Vihavald. Herman Sergo
tuult tegema. Tõstsime purjepõlled üles ja libisesime paatidega pimeduse musta kotti.
Riidalisest rannast ja kaldalähedastest leetseljakutest olime nüüd juba kindlas kauguses küll, aga kuidas säärase pilkasega aluseid ühes hoida, et need mere suures süles laiali ei variseks? Jah, igas paadis oli küdimas tael, tõrvik kepi otsas valmis.Aga kes julges neid põlema panna! Me ei teadnud ju, kui kaua säärane summas minek salajas seisab. Kes ütleb, et just praegu kusagil maanukas kõrge rannamänni otsas sakslase silm juba seda tõrvikutuld ei oota?
Olin selle peale mõelnud juba enne reisi algust. Kõikidel paadivanematel oli käsk: kui järgmise hommiku päikesetõus teiste aluste purjenukkasid lagedale ei too, siis Hiiumaa Ristinina taha Kalana lõukasse sisse joosta. Seal teisi oodata. Seepärast tuli koos väheke loodest maakaare poole hoida. Polnud aga ei kallast ega tähti, mis teed oleksid näidanud. Puhusin taela peaaegu põlema ja vaatasin, mis mu nõelussid teevad. Tõesti, mõlemad olid end saba ümber keerdu kerinud, pead ühele poole pööratud. Käskisin paadil tüüriaeru tüve vasakule rõhuda. Niipea kui koos paremale kaldus, pöörasid ussid oma pead kurakäe poole. Lõpuks seadsime paadil nina nii, et madude vangipõlvega rahulolematud silmad parema parda vantidesse põrnitsesid. Olin kindel, et Kalana abajas meile nüüd otse ette jääb.
Tuul puhus kogu aeg vesikaarest15 ja läks pilve ees ajades ühtesoodu kõvemaks. Laineratsud muutusid julgemaks ning jooksid lakkade tuisates paadist mööda. Nende kapjade alt lendasid paadipõrandale pritsmed ja vallali vesi.Tavalistel püüupaatidel varalaudu polnud, millest pealttuule külge merele tõkke ette oleks saanud teha.Varsti enam kibudega ei jõudnud, tuli raandad16 appi võtta, et veest võitu saada.
Pikapeale hakkasid lained paati nii tugevasti loopima, et maod rasjades merehaigeks jäid. Lasksid pead longu ega liigutanud neid enam ei paremale ega vasakule.Veepöörised aga lõid paadi vahel käsikivi kombel ringiratast. Nüüd siis oli ainus koosipidaja torm ise. Püüdsime hoida maru rõhumist kogu aeg tagantpõntsa vasakult, kuid see koos oli õige ainult nii kaua, kuni ilmalõõtsa tuuleauk paigal püsis. Soovisime kõigest südamest, et Taara tuult enne koitu mujale ei pööraks. Aovalgel lootsin Ristinina otsa merest välja tulevat.
Niisugune see inimene on. Kuni kõik õnnepidi veereb, tal jumalaid meeles ei ole, aga kui häda käes, siis kohe neid appi hüüdma. Ka minule tuli nüüd meelde, et rannast suure rutuga välja sõudes, kus aerudele, töökidele17 ega künnaputelegi armu ei saanud anda, mereohvri ära unustasime. Käskisin kohe Pikkjala Tõmmut, kes mul paadipärast kõige lähemal istus, minna ja võtta ninakapist känts liha ning merre heita.Tõmmu läks.Tagasi tulles ütles, et kõik olla tehtud, nagu merekomme nõuab.
Kuid raju ei vaikinud. Laine tõusis veelgi kõrgemaks. Siis kärises meil puri lõhki, otse ülalt alla. Nüüd pidi aitama ainult sõudmine. Kuid kõrge merega ei seisnud aerulabad vees.Vahel heitis koguni tüved töökide vahelt välja ja mehed kukkusid selili paadipõhja. Siis keeras paat end külglainet ja kaugel see ümberminek sealt enam võis olla.Võtsime kätte, panime kaks aeru risti ning sidusime nende külge purjest järelejäänud räbalad. Jätkasime peelepuude köied, sidusime aeruotstesse kinni. Lasksime selle riistapuu, ankrukivi all raskuseks, paadininast püstloodis merre. See hoidis paadi vastu tuult. Kinnitasime köie ja rohkem me midagi teha ei osanud. Kordamööda loopisid mehed vett paadist välja ning ootasime hommikut.
Kui valgeks läks, polnud Ristinina nukk tõesti enam kuigi kaugel. Sikutasime oma ujuva hädaankru tagasi paati ja tõmbasime aluse aerujõul Kalana abajasse sisse.Paistis,et olime esimesed, ning jäime teisi ootama.Varsti aga nägime, et kallast mööda tuleb meie poole salk mehi. Esialgu pidasime neid Hiiumaa ranna rootslasteks, kuid kui nad lähemale jõudsid, tuli nad omadeks tunnistada. Rääkisid, et nende paat kihutanud hommiku poole ööd täie purjega Kalanast umbes söömavahe tee ida poole kivide otsa puruks. Lainemurru sees kaldale sumades jäänud kaks meest kaduma. Ka kõik paadis olnud toidukraam ja rauast sõjariistad läinud merepõhja. Ainult nuiad toonud laine pärast kaldale. Õnnetuse süüks pidasid nad seda, et nende nõelussid juba reisi algul mõlemad ära olid surnud. «Küllap said kinnivõtmisel liiga materdada,» arvasid mehed.Tormist vintsutatud, mereväsinud ja läbimärjad, toetusid nad oma oksakühmulistele vaenuvemmaldele ega osanud enam midagi ütelda.
Korraga tuli mu juurde Pikkjala Tõmmu, laskis pea longu ning tunnistas, et kõik olla tema süü.Temal hakanud öösel heast lihakäntsakast kahju ning minu käsust hoolimata jätnud ta Taara tema osast ilma. Mina kui vanem mõistku nüüd tema üle õiglast kohut.
Pikkjala Tõmmu oli naaberküla poiss ja tubli mees. Tundsin südames, et polegi nii lihtne olla teiste vanem. Nägin, kuidas meeste kämblad tugevamini nuiadest kinni haarasid. Üksainus peanoogutus minu poolt ning vaene Tõmmu oleks sealsamas rannakruusal ronkadele söödaks jäetud. Viivitada ei võinud. Karistus tuli määrata otsekohe.
«Mehed,» ütlesin, «arutame asja õiglaselt, ilma et viha ja kahju kaduma läinud meeste üle me mõistust segaks. Pikkjalg ei soovinud ju ometi kellelegi meist surma, kui ta mereohvri toomata jättis. Tõmmu tahtis ainult hoida kokku toidukraami, mis just selleks ongi kaasas, et meil elu sees seisaks. Seega tuleb tema eksimuseks lugeda ainult vanema käsu täitmatajätmine. Ülekohus oleks panna temale süüks teiste surma, mida ta küll ise kahetsuses on valmis oma kaela võtma.Teiseks pole sugugi kindel, kas Taara just selle ohvri andmatajätmise pärast vihastas. Kust võime meie teada, et need mehed juba ammu millegi muuga jumalate raevu enda peale pole kutsunud? Kolmandaks, kas pole küll ja küll juhtunud säärastki, et enne mereleminekut on ohverdatud terve oinas või koguni härg, aga ikkagi on retk lõppenud õnnetult?»
Vaieldi vastu. Mehed olid kindlad, et seekord seisis asi ainult ohvris. Miks siis muidu jumalad oma suures pahameeles kogu teise paadi toidutagavara endale olid võtnud? Paremad sõjariistad pealekauba.
Mina jälle püüdsin selgeks teha, et kui Pikkjalg tõesti nii suur süüdlane on, mispärast siis temale elu alles jäeti ja teised hukka said.
«Seepärast, et kaaslaste kohus on kõige õiglasem, surm sõbra käe läbi kõige valusam.Vaata, mispärast Taara Pikkjala meie kätte nuhelda jättis,» ei andnud mehed karvavõrdki järele.
Kasutasin oma pealikuvõimu ja tegin otsuse:
«Kui ülejäänud kolm paati inimkaotusteta kohale jõuavad, tuleb lugeda, et vahekord jumalatega on jällegi enam-vähem korras. Siis kannab Tõmmu karistust ainult vanema käsu täitmatajätmise pärast, mis aga õnnetust kaela ei toonud.Vanad mehed tõmbasid seesuguse süüdlase kolm korda paadi alt läbi. Kui aga veel teisi mehi kaduma peaks jääma, siis raiuda temalt parem kõrvaleht, et tal ikka ja igavesti meeles seisaks: pealiku käsku ei tohi ühest kõrvast sisse, teisest välja lasta!»
Mehed nurisesid liiga pehme otsuse üle. Mis on kalapaadi alt läbitõmbamine? Lõbuasi, mida iga rannakarjamaa lehmaajaja, vaevalt vibukandjaks saanud jõmpsikas otse omatahtsi ja naljapärast teeb. Ka kõrva maharaiumine olla ainult nimepärast karistus ning ei vastavat sugugi kuriteo suurusele. Ainult niipaljukest, et märk küljes.
Paistis, et Pikkjalg ise ka nii nigelat nuhtlust ei oodanud. Ei öelnud küll teiste kombel otse välja, kuid seda oli näha tema silmist.
Olime nüüd mures ülejäänud kaaslaste saatuse pärast.Teistest kõige enam Tõmmu, kes koguni pika männi otsa ronis ja sealt silmapiiri uuris. Ent keskhommik hakkas kätte jõudma ja meie pähe tekkisid mustad mõtted. Ka Tõmmu, kel märgades riietes ülal tormi käes olemine pikapeale kõhedaks läks, astus oks-oksalt männi otsast maha. Just siis, kui Pikkjalale mõistetud karistuse täidesaatmist hakati nõudma, tuli kaldajärsakul kasvavast metsast välja hulk mehi. Enamikul neist paistsid mõõgad vööl, käes oda või amb. Haarasime oma nuiad-mõõgad ja taprid. Pingutasime vibud vinna.Valisime lahinguks kõrgema koha, kust hea ja lahe allapoole lüüa, ning jäime ootama. Paistis aga, et säärasele meestesummale vastuhakkamine oleks tõotanud vähe tulu.
Korraga hüüdis Tõmmu: «Mede poisid!» ja pani suurest rõõmust kisades neile vastu jooksma.Mees tegi oma hüüdnimele au – samm ja süld.
«Kui
Vesikaar – lääs. – Toim
Raand – puust ämber. – Toim
Töök – paadi aeruhark, tull.