Vihavald. Herman Sergo
olid segamini niihästi meie poisid kui ka rootslased. Need ei kandnud saarlaste kombel nahast kintspükse, lühikest hamet ja pätte, vaid värvimata villasest lõngast kootud vammuseid, pikki koivakatteid ja nahksaapaid. Rootslastel olid head sõjariistad, mõnel koguni kaelakaitsega raudkübar. Kuid oli näha, et vaenu polnud meeste vahel mitte, sest mõõgad olid tupes.
Meie mehed rääkisid, kuidas torm neid hommikuhämarikus Ristininast mööda oli kandnud, kuid pika ja raske sõudmisega saanud nad siiski lõpuks teispool poolsaart pisikese kruusasääre varju. Paadid olla terved, kõik mehed alles. Seda kuuldes läks Pikkjalal nägu naeru täis ja tema käsi paitas oma paremat kõrva.
Nüüd tuli mulle hansakogel õpitud rootsi ja saksa keel suureks kasuks. Kui rootslaste pealik meie meeste vanemat küsis, sain temast aru ning võisin talle saarele tuleku põhjuse selgeks teha. Kuid nende hulgas leidus ka üks, kes päris hästi maakeelt oskas. See rääkis teistele vahelt.
Rootslased, kelle sumbküla asub Ristinina lähedal künkal metsatuka sees, pidanud meie mehi algul randröövliteks. Löödud lahingulokku. Nüüd aga, kus asi selge on, tulgu me julgesti nende külla. Kas või vähemalt niikauaks, kui riided kuivavad ja tormil selgroog pooleks murdub.Ainult tapaterad jätku meie siiski igaks juhuks paatidesse. Keegi ei võivat teada, millised mõtted sigivad pähe merelt tulnud meestele, nähes võõrast vara ja naisi.
«Aga kui me sõjariistadest lahku läheme, kes ütleb, et meid siis Soome randa jõudmise asemel paari päeva pärast Liivimaa mõisnikele maha ei müüda? Ka Saaremaa saksad maksaksid teile meie tagasitoomise eest hea kotitäie kulda,» vaatasin ma rootslaste pealikut altkulmu, käsi mõõga käepidemel.
«Su ettevaatuse ja sõnaseadmise järgi võiks sulle anda aastaid rohkem, kui sul neid paistab olevat,» kiitis rootslane ning jätkas: «Kuid miks sina, Muhu meeste ja saarlaste vanem, minu tarkust nii madalalt hindad? Oleksin ma tahtnud teid vangi võtta, kas poleks mul siis kergem olnud seda teha sellal, mil te eraldi salkades olite? Milleks ma teid enne ühte lasksin ja nüüd pärast sõdima hakkan? Ei, üle mere tulnud sõber, saarlasi oleme alati vastu võtnud nagu vendi, ka siis, kui nende laevades on olnud kallis last ja mehi hoopis vähem kui teid praegu. Pole te esimesed, kes siia tuulepakku on tulnud. Meil, rootslastel, jätkub vara ka ilma selle piskuta, mis me teilt saaksime. Tulge julgesti! Olge külalised! Teadke, et Sigurd Thorkeli poeg, kõigi Hiiumaa vabade rootslaste pealik, teise nimega Õiglane, ei söö mitte oma sõnu.»
Vägeva kasvuga Thorkeli pojal oli peas kõrge, hõbedase kaelakaitsega sõjakübar.Tema vammuse hõlmade vahelt paistis haljas raudvõrgust särk.Tupes kallis mõõk.Pealiku habemekasv oleks au teinud kas või kuningale. Nähes aga, et ma tema sõnade sirguses ikkagi veel kahtlen, tegi ta ettepaneku: mõlemad meeskonnad, niihästi meie kui ka rootslased, välja arvatud pealikud, panevad sõjariistad küla servale maha, kumbki eri hunnikusse ning kummagist leerist üks vahimees juurde. Pärast seda minnakse taredesse riideid kuivatama ja sööma. Sellega jäime nõusse.
Hiiumaa rootslaste majad on meie, saarlaste omadest elamiseks palju mõnusamad seepoolest, et neil ei tule suits elutuppa. Ahjusuu asub kõrvalruumis, mida kutsutakse suitsukojaks.Aknaavad on neil suuremad ja klaasist, mitte nagu meie taredel, kus valguse jaoks pisike seapõiekilega kaetud auk. Meie eluruum on alati, ka päise päeva ajal, hämar, neil aga paistab päikesevalgus otse tuppa. Meie põrandad on savist, neil aga tahutud palkidest. Kõik see muudab nende majad palju kuivemaks kui meie omad. Ka õhk on suitsuta ja selgem hingata. Hiiumaa rootslased elavad hästi. Inimestel söönud näod peas, naistel helmed kaelas isegi töö juures.Tüdrukud tugeva kondiga, prisked ja prullakad, lapsi küla vahel nii palju nagu okaspuumetsas oravapoegi.
Mind kutsus pealik enda tallu, teised jaotati külaperede peale, kuhu keegi. Sigurd Thorkeli poja eluhoone, loomalaudad ja aidad-keldrid asusid künka otsas, palktara ümber nagu linnusel. Sigurd ütles endal olevat viisteist lehma, kakskümmend hobust ja peale selle veel mitu härjapaari, sead-lambad, kuked-kanad ja koerad-kassid. Peamist tulu saavat ta aga kaladest, mida tema kahe naise sünnitatud üksteist poega Hiiu madalatelt püüavad. Tema ise käivat neid mereande Visbys, Stockholmis ja vahel koguni Saksamaal soola, raua, riiete ja muu kauba vastu vahetamas.
Toas käsutas Sigurd naisi mind märgadest riietest lahti koorima, ühe poegadest puid lõhkuma ja ahju kütma. Polnud mul algul sugugi mõnus võõraste inimeste ees alasti jääda, pealegi kuuldus ahju tagant tüdrukute sosistamist ja naeruturtsatusi. Küllap pealiku tütred, mõtlesin, ehkki Thorkeli poeg neist midagi ei kõnelnud. Olgu su naised nii hästi söödetud kui tahes, kuid ega nad ainult poegi kah ole sünnitanud, olin kindel. Kui mulle pärast mu enda riiete tabaniõrrele18 kuivamapanekut rootslaste vammus toodi ning kuumutatud õlu mind seest soojaks oli teinud, tundsin end niivõrd hubaselt, nagu oleksin selles talus juba aastaid viibinud.
Pealikuga kõneldes selgus, et pole neil siin saksa ega sundijat. Andameid makstakse Rootsi kuninga seaduse järgi, ehkki andamite saajaks on Kuramaa piiskop. Niimoodi olid Stockholmi Magnus ja Saksa keiser kokku leppinud.
Ka tuli välja, et seesama Sigurd Thorkeli poeg Õiglane pole mitte ainult paljunäinud ja teadja mees, vaid ta tunneb kõigi kuueteistkümne ruunimärgi tähendust ja oskab lugeda koguni saksa keelt. Sigurd Thorkeli poeg tõi mulle näha neljakandilise pärgamendi, millele olid kirja pandud andamite määrad. Et neilt makse mitte mõne rüütli äranägemise järgi ei võetud, vaid kohe kindla seaduse põhjal, oli minule imelik ja ennekuulmatu asi. Need sõnad, mis Sigurd ette luges, jäid mulle kauaks meelde, ja kui pärast kirjatähed selgeks õppisin, märkisin üles, et ära ei ununeks. Siin need on.
«Mina, jumala ja apostelliku paavstitooli armust Kuramaa piiskop Johannes,» veeris Thorkeli poeg, «soovin kõigile, kellele seesinane kiri on määratud, issanda armu ja õnnistust. Olgu teada, et me armulikult lubame rootslastel, kes elavad kaugel Ostlandi saartel, pidada ja kasutada oma varandust Rootsi kuningliku seaduse kohaselt, mille järgi nad on kohustatud andma igal aastal:
1) kümnendiku põllusaagist;
2) kümnendiku lammastest ja talledest;
3) iga lihavõtte ajal elava vasika, mullika ja lüpsilehma pealt kolm naela võid;
4) iga elavana sündinud põrsa pealt üks Lüübeki penn;
5) kümnendiku söögist ülejäänud hüljeste ja kalade pealt;
6) iga kasutatud adramaa eest, vastavalt vakuseadusele, 2 ööri.
Korraldus välja antud anno Domini 1341, püha Peetruse ja Pauluse päeva eelõhtul.»
Hiljem, kui õllesoe ja kuum ahi mul merekülma täiesti ihust välja olid ajanud ja Sigurdilgi habemekarvade seest väljavaatavad põsenukid punetama lõid, hakkas paistma veel üks tahk Thorkeli poja tarkusest. Ta teadis isegi seda, kuidas rootslased meie maa kallastele elama olid sattunud. See olnud väga vanal ajal, millest kõnelevat vaid saagade ruunikirjad. Ojamaale siginenud nii palju rahvast, et saare liivane pind neid kõiki enam toita ei jaksanud. Lepitud kokku, et üks kolmandik inimesi peab lahkuma ja endale uue eluaseme otsima. Kes läheb, kes jääb, selle otsustanud liisk. Kuid minemisele määratud polnud oma saatusega rahul. Hakanud vastu. Kohalejääjaid olnud muidugi rohkem ja lõpuks sunnitud lahkujad ikkagi paatidesse minema. Need aga kogunenud merele purjetamise asemel saare põhjatipus laiule, ojamaalaste lambakarjamaale (sellest nimigi – Färö – Lambasaar), ning tagaajajatele näidatud paljast mõõka. Nii seisnud seal kaks leeri, üks kohalejääjate, teine lahkujate oma.Vahel kitsas väin ja suur vaen. Alles siis, kui äraminejad kogu saare lambakarja nahka olid pannud ning midagi enam süüa polnud, asutud taas paatidesse. Kuhu minna? Saksamaal rahvast ennegi küll, tugevad linnused.
Niisamuti Skånes jaTaanis, kus igale merelt tulnud võõrale odaots vastu rinda surutakse ja valida antakse: kas tagasi paati ja kaldast kaugemale – vee armule – või igaveseks Odini valdustele.Ainsad teadaolevad tühjad maad olnud Soomes ja meie mere lääne- ja põhjaranna saartel, paljudel neist polnud tol ajal veel nimegi. Sinnapoole võetud koos.
Kõigepealt jõutud ühele suuremale saarele, mis olnud tõesti elaniketa.Hea vesikaare tuulega kulunud sinna purjetamiseks täpselt ööpäev, seepärast hakatudki seda Päevatee-saareks kutsuma.
Tabaniõrs – üle kogu toa kulgev õrs, millele riided ja muud esemed riputati.