Vihavald. Herman Sergo
rahul. Osa läinud edasi mööda Soome lahte ida poole, muist kurelaste ja liivlaste maale, kus rahvast vähe ja needki koobastes elanud, kus rootslaste rauale peale puust nuia ja luuotsaga noole midagi vastu polnud panna. Rootslastelt said nimed ka mitmed saared, nagu Ormsö, Odinsholm, Packö19, Revali lahe suudmes asuv Narö20. Väike, ida pool paiknev laid, kuhu paadid ööseks üles tõmmati ja kus sooja sööki valmistati, sai nimeks Kokskär21. Selle taga asetsev suurem saar, kus juba vanast ajast laevadele juhtlõkkeid põletati, jäi Brandöks22. Veel ida pool on Högland, Rödskär ja Sejdskär23 ning paljud teisedki maanukid, laiud ja saared kuni venelaste suure jõe Nedåni24 kannavad tänase päevani rootslaste pandud nimesid. Ka mitmeid Liivi- ja Kuramaa jõgesid ja randasid kutsutakse veel praegu nii, nagu vanad ojamaalased neid nimetama hakkasid.Võta kas võiVentå25, mille suudmes oodati merel mahajäänud laevu. Dynå26, kus laiad liivakaldad kaugele merele ära paistavad. Ruuni27 saar ja paljud teised kohad tuletavad meelde vanade skandinaavlaste ja germaanlaste rändamisi. Ainult Saaremaale ümberasujate ega viikingite jalg ei tõusnud, sest sealsetel randadel elanud juba muistsetest aegadest väga sitked, tugevad ja vihase loomuga mehed, kelle mänguasjadeks kohe pärast emarinnast võõrutamist olnud ainult tapper, mõõk, nool ja oda.
Nii jutustas Sigurd Thorkeli poeg Õiglane. Kui me oma kõhud lambaliha, angerjakala ja partelt võetud kuivatatud rootsi leiba täis olime söönud, anti mulle magamiseks maja kõige parem labasäng28, mis oli ehitatud kahekordse seina sisse, otse ahju kõrvale. Ette võis tõmmata lükkukse, et majalised puhkaja und segama ei pääseks.
Järgmisel hommikul polnud tormist järel muud kui lõunast lõõtsuv paras purjetuul ja suure mere jomm, mis kohinal randa vajus ning paatide sisseajamise juures mitu meest kuni kurguni märjaks kastis. Sigurd oma poegadega ja paljud teisedki tulid meid randa saatma. Mändide vahel paistis koguni mõne naise punakollaste vöötidega küüt29 ja heinakokakujuline30 peatorbik.
Siin rääkisin ka meestele ära, et Soome läheme. Seda olid paljud isegi juba arvanud. Jumalagajätul õpetas mind Thorkeli poeg:
«Koos tüüri põhjast rohkem maakaare poole, sest Soome läänerannalt sa tühja maad ei leia. Kui mõnd jõge mööda üles sõidad, siis pea rahu märgiks kilp masti otsas, muidu võid ootamatult kaldalt saadetud noole või oda ette sattuda.»
Purjetasime nüüd nelja paadiga, igaühes tosina jagu mehi. Päeval pidas vedusat tuult, mis öösel vaikis, ning edasi tuli kiskuda aerude varal. Kuid mehed olid välja puhanud ja lootus peatselt pärale jõuda andis jõudu juurde.
Taevas oli tähti täis. Hoidsin Põhjanaga vasakpoolsetes mastiköites ja teadsin, et see maakaare koos meid hea tüki maad Turu sadamast hommiku poole viib. Linnutee kumas paistsid alused üksteisele kätte ning tõrvikuid põletamatagi polnud karta laevade lahkuminekut, öö oli sügiseselt karge, õhk selge nagu vahel enne esimest lund. See oli ilus öö täis ristuvaid mõtteid. Mis ootab meid Soome lahe vastaskaldal?
Ulva
Hakkas koitma. Põgenev pimedus jättis tõusva päikese silma alla ilmatu hulga Soome ranna kaljusaari ja laide. Kogu kaldaäärne vesi oli neid täis. Magasid lainelokses nagu kari mäletsevaid härgi, täissöönud, läikivakarvalised ja ümarad. Lõin vasaraga vastu lokulauda. Leppemärgid võeti vastu.Teised alused sõudsid nüüd minu järel nagu hanepojad emalinnu kannul. Nii sõidetakse alati, kui meri on madalaterohke ja selle sügavus tundmatu. Jääb juhtlaeva kiil põhja kinni, jõuavad teised enne kardetavat kohta hoovata.
Mida lähemale, seda suuremaks muutusid saared.Paljudel neist kasvas tihe okaspuumets.Vesi näis kõikjal järskude kaljukallasteni sügav olevat. Mitte nii, nagu kohati Muhu- ja Saaremaa kaldad, kus riidad, rannamadalad ja kuivad silmaulatuseni välja käivad ja kus söömavahe sõudmise järel võid ikka veel päris parajas hobuseujutamise meres püsti juua.
«Küll siin laidude vahel võib hea ja vaikne kalavesi olla!» arvas minu paadi eessõudja Lahesopi Imant.
«Siitmere püüki peab õppima. Mõrravaia sa kaljusse ei tao.»
«Või see sul sihukese sügavuse peal ulatabki.»
«Võrgu ja noodaga ikka tõmbab.»
Nii arutasid mehed omavahel. Minu silm aga otsis suuremat maad, jõesuud või kaugele ulatuvat poolsaarekaela, kust kohavaatajad välja võiks saata. Minus oli koos kõigi nende mitmekümne mehe julgus, kartus ja lootus. Mu süda põksus mitmekordse jõuga. Mis siis, kui me ei leia ei tühja maad, joogiks kõlbavat vett ega jahiloomi? Mis siis, kui lahelõugastes ja jõgedes pole kalapoegagi? Võib-olla sõuavad just praegu nendesamade saarte vahelt välja kümned pikkpaadid, parrastel sajad sõdalased, igaühel käes läikivalt vahe tapatera? Nuia, noole ja mõne mõõgaga nende vastu ei saa. Tegin ma õigesti, et kõikide koorma oma õlgadele võtsin? Kust sain ma selle õiguse? Kes andis? Kuid see, kes hunti kardab, ei saagi jahile minna. Julge pealehakkamine on vahest enam kui pool võitu.
Kõik need pelumõtted ja kaksipidi kaalumised hoidsin aga kõvasti hammaste taga. Isegi oma näole ja silmadele püüdsin anda niisuguse ilme, et keegi sealt mu kahtlusi välja ei loeks. Käsi vaikselt rooliaerul, pidasin sirget koosi ranna poole, nagu oleks see tee mul tuhat korda ennegi läbi sõidetud.
Ja tõesti, nagu poleks mitte umbropsu koosiv inimolevus, vaid üks jumalatest ise rooli juures olnud, ujus me paat, teised tahtlikult järel, mingi laia ja aeglaselt voolava jõe suudmesse välja. Seal, nii kaugele kui silm ulatas, paistsid lauged ja pikaldase tõusuga metsased kaldad. Meie jaoks oli jões sügavust küll. Uhtmadalikulgi oli rohkem kui aerulaba võrra vett. Ajasime paadid vastu kallast ja varsti oli kõigil kindel maa jalgade all. Korjasime metsa alt kuivi oksi, täksisime taelale tule. Küpsetasime kaasavõetud kala, hammustasime leiba juurde. Jõevesi käis vedelaks peale. Varsti jäi enamik öisest aerutõmbamisest väsinud mehi lõkke ümber norinal magama. Kõik soonilised tugevad poisid, igaühel kilp, tapper või odavars pea all, pikk-kuub üle abude.
Ka mina lasksin silmad niikauaks looja, kuni päike sülda kaks üle metsa oli kerkinud. Siis tõusin ja ajasin ka teised üles. Kel oli mõõk, käskisin jääda paatisid valvama, ammumehed metsast värsket otsima. Ise võtsin Lahesopi Imanti ja Aedveere llo kaasa ning hakkasime mööda jõekallast ülespoole astuma. Mets oli vana ja puutumatu. Mändide-kuuskede seas leidus ka päris palju valgetüvelisi neitsipuhtaid kaski, lopsakaid leppi ja muid lehtpuid.Tuhatkond sammu astunud, kaevasime odavarrega augu maasse – must muld ulatus poolde säärde. «Alet põletada tasub,» arvas Imant. «Aga imelik, siiani pole me näinud ühtki looma,» arutles llo. «Isegi jänest mitte.» Nojah, see polnud hea märk. Kas pole neid üldse või on lähedal suurem küla või koguni linnus? See tegi ettevaatlikuks.
Korraga jõudsime välja hobusekapjadest mullale sõtkutud teele. Ja astunud ei olnud seal nahkkingadega veoloomad ega paljakabjalised taluhobused, vaid naelutatud raudadega sõjaratsudküliskäijad. Jäljed näisid värsked.
«Kas maksabki enam edasi?» kõhkles Imant, libistas ammu õlalt ja päästis lahti nooletupe pööra.
«Lähme vähemalt vaatame, kuhu see rada välja viib,» arvas llo. Sedasama meelt olin ka mina.Võib-olla on jõe kaldal vaid mõni üksik suurpere, selle taga mitme päeva tee tühja maad?
Sealsamas aga oligi metsal serv käes. Algasid suured põlluväljad, kust puud alles mõne aja eest maha olid põletatud. Siin-seal taliviljaorases paistsid kännukühmud ja kokku korjatud kivikuhilad. Kaugemal sulaks küntud pärispõllud ja nende taga taluperede palkmajad, loo poolest kaugelt üle saja. Jõekääru kõrgendikul seisis tugev linnus, mille muldvallile toetuv püstpalkidest hambuline tarandik midagi head ei kuulutanud.
Ormsö – rootsi k. Ussisaar, praegu Vormsi. Odinsholm – rootsi k. Odini saar, praegu Osmussaar, mida mõnel pool veel tänapäevalgi Odinsholmi nime all tuntakse. Packö – rootsi k. Röövlisaar, praegu Pakri.
Narö (Nargö) – rootsi k. Kõle saar, praegu Naissaar.
Kokskär – rootsi k. Keedulaid, praegu Keri saar, mille tuletorni kutsutakse tänapäevani Kokskäri majakaks.
Brandö – rootsi k.Tulesaar, praegu Prangli (rootsi k. ka Wrangö).
Högland – rootsi k. Kõrge maa, praegu Kõrgessaar. Rödskär – rootsi k. Punane laid, praegu Ruuskeri saar. Sejdskär – rootsi k. Nõialaid, praegu Seiskari saar.
Nedå – rootsi k.Alajõgi, praegu Neeva.
Ventå – rootsi k. Ootejõgi, praeguVenta.
Dynå – rootsi k. Luitejõgi, praegu Daugava.
Ruuni saar – mõeldud on Ruhnu saart (rootsi k. Runö).
Labasäng – seina sisse ehitatud voodi.
Küüt – seelik.
Heinakokk – heinasaad hiiu murdes.