Vihavald. Herman Sergo
Seepeale vastas naine, et lubab küll. Siis pärisin Kärmaselt, kas ta jaksab luua Ulvale eluaseme, kaitsta teda, jagada temaga kõik, mis meri, mets ja põld annab, toita sellest paarielust sündinud lapsed. Kärmas kostis, et jaksab küll. Mõrsja ettepanekul lasksime siis vana-rootsi kombe kohaselt värskelt paari pandud abieluinimesed armujumalanna Freja auks kolm korda alasti ümber lõkke käia ning saatsime nad seejärel vahepeal okstest kokkuaetud püstkotta lehtvoodile magama.
Pärast rääkis Ulva, et see alastivõtmine olevat märgiks, et pulmaööst alates ei tohi mehe ja naise vahel mingit saladust olla. Nii tegevat veel ka vanem paarirahvas, kel lapsi ei ole.Alasti tants suveharjapäeva lõkke ümber aitavat üle sigimatusest. Iseäranis hästi mõjuvat lastesaamisele selsamal ööl kinniseotud silmadega paaride ärasegamine. Ainus tingimus olevat selle juures, et keegi ei tohtivat teada, kes kellega on.
Kolme päeva pärast piirasime Ulval juuksed muhu moodi, sugesime keskelt lahu sisse ja noorik sidus endale räimekirju räti pähe. Oligi pärisnaine valmis.
Ulva saab kaks õde
Ehkki keegi pulmas ei mõdu ega õlu suu sisse polnud saanud, magati peojärgsel hommikul vanavalgeni välja. Mehed pikkkuubede all murul, tapper igaks juhuks käeulatuses. Ainult peig oli oma vaenuvarustuse paati unustanud. Ei osanud me seda temale ka hooletuseks või suureks süüks lugeda, sest mõrsjasängi sõjariist ei sobi.
«Naist kiida hommikul, hobust õhtul,» ütlesid vanad mehed ja küllap nad midagi ikka teadsid ka. Teised jälle, et õige naine on see, kes pärast ööd veel kaunis on. Mis Ulvasse puutus, siis meelitas päikesetõus temast palju rohkem silmailu välja, kui eha seda oli suutnud. Sellele naisele polnud jumalad midagi palju ega liiga vähe andnud. Kõike paraja mõõduga.
Loputasime õhtusest põdramullikast järele jäänud liharaasud veega alla, tuleaseme kustutasime ja sõit võis jätkuda. Lükkasime paadid uuesti jõekaldast alla ning sõudsime edasi ida poole. Rand vasakul näis inimestest täiesti puutumatu: ei koda ega koldesuitsu. Ainult mets. Enamikus okaspuud: männid, kuused ja kadakad. Harva sekka juba kolletama kippuv kask. Laiud, lõukad, lahesopid ja pikad poolsaarekaelad. Lõpuks ka see, mida otsisime – jõesuu.
Seekord olime tulnud sinna, kuhu oleksime pidanud sattuma kohe. Jõgi oli lai, laisa vooluga, keskel sügav joom. Poole päeva tee suudmest, järsu käänaku kohal lõppes kallasteni ulatuv männimets. Seal laius lage luht, mille taga lehti puistavad kased, juba raagu läinud haavad, sekka veel täies roheluses tammi. Kaugemal üksik küngas, mille järsk külg langes peaaegu ristloodis jõkke. Mäekünka harjale tõustes ja sealt ümbrust uurides paistis kogu jõeorg nii kaugele, kuni maa eemal taeva sinisülle ära kadus. Ei ühtki talu, taret ega suitsu.
Sellesama jõekääru valisimegi endale pesapaigaks. Siin oli meil kõik, mis vaja. Oli jõgi ja meri oma kaladega, oli metsa küttimiseks, ka jätkus puid ja maad suurale põletamiseks. Leidus tammesid laevakaarteks. Külluses karjamaad loomadele, luhas lopsakat rohtu heinategemiseks. Paras kõrgendik linnuse rajamiseks nagu loodud. Ja mis peaasi, näis, et selle jõe org pole veel kellegi oma. Ulva, kes kõiki me saladusi ei teadnud, muretses küll selle üle, kust ülejäänud mehed endale naised saavad, kui naabreid pole, kuid seepeale poisid naersid ja lubasid algul läbi ajada sellega, mis on.
Järgmisel hommikul jagasime mehed nelja rühma: kolm kõige paremat ammu- ja odameest jahile. Nemad pidid hea seisma selle eest, et teistel värsket liha jätkuks küpsetada, kuivatada ja suitsutada ning veel nii palju söögist üle jääks, et ka vihmastel päevadel, kui loomad pesas magavad, võtta oleks. Kalameesteks läks neli, kes pajuvitstest mõrdu hakkasid punuma ja sobiva püüukoha välja pidid otsima. Kõik ülejäänud jagasime pooleks: kakskümmend meest ale jaoks puid koorima ja maha võtma, teised eluasemeid ehitama.Varsti oli ju hingedeaeg käes ja kaugel see talvgi sealt enam. Jänese kombel põõsa ja hange vahel inimene ei ela.
Hingedeaeg… Alustades siin, kaugel kodusaartest, kaugel sugulastest ja hõimuveljedest, uue pesa esimeste kõrte kokkukandmist, lõi süda vahel valu täis: kas tegime ikka õigesti? Kergemat tulime küll otsima, kuid saame ehk veelgi hullemat näha kui seal. Kodukandis olid valmis tared ja püstkojad, sulad sõnnikupõllud, loomad ja õueaiad. Ega saks kõiki maainimesi saa nälga lasta kõngeda, kes neile siis andamit annab ja töö ära teeb. Seal on rohkem õlgu kõrvuti, üheskoos kergem iket kanda. On vanu, kelle käest nõu küsida, kui endal aru napiks jääb. Aga siin jaga kogu aeg oma väheseid teadmisi ja oskusi teistele, kuid juurde pole kusagilt võtta peale selle, mida töö ise annab.
Igal asjal on aga mitu tahku ja ka mure paistab ühest otsast vaadates üht-, teisest otsast vaadatuna teistmoodi. Milleks hädale vastu joosta? Koos on mehine pere nagu hargne kari. Mitte kedagi ei ole siia toodud sunniviisil, kõigil oli vaba valik. Seni pole veel keegi paljuks pannud ei kätevaeva ega peamurdmist. Ja mis loeb see, et sugulased ja hõimlased kaugel? Manalasse läinud esivanemate toonelavägi on elavatest palju suurem. Nende hinged hõljuvad haldjatena kõikjal, juhivad ilmaliste mõtteid, õpetavad neid. Ei jäta ka minu isa, muhulaste viimane sõjavanem Villimeel, mind üksi. Küllap paneb ta mulle pähe oma oskused, südamesse õigluse, käsivartesse jõu. Kinnitab kõhklustes, jagab julgust ja mehemeelt. Ehk leiab ka ema Lembeste kalmu alt nii palju mahti, et juhatab mu teele veel kord selle neitsi, kelle näojooned ja vitsjas piht, ümber sarapuukirja vöö, küll ööl, küll päeval mu silme ette tulevad. Lõpuks elavad ka veel kõik meie vanad jumalad.
Õhtul jõekäärust lastud partidel lõkketulel sulgi maha põletades läksid meestegi mõtted toonelaste juurde.
«Minu ema peab surnutekuu hingedeajal tareuksed ööd ja päevad valla. Renile33 jätab tapetud looma värskelt keedetud kopsud-maksad või siis küpsetatud kanakoiva. Vahel pudruvaagna, piimapüti või paar käkki. Ütleb: «Saagu ka kalmuline osa ilmalise roast»,» rääkis mõtleja peaga Lahise-nimeline poiss.
«Meil uksi küll lahti ei peetud, kuid surnutepäeval kutsuti enne pere laudaistumist sööma ka sugulased varjuriigist. Siis küsis isa neilt vahel nõugi. Kord päris vanamees, kas talve külm aeg tuleb pikk, kas jätkub heinu ühe või kahe paari härgade ülalpidamiseks. Seepeale jäime kõik kuulama ja siis käis tabaniõrre kohalt laest selge naks. See tähendas, et tuleb jätta üksainus paar. Isa müüs teise härjapaari hea hinna eest maha. Ja talv tuli missugune! Kuni lehekuuni ei saanud loomad jalga laudast välja. Katused kisti maha ja tassiti veiste ette. Kevadel lõppes külas pool karja. Küll maa-alused teavad,» lõpetas Alepõllu Õnnepäe, kelle pajatusi ikka heameelega kuulati.
«Pole meil neile midagi head-paremat pakkuda. Ja ega nad meid siit üles leiagi. Kalmud kaugel, hiied jäid Muhusse-Saarde maha,» kostis meeste hulgast murelik hääl. Hulga meeleolu kippus tusa ja liigtõsiduse poole kalduma.
«Vennad,» ütlesin minagi sõna sekka. «Meie emaks on üks ja seesama muhulaste-saarlaste maa, mille Väike väin läbi lõikab. Ehkki me ei ole sündinud ühest ja samast naisest, oleme vennad sellegipoolest. Kõik me oleme oma vägevate esivanemate lapsed. Järeltulev põlvkond nendest, kes kord aegade hämarikus niisamuti tulid Saarde ja Muhusse, nagu meie praegu siia.Tulid Taara abiga alet põletama, veteema kalu püüdma, metshaldjatelt andameid nõudma. Nemad ei peljanud maha jätta oma vanemate kalmusid, sest nad teadsid, etToonela vaim lendab kiirelt nagu tuuleõhk, on kerge nagu virvendus veel. Jõuavad kõikjale. Küllap nad leiavad meidki siit kauge Soomemaa kaldalt, annavad õpetusi, juhivad jalga ja kätt.»
Elava loomuga jutukas poiss, kes ka palju laule oskas ja keda seepärast Leelo-Lehoks kutsuti, külitas tule ääres, vaatas surnutekuu selget öötaevast, kuhu lõkkest kõrgele keerlevad sädemed tähti juurde sünnitasid, ja ajas end küünarnukkidele:
«Teate, mis kadunud ema vaeslapse kutsele vastas?
Mul on kolme hoitejat
toonepoega päitesis,
toonetütart jalutsis.
Ilm sind ise õpetagu,
kallis looja kandku hoolta!»
«Tark leelu,» tunnistas Lahesopi Imant. «Kõigepealt õpi ilmalistelt ja looda sellele, mis looja ise andnud. Kes see looja on? Maa loob puud ja loomad, meri
Renn (rend) – laud. – Toim