.
üleloomulik olevus. Sõjamees heitis mõõga õlalt ja vajus läheneja ette põlvili.
„Ühesõnaga,” kostis hääl Ylviole kõrvu, „Eanor jäi sinna järve äärde tervelt kolmeks päevaks ning kui ta neljanda päeva hommikul kodu poole ratsutas, istus tema ees sadulal kaunitar, kelle ainus pilk või naeratus oleks pannud iga mehe end tema jalgade ette heitma. Veel paar päeva hiljem said neist mees ja naine. Ja aasta pärast sündis neil tütar, kellele vanemad panid nimeks Aelia.”
Ylvio võpatas. „Aelia,” karjatas ta endalegi ootamatult, „ega ometi…” Pilt vaimusilma ees paiskus plahvatades olematusse, ta tundis end nagu kusagilt kõrgelt langevat ja kui ta poleks viimasel silmapilgul mõtetega nii-öelda „maa peale tagasi” tulnud ja lauaservast haaranud, oleks ta tõenäoliselt koos tooliga kukkunud. Küünal laual lõi kõikuma ja kustus, kuid jäi siiski püsti, Terria ajas end võpatades sirgu ja tõmbus Ylvio ootamatust reaktsioonist kohkununa lauast eemale, ent kogus end kiiresti. „Jumal hoidku, mis siis nüüd…” alustas ta, kuid noormehe näoilmet märgates surid sõnad ta huultel ja ta vaikis paar silmapilku, oodates, kuni Ylvio rahuneb.
„Palun sind, kallis Ylvio,” sõnas ta viimaks, kui noormees rahu tagasi oli saanud, „anna mulle andeks, et ma niiviisi… Ma vist tegin sulle haiget… Poleks tohtinud sulle sellisel moel rääkida millestki, mis sind kindlasti kurvastab ja seetõttu on vist parem, kui me nende mõttekujunditega täna rohkem tegemist ei tee. Räägime niisama.”
Ta võttis noormehel kätest kinni ja vaatas talle silma. „Veel kord palun sind, anna mulle andeks, kui ma nüüd jutustan sulle mõnest asjast, mis võib sind väga kurvastada või mõne su vana haava lahti rebida, kuid parem on, kui sa kõike tead. Oma vanemate päritolu ja nende mõrvamise kohta, kõigi nende sündmuste tagamaid, mis selle piirkonna neliteist aastat tagasi kaosesse paiskasid. Midagi ju sulle tõenäoliselt ka räägiti, kui sinust paladiin koolitati, kuid arvatavasti vaikiti nii ühte kui teist ka maha, et sinu pühitsusteel kättemaksumõtted takistuseks ei saaks. Kuid nüüd tagasi meie loo juurde. Just nimelt Aelia, ja tema ema, kes edelahõimu tulevase valitseja sellisel moel ära võlus, kutsuti Glissiks.
Juba lapseeast peale ilmnesid Aelial erakordsed vaimsed võimed. Loomulikult ei aimanud keegi, et selle taga oli kogu meie sõsarkonna maagia, ning kuidas ilma selleta seletada kas või asjaolu, et vürstisoost noormees armub jäägitult tundmatu päritoluga neiusse, keda ta näiliselt juhuslikult kohtab ning abiellub temaga vaid mõni päev pärast tutvumist?
Kuid kuula edasi. Aelia polnud veel seitset aastatki vana, kui avastati, et ta võib ainuüksi käepuudutusega leevendada valusid ja sulgeda verejooksu. Barbarite seisusevahed pole nii jäigad nagu meietaolistel ning teatud päevadel võis iga soovija tulla Aelia juurde ja saada temalt oma valudele leevendust. Ning kui neiu sai kaksteist aastat vanaks, nägi ta ühel ööl, kui suhted edelarahva ja cirianlaste vahel taas väga teravaks olid läinud ja barbarid hertsogkonna vastu sõjakäiku plaanitsesid, prohvetliku unenäo, mis ennustas barbarite sõjaväele lüüasaamist ja mõnede tähtsate väepealikute hukkumist. Siiski pidasid barbarid naeruväärseks sellist tähtsat üritust ühe tüdruku unenäo pärast pooleli jätta. Barbarite armee ületas Rahutu jõe ja sisenes hertsogkonna maadele. Ja kõik läkski nii, nagu Aelia oli ennustanud. Barbarite vägi sattus varsti pärast Ciriani piiride ületamist hästiorganiseeritud varitsusele, paljud kanged mehed leidsid surma Ciriani noolte läbi ja ellujäänutest käis üle rüütliratsavägi. Mitte keegi neist väepealikutest, kelle surma Aelia oli ette ennustanud, ei tulnud eluga tagasi.
Ja pärast seda muutus kogu edelahõimu suhtumine Aeliasse. Juba varemgi pidas kolme hõimu rahvas temast lugu tema ravijavõimete pärast, nüüd polnud enam kellelgi vähimatki kahtlust, et neiul väga tugev side kõrgemate vaimsete maailmadega. Nii mõnedki korrad nägi ta unes ettekuulutusi, mis mõjutasid tugevasti kolme hõimu käekäiku. Tänu neile ettekuulutustele jäid ära mitmed barbarite kavatsetavad sõjakäigud Ciriani vastu ning barbarid said õigeaegselt hoiatusi mõnede cirianlaste rünnakute eest. Ühesõnaga – verised lahingud ja võõraste maade rüüstamine, mis selliste sündmustega paratamatult kaasas käivad, asendusid paari väiksema kokkupõrkega piiril, kus võrdsed väed teineteiselt päeva või paari jooksul mõõtu võtsid ja pärast mõõduvõtmist sama targalt kodu poole kõndisid.
Kõik see valmistas ette püsiva rahu saabumist kahe tugeva naabri vahel, see omakorda oleks aga pidanud panema aluse ühe uue rahva tekkele. Nii et pole midagi imestada, kui Aeliale sai ebausklike barbarite seas osaks ülim aukartus ja lugupidamine. Häda sellele, kes barbarite kuuldes oleks kas või vihjamisi julgenud öelda tema kohta midagi halba, ta oli nende jaoks justkui mingi jumalanna, kelle kaitseks või kelle au nimel poleks ükski kolme hõimu hulka kuuluv mees silmapilkugi kõhelnud oma elu ohverdamast.
Ja nüüd tundus ju igati ootuspärasena, et ühel päeval, kui Aelia oli kaheksateist aastat vana, saabus tema vürstist isa juurde ristiusku kuulutav rändjutlustaja. Muuhulgas avaldas ta soovi ka Aeliaga nelja silma all rääkida ja paar päeva hiljem lasi Aelia end ristida. Sellega tehti kolme hõimu hulgas ristiusustamisele nii-öelda ots lahti. Muidugi, kristlasi leidus kirderahva hulgas varemgi, barbarid kui suured individualistid ei vaeva kunagi oma pead selle üle, kas kellegi naaber on kristlane või pagan – ükski endast lugupidav barbar ei sega end kunagi oma hõimukaaslase eraasjadesse. Kui aga ristiusu võttis vastu keegi, keda kõik kolm hõimu jumaldasid, leidis see barbarite seas otsekohe laialdast järgimist. Tuhandete kaupa lasid nad end pöörata, maale kutsuti hulgaliselt preestreid, kes ristisid inimesi külade viisi.”
„Imelik mõelda,” sõnas Ylvio nüüd vahele. „Nii palju võib tuua näiteid, kuidas mingi suurvõim üritab mõnda paganahõimu aastakümneid kristlasteks teha, kuidas korraldatakse veriseid rüüsteretki ning sunnitakse inimesi surma ja piinade ähvardusel endale risti kaela riputama. Ning esimesel võimalusel pestakse ristivesi maha ning korraldatakse sama verine vasturetk. Ent siin – üks väeti tütarlaps, kes võidab kogu rahva südame, saadab lühikese ajaga palju rohkem korda kui hästirelvastatud armee.”
„Imelikku pole siin midagi. Kui tõepoolest mõelda, siis just nii see peabki olema. Aga läheme edasi. Ühel ilusal päeval saabus Walko III juurde barbarite hõimupealikute saatkond eesotsas Eonoriga, et sõlmida igavene rahu Ciriani hertsogkonna ja kolme barbarihõimu vahel. Ühtlasi kinnitasid barbarid valmisolekut tasuda hertsogkonnale varasemate aegade sõjakahjude eest. Ka cirianlased olid nendest sõdadest tüdinud ning suure pidulikkusega kuulutati kahe rahva vaheline pikaaegne vaen lõppenuks. Kuu aega hiljem austas Walko Eonorit vastukülaskäiguga ning kui Eonor temale oma tütart esitles, ei saanud Walko, tol ajal veidi üle kahekümne aasta vana, temalt enam silmi lahti. Aelia, kes nägi välja täpselt samasugune nagu ta ema üheksateist aastat tagasi, pani noore hertsogi juba esimesel kohtumisel endasse armuma. Ning juhtus see, mis juhtuma pidi. Paar nädalat hiljem, kui Walko oma saatjaskonnaga Ciriani poole liikus, ratsutas tema kõrval kaunitar, keda kõik kolm barbarihõimu jumaldasid kui elavat pühakut. Ütlematagi selge, et paremat tagatist rahu püsimiseks cirianlaste ja kolme hõimu vahel oli raske ette kujutada. Tõsi küll, kui Aeliast sai Walko naine, ei näinud ta enam nägemusi, kuid ta imettegevad ravijavõimed jäid ja varsti jumaldas teda ka kogu Cirian.
Mõistad sa, et nüüd tekkis hea võimalus liidu sõlmimiseks cirianlaste ja edelahõimu vahel? See oleks pidanud lõpuks viima nii kaugele, et äsjaristitud barbarihõimud ning Kuningriigi rahvas panevad aluse uuele rahvale, kes ühendab mõlema poole paremaid omadusi. Et kõik rahulikult toimuda saaks, selle eest pidi hea seisma ka meie sõsarkonna valge maagia. Esimest korda kasutasime me Tähekristalli just siis, umbes sellel ajal, kui Aelia oli juba kaheksandat aastat Ciriani hertsoginna olnud ning nende poeg Ylvio seitse aastat vanaks saanud. Kahjuks aga ei jäänud see tegevus kõigist meie püüdlustest hoolimata märkamatuks ühele kurikuulsale ordule, kes Tähekristalli hea meelega oma valduses oleks näinud. Surmarüütlitest oled sa ju kuulnud?”
Ylvio noogutas. See nimi oli valgete paladiinide seas hästi tuntud – kurikuulus rüütliordu, mille tekkelugu ulatus peaaegu sama kaugele aegade hämarusse nagu valgete paladiinide omagi. Ordu tuuma ehk nii-öelda Sisemise Ringi moodustas surma- ja kaosemaagiat viljelev preesterkond ning tema olulisimaks löögijõuks oli üksus võitluses üliohtlikke valiksõdalasi, kes olid end enamasti vabatahtlikult tumedate