Ehatähe rüütel. Kaupo Pähkel
tuleb maksta. Ning hind on seda rängem, mida hiljem sa seda endale teadvustad. Alguses võib sellise lepingu sõlminud isik arvata, et ta on kurjusejõud enese heaks tööle pannud ja tunda rõõmu oma muretust elust. Ühel silmapilgul jõuab aga kätte olukord, kus inimene ei saagi enam nende abita hakkama. Siis võtavad kurjusejõud võimust ning teine lepingupool osutub ise nende alandlikuks orjaks.
Suuremad kokkupõrked Surmarüütlite Ordu ja Valgete Paladiinide Vennaskonna vahel olid toimunud hulk aastaid tagasi, niinimetatud „mõjupiirkondade jagamise” ajal. Kui tingimused olid võrdsed, jäid enamasti peale siiski valged paladiinid, sest kuri ei saa kunagi hea vastu ja must maagia ei võida valget maagiat. Millegi täiuslik valdamine, olgu see siis võlukunstid, võitlusoskused või mis tahes, nõuab vabatahtlikku, ennastsalgavat ja jäägitut pühendumist. Kurja poolele ei asu inimene aga mitte kunagi oma vabast tahtest, vaid ikka mingite omakasupüüdlike eesmärkide nimel, seetõttu ei saa siin juttugi olla ennastsalgavast, veel vähem ennastohverdavast jäägitust pühendumisest. Nii saidki surmarüütlid Valgete Paladiinide Vennaskonnalt paaril korral rängalt lüüa ning lasid end tõrjuda salajastesse kantsidesse, mille ründamine oleks ilmselt ka paladiinidele üle jõu käinud. Seal tegelesidki nad oma musta maagiaga ning käisid vahetevahel ootamatutel röövretkedel, kuid millegi suurema ettevõtmiseks puudus neil tänu paladiinidele siiski võimalus.
„Nii et oled kuulnud,” rääkis Terria edasi. „Oled kuulnud nii surmarüütlitest kui ka nende tagaplaanile tõrjumisest sinu vennaskonnakaaslaste poolt. Viimase ajani püsisid nad oma salajastes kantsides üsnagi vagusi ja tegutsesid suhteliselt tagasihoidlikult. Saades aga teada Tähekristallist, otsustasid nad riskida, et võimsat võluvahendit enese valdusse saada. Neil oli küllaltki hästi läbi mõeldud plaan. Kuna nad teadsid, et Tähekristall paikneb kusagil Ciriani aladel, oli neil vaja saada vabad käed nendel maadel tegutsemiseks. Selleks tuli kõrvaldada hertsogitroonilt su isa ja panna tema kohale mõni selline tegelane, kelle varjus nad võiksid rahulikult toimetada. Su isa lähikonnas oli üks krahv, Orgoth oli ta nimi, keda su isa igati usaldas, kuid kes tegelikult oli valmis mis tahes alatuseks, kui see talle vaid kasulikuks peaks osutuma. Sellele mehele panidki surmarüütlid oma lootused. Ta maksti kõva rahaga kinni ja tema selle asja ära korraldaski.
Palgati „mustatöötegijate” üksus, kamp kõrilõikajaid, kes riietusid barbariteks ja ründasid ühte küla Ciriani piiri lähedal. „Juhuslikult” sealkandis viibinud reetur Orgoth saatis su isale käskjala teatega, et need, kellega ta kaheksa aastat tagasi igavese rahu sõlmis, on toime saanud alatu reetmisega ja ründavad ta valdusi. Su isa kogus kokku kõik lossis viibivad võitlusvõimelised mehed ja kiirustas appi. Sattus aga palgamõrtsukatest „barbarite” poolt seatud varitsusele. Ootamatu kallaletungi käigus tapeti ta koos oma salgaga, surma said peaaegu kõik tema lähikondlased. „Juhuslikult” jäi ellu paar lihtsõdurit, kes võisid hiljem kinnitada, et su isa oma kaaskonnaga tõepoolest barbarite käe läbi hukkus. Sama „juhuslikult” ootas seesama reeturist krahv lähikonnas sõjameeste salgaga, kes tegelikult olid hertsogi meeste tunnuseid kandvad surmarüütlid. Reetur kihutas selle salgaga kohale ja ründas omakorda palgamõrtsukaid, kes olid parajasti ametis su isa väeosa riismete hävitamisega. Surmarüütlid kui vanad lahinguhundid tegid „barbareile” mõne hetkega lõpu ja ettekavatsetult ellujäetud tunnistajaile jäigi mulje, nagu oleks krahv Orgoth kiirustanud oma lääniisandale appi, kuid jäänud mõne minuti võrra hiljaks.
Sellega oli surmarüütlite tagala kindlustatud. Hertsog ja ta lähikondlased olid hukkunud ning krahv, see praegune usurpaator, osutus ühtäkki kõrgeimaks aadlikuks hertsogkonnas. Kuna krahv hakkas toimunut ettekäändena kasutades otsekohe barbarite vastu tasuretke organiseerima, ei mõeldud pikalt ja kuningas andis temale kõrgeima täidesaatva võimu Ciriani maadel.
Nõnda said surmarüütlid tegutsemiseks vabad käed. Paladiinid ei võinud enam avalikult sekkuda, sest see oleks tähendanud sõja alustamist hertsogkonna seadusliku valitsuse vastu ja sellel oleksid olnud rängad tagajärjed kogu vennaskonnale. Ainus asi, mida nad veel teha said, oli päästa hertsogi poeg, et see ükskord sobival ajal hertsogkonna seadusliku pärijana välja ilmuks ning saaks võimalikuks see maakoht surmarüütlite võimu alt vabastada. Et sina ei viibinud nende sündmuste ajal lossis, läks su ohutusse kohta toimetamine suhteliselt kergesti.
Kohapeal kanda kinnitanud surmarüütlid asusid otsekohe tegema pingutusi Tähekristalli omandamiseks. Hoop, mis meie sõsarkonnale anti, oli ootamatu ja ränk. Meie, naised, pole juba loomu poolest võitlejad, kuid tavalise vastasega oleksime oma maagia abil tõenäoliselt toime tulnud. Surmarüütlite vastu jäid aga kõik meie püüdlused asjatuteks. Tõsi küll, Tähekristall päästeti nende kätte sattumast, kuid hind, mida meil selle eest maksta tuli, oli tohutu. Et päästa kristalli ja sõsarkonna noviitse, kelle hulka ka mina kaheksateistkümneaastase neiuna kuulusin, andsid kümmekond vanemat liiget end surmarüütlite meelevalda, et nende tähelepanu kõrvale juhtida. Mõni nädal pärast juhtunut põletati nad elusalt Ciriani turuplatsil kui nõiad. Teiste hulgas saadeti tuleriidale ka sinu ema, keda samuti süüdistati nõidumises ja lisaks veel katsetes organiseerida vandenõu, et Ciriani maid barbarite kätte mängida. Piinamiste abil pressiti ohvritelt välja tunnistused, et nad olid rituaalmõrva tarbeks röövinud ja ohverdanud hertsogi poja, see tähendab sinu, kuna su kadumist tuli kuidagi seletada.
Meie ei saanud pärast juhtunut oma olemasolu enam kuidagi salajas hoida, sõsarkonna allesjäänud liikmed läksid valgete paladiinide juurde ja palusid neilt kaitset, viies ühtlasi ka Tähekristalli nende vennaskonna kesksesse pühamusse varjule. Paladiinid ei võinud enam avalikult sekkuda, kuid sinu siinviibimine näitab, et nad mitte niisama pealt ei vaadanud, kuidas nende suurimad vaenlased kogu hertsogkonna enda võimu alla saavad. Nendele oleks sekkumine tähendanud tõenäoliselt sõda Kuningriigiga, kuid sinuga on teine asi. Sina oled Ciriani hertsogkonna seaduslik pärija, sinul on õigus astuda usurpaatori ette ja öelda, et sa nüüd oma isa maid tagasi tahaksid. Ainult et pisut liitlasi läheks sul vaja, kes sind su nõudmistes toetaksid. Ning kui mõelda, et kolm barbarihõimu hea meelega näeksid, et nende vihatud vaenlasele koht kätte näidataks ning et ka Ciriani rahvas oleks vajaduse korral hakkamas, et oma rõhujatest vabaneda, siis ei tohiks liitlaste leidmine ju kohutavalt raske olla.
Vaja läheb ainult kedagi, kes kogu asja liikuma paneks ja sina kui tegelik Ciriani hertsog sobiksid igati selle kõige etteotsa. Ära unusta sedagi, et sinus voolab ka edelahõimu vürstide veri. Sa oled selle inimese poeg, keda kõik kolm hõimu omal ajal jumaldasid. Kui barbarid üritaksid praegu omal algatusel Ciriani rünnata, peaks ka kuningas oma vasalli Orgothit toetama ning kogu Kuningriik oleks barbareile siiski liiga kõva vastane. Kui aga kõik toimub sinu juhtimisel, oleks kuningal vähemalt ettekääne mitte Orgothi poolel sekkuda ja kui aus olla, siis näeks ka tema heameelega hertsogkonna eesotsas mõnda kuulekamat vasalli. Ning barbarite viha usurpaatori ja ta pooldajate vastu on tõepoolest suur. Nad ju põletasid elusalt selle, keda barbarid austasid kui elavat pühakut ning kelle eest iga mees kolme hõimu hulgast oleks silmagi pilgutamata surma läinud. Kui kohutav uudis barbariteni jõudis, vandusid nad jumaldatud Aelia eest halastamatut kättemaksu ning mõni päev hiljem tungis edelahõimu vägi üle piiri. Kahjuks aga ainult edelahõimu vägi, sest vürst Eonoril oli oma armastatud tütre eest tasumisega nii kiire, et ta ei mallanud liitlasüksuste saabumist oodata.
Ja kõik läkski nii, nagu arvata võis. Surmarüütlite toel löödi barbarite armee pihuks ja põrmuks, lahingus hukkusid nii Eonor kui ka ta poeg ning eks see oligi usurpaatori kavatsus – meelitada Aelia hukkamisega barbarid oma maadele, kus ta võis arvestada surmarüütlite toetusega, kus maastik Orgothi pooldajaid igati soosis. Barbarite kaotused oleksid võinud olla veelgi suuremad, kui pärast Eonori hukkumist poleks vägede juhtimist enda kätte võtnud üks tema kaugeid sugulasi, võimekas alamväepealik Therk. Tema koondas rohkem kui poole võrra kahanenud armee enda ümber ja korraldas organiseeritud taganemise, päästes palju sõdalasi hukkumisest. Olles edelahõimu väe purustanud, otsustas Orgoth kiiresti vastulöögi anda ja vähemalt Edelamaa vallutada. Oma pooldajatega piirijõe ületanud, hakkas ta kiiresti sisemaale liikuma, kuid õnneks jõudsid selleks ajaks kohale ka põhja- ja lõunahõimu sõdalased, kes Therki juhatusel kiiruga kaitset korraldama hakkasid. Kaks suurt väge kohtusid umbes päevateekonna kaugusel Ciriani piirist. Õnneks polnud Orgothil seekord kaasas oma vägevaid liitlasi, kuna nood valgete