Ehatähe rüütel. Kaupo Pähkel
avas Terria silmad. Tükk aega vaatas ta noormehele otsa, raputas siis pead ja lausus tunnustavalt: „Sa oled vapustav, Kassike. Midagi niisugust pole ma veel iial läbi elanud. Sest kui aus olla, pole sa ju sugugi esimene mees, kellega mul elu jooksul on kokku tulnud puutuda, ning enamik neist oli valmis paljugi andma ja paljustki loobuma, et minuga kas või korraks ühte heita. Et oma soove rahuldada. Pärast on nemad niimoodi kurnatult maas lamanud ja mina, enamasti taas ühe mittemidagiütleva kogemuse võrra rikkamaks saanud, olen võidukalt nende kohal seisnud. Kuid see, mida sina praegu minuga tegid, ületas kõik mu ootused. Ühesõnaga, sa oled proovi edukalt läbi teinud, kallis Ylvio. Või peaksin ma ütlema Teie Hertsoglik Kõrgus?”
Noormees oli oma naiivsuses nähtavasti lootnud, et tänase päeva jooksul tal enam rohkem imestada ei tule, seetõttu mõjusid Terria viimased laused talle kui ämbritäis külma vett krae vahele. Ta võpatas jahmunult, voodil lamavast naisest instinktiivselt eemale tõmbudes, ning jäi talle kohkunud ilmel otsa vaatama.
„Tubli-tubli,” sõnas Terria naerdes, sirutas istukile tõustes parema käe välja ja patsutas Ylviot kergelt põsele. „See tuleb sul kohe väga hästi välja.” Tema alasti keha kattev kleit libises prinki rinda paljastades kõrvale. Ootamatult häbelikuks muutunud naine haaras tasa kiljatades kleidiservast ja kattis oma pilkupüüdvad kumerused nooruki kurvastuseks kiiresti kinni. Laskus siis uuesti selili ja jätkas:
„Nagu ma juba ütlesin, tegid sa proovi vägagi edukalt läbi, kõik kolm katset. Tõsi küll, juba üleeile hommikul näitasid sa, mis mees sa tegelikult oled, kui sa preestrikuues, ainult kepi ja pistodadega relvastatult viiele soomustatud ratsanikule vastu astusid ja neist kergesti jagu said ning äsja ohtliku röövlijõugu justkui möödaminnes kahjutuks tegid. Hertsogi sõduritest ma ei räägigi. Mitte keegi peale valgete paladiinide ei võitle nii hästi, kuid ka nende hulgas võib leiduda igasuguseid, seetõttu tahtsin ma enne oma tegeliku olemuse avaldamist sinust pisut rohkem teada saada. Sellepärast ka see tagantjärele veidi tobedana tunduv näitemäng.
Ma tean, kes sa oled ja miks sa siia tulid. Ma tean usurpaatorist, kes neliteist aastat tagasi su vanemad mõrvata lasi ja ise hertsogitroonile tõusis, ja ma tean sinu sattumisest valgete paladiinide juurde seitsmeaastase poisina. Ning nagu ma näen, pole neliteist aastat nende hulgas asjatult möödunud. Nüüd oled sa siin, et oma kadunud isa alamaid usurpaatori võimu alt päästa ning ma tahan sind selles aidata. Aga muide, ühte asja sa poleks tohtinud teha. Kuigi see on teile, meestele, nii omane – uisapäisa tormatakse otse kiskja koopasse! Kas sul oli aru peas? Sa lähed palvetama oma vanemate hukkumiskohale! Vanemate mälestust tuleb austada, kuid sinu olukorras… Marsid täiesti süüdimatult sirget teed mööda surmasuhu. Selle asemel et siin ja praegu minu kõrval voodiäärel istuda, võinuksid sa täiesti vabalt juba eile öösel murtud liikmetega lossikeldris piinapingil vaevelda. Ega sa ometi ei arva, et usurpaator on loll? Pole talle ju su tookordne pääsemine saladuseks, vähemalt ei suudetud ei sind ega su laipa leida ja on igati arusaadav, et ta pidi sinu pääsemisega arvestama. Ning kui sul juba on õnnestunud tema haardest välja lipsata, siis kõlab vägagi usutavana, et sa ühel hetkel taas välja ilmud, et nõuda temalt tagasi maakonda, mis kuulus su vanematele ja kuulub seega nüüd õigusega sinule – nii maakond kui muu sellega kaasnev. Ja et vastavalt Kuningriigi seadustele, nagu sa isegi väga hästi tead, algab läänihaldamise õigus kahekümne esimesest eluaastast. Et see sinul äsja täis tiksus, siis peab usurpaator praegu eriliselt valvas olema igasuguste kahtlaste isikute suhtes – varem polnud tal põhjust sind niiväga karta, kuna sa poleks saanud juba ainuüksi oma nooruse tõttu talle mingeid nõudmisi esitada! Aga noh – mis olnud, see olnud, muuta seda enam ei saa ja tänagem Jumalat, et sul nii uskumatult vedas!”
Ylvio vaatas talle umbuskliku näoga otsa. Kõike muud oleks ta küll sellest salapärasest naisest oodanud, kuid mitte seda. „Vabanda, palun,” oskas ta vaid kogelda, „kui ma sulle praegu veidi totravõitu mulje jätan, kuid see on mulle juba ei tea mitmes kord tänase päeva jooksul imestada ja ühel hetkel peab ju mingi küllastus tekkima. Juba siis, kui ma kümme sammu teest eemal metsa eksisin ja pool päeva ringiratast tiirutasin, oli mu esimene mõte, et need on usurpaatori nõiatembud. Ja ära pahanda, kuid pean tunnistama, et ma ka sind vahepeal kahtlustasin, et kas sa mitte mõnes usurpaatori seatud lõksus sööda osa ei etenda. Ma ootasin kogu aeg, et keegi mulle kallale kargab, kui sa mu tähelepanu kõrvale oled juhtinud. Aga saa, palun, aru, mu olukord on praegu selline, et kedagi ega midagi ei tohi niisama usaldada.”
„Saan suurepäraselt aru,” vastas Terria, mõistvalt noogutades. „Ja anna ka sina mulle andeks, et ma sinu vahepeal lolliks tegin. Seda kõike läks vaja selleks, et välja selgitada, mida sa endast tegelikult kujutad. Nüüd ma näen, et sa väärid igati seda, et sulle abi pakkuda ja sa ei kuritarvita kellegi usaldust. Ei teeks vist paha, kui ma ka ennast pisut lähemalt tutvustaksin, et su viimaseid kahtluseraase hajutada. Aga seda võiks parem laua taga istudes rääkida. Oleksid sa, palun, nii armas ja pööraksid korraks selja, et ma saaksin tõusta ja riidesse panna?”
„Midagi ei teeks ma praegu vastumeelsemalt kui seda,” vastas Ylvio. „Kuid ma ei suuda iial öelda ei, kui minult midagi nii viisakalt palutakse.” Sõnakuulelikult tõusis ta, pöördus ja astus voodist paar sammu eemale.
„No nii,” ütles naine mõne hetke pärast. „Võid nüüd uuesti siiapoole vaadata. Ja soovitan jälle istuda, sest meie jutuajamine kujuneb üsna pikaks.” Ta võttis taas sisse oma endise koha laua taga, mille ta oli Ylvio suplemise ajal juba jõudnud tühjaks teha. Ainsate esemetena paiknesid laual üks hõbedasse jalga pistetud küünal, mille hubisev leek telgis maad võtvat hämarust veidigi leevendas, ning üks väike puust karbike. Kui noormees oli tema vastas istet võtnud, küsis Terria ootamatult: „Ütle, oled sa midagi kuulnud Ehatähe Sõsarkonnast?”
Ylvio vaatas teda hämmeldunult ja pingutas hetkeks mälu. „Kahju küll,” raputas ta pead, „kuid pole kuulnud. Pean oma häbiks tunnistama.”
„Pole hullu,” sõnas Terria seepeale. „Sest ega me pole tavatsenud kunagi eriti avalikult tegutseda ja meie tegemistest teadsid ainult vähesed sissepühitsetud. Nüüd aga, õigemini küll neliteist aastat tagasi, muutus olukord ootamatult ja me ei saanud enam oma olemasolu varjata.
Sa ju tead, et mitte väga palju inimpõlvi tagasi olid ka meie esivanemad paganad, kes elasid kooskõlas loodusega, kummardasid loodusvaime ja lasid endid neist juhtida. Hõime valitsesid preesterkuningad, kes salapärastes müsteeriumides said oma teadmised just neilt loodusvaimudelt endilt.
Juhtus aga, et taevas tõstsid Jumala vastu mässu langenud inglid, kes lõpuks rängalt lüüa said ja kõrgustest maa peale paisati. Sideme jumaliku algega kaotanud ja lihtlabasteks kurjusevaimudeks muutunud, hakkasid nad endale maa peal kohta otsima. Nad tõrjusid tavapärastest asupaikadest välja nende ees kaitsetud loodusvaimud, võtsid ise nende kuju ja asusid nende asemele, ilma et loodusvaime kummardanud inimesed üldse mingit muutust oleksid märganud. Pikkamööda, aga siiski jälgitavalt hakkasid inimeste teadvuses seetõttu toimuma rahutukstegevad muutused. Kultuslike toimingute asemele, milles preestrid palusid loodusvaimudelt õnnistust ja vahendasid vaimudele inimeste tänu, tulid saatanlikud riitused, kus teeniti kurja ja toodi inimohvreid. Rahulikest põlluharijate või karjakasvatajate hõimudest said sõna otseses mõttes üleöö sõjakad, naaberrahvaste röövimisest elatuvad hordid. Seetõttu oli vaja, et üks väga kõrge vaimne olevus maa peale laskuks ja enese inimkonna nimel ohverdaks. Loodusvaimude aeg lihtsalt pidi läbi saama ning see vägev jumalik olend, kes armastusest meie vastu lasi end koguni piinarikkalt ristipuul hukata, pidi loodusvaimudelt üle võtma inimkonna või vähemalt mingi selle osa juhtimise.
Niisugused suured muutused ei toimu aga kunagi valutult. Neid oli tarvis kuidagi siluda, sest kui midagi kusagil väga põhjalikult ja väga äkki muutub, siis võib see mingis teises kohas äärmiselt rängalt välja lüüa ja niisugusel viisil, mida keegi ei oska oodata. Selleks kutsutigi ellu meie sõsarkond. Me viljeleme valget maagiat, mis peab ühest küljest lepitama inimteadvusest lahkuma sunnitud loodusvaime ning teisest küljest kindlustama seda, et nende kultus asenduks sujuvalt ristiusuga, nii et kurjuseolevuste mõju vahepeal võimust ei võtaks. Ning üks võimas võluvahend, millest sõsarkond ammutab kosmilist energiat oma müsteeriumide jaoks, on Tähekristall.