Ehatähe rüütel. Kaupo Pähkel
ikkagi mõni lõks peituma – pole ka eriti suur mure. Mul ju kirves käes, kaks vöötäit heitenuge üle õla, kasutada peaksin ma neid kah nagu oskama, nii et mis ma ikka pabistan. Peale selle veel korralik soomus seljas ja plekkpott ajuvärgi kaitseks peakolu ümber. Kui asi päris hulluks läheb, siis pole sellest ka hullu midagi, sest õige asja eest elunatukest ohverdada ei ole lõppkokkuvõttes suur kaotus…”
Äkki teritas nooruk kõrvu. Kusagilt väga kaugelt kostis talle kõrvu mingi kummaline kohin justkui kose hääl. „See on muidugi mõte,” leidis ta, „kui just keegi mind järjekordselt lolliks teha ei kavatse. Sest kui vesi voolab, siis kusagilt peab ta ju ometi tulema ja kuhugi välja jõudma, vee äärest aga leiab ikka mõne inimese, kes edasi võib juhatada.” Ennast kähku püsti ajanud, kuulatas ta veel hetke, et kohina suunda täpsemalt määrata, ning asus teele. Vahepeal läks mets küll tihedamaks ning paaris kohas tuli tal lausa kurja vaeva näha, et end rägastikuna kasvavate põõsaste vahelt läbi suruda, ent siis muutusid puude vahed tasapisi jälle suuremaks, põõsad ei paiknenud enam ühtlase rindena ja mis peaasi – kohin tugevnes pikkamööda. Nii et võttis see kõik aega, mis ta võttis, ühel silmapilgul lükkas meie kangelane viimase põõsa kõrvale ning astus lagedale.
Tema ees laius pärastlõunapäikese paistel sillerdav, mõnekümne sülla laiune järveke, mille kergelt väreleval pinnal ujus ringi kummaliste roosade luikede paar. Järveni viis kitsuke liivariba, teisel kaldal moodustas umbes kahe mehe kõrgune kaljusein loodusliku müüri, millelt vesi kosena alla pahises. Siin-seal ajasid kaljuseina pragudesse oma juuri mõned üksikud keerdus männijässid, mis peaaegu püstloodse seina küljes pidasid ränka sõda ellujäämise nimel.
Kuidagi kummaliselt rahustavana mõjus meie kangelasele see ümbrus. Ühtegi inimhinge ega ka mingeid inimtegevuse jälgi ei paistnud ei kaugemalt ega lähemalt ning noormees leidis, et kuna tänase päeva kohta on juba küllalt palju juhtunud, siis võikski laagrisse jääda. Esimeseks mureks oli reisitolm maha pesta. Sikutanud soomusrüü seljast ja kiivri peast, jäi noormees kerge linase särgi ja lühikeste nahkpükste väele. Ta tiris ka särgi üle pea ja tõi nähtavale nii lihaselised käed ja ülakeha, et see oleks nii mõnegi vastase õudusest vabisema pannud. Ja vaimustusest kiljuma nii mõnegi nõndanimetatud „ürgmeest” eelistava naise.
Noormees laotas särgi käte vahel laiali ja tahtis seda juba teiste riiete kõrvale maha asetada, kuid hilpu mõne silmapilgu teraselt uurinud, raputas ta pead. Särk oli teetolmust ja higist õige räpane. Silmapilgu mõelnud, tõmbas ta särgi uuesti selga ja sumatas koos riietega vette. Suhteliselt jahe vesi raputas ta meeldivalt virgeks ning ta ujus korra üle järve ja tagasi. Roosad luiged ei tundnud ta ees vähematki hirmu ja kui noormees nende alt läbi sukeldus, võinuks ta neil lausa jalust kinni kahmata. End ujumisega värskendanud ning ihule ja riietesse kogunenud tolmu võrra kergemaks muutunud, ronis meie kangelane kergelt lõdisedes veest välja ja ajas lahinguvarustuse uuesti selga. Seejärel põlvitas ta liivale, keskendus ja seadis end palvetama. Selles ümbruses läks vaimumaailmaga ühenduse loomine kuidagi väga hõlpsasti ja üsna varsti tundis ta, kuidas vaimse energia voog kogu tema olemust läbistab, kuidas tema keha piirid justkui lahustuvad ja ta kõrgem olemus kõiksusega ühte sulab. Varem oli ta pidanud kaua aega keskenduma ja palveid lugema, et enda jaoks energiakanaleid avada ning nende avatuna hoidmine nõudis temalt alati suurt vaimset pingutust, ent nüüd tekkis tal probleeme sellega, et end nende mõju alt lahti rebida, sest liigne küllastumine on teatavasti halb ja üleküllastumine lausa hukatuslik. Alles kogu oma vaimujõudu intensiivselt rakendades õnnestus tal lõpuks nii-öelda maa peale tagasi tulla ja iseendasse naasta.
End sellisel moel energiaga laadinud, võttis ta kirve kätte ja asus tegutsema. Ta harjutas pealetungimist ja kaitset, võitles küll ühe, küll mitme kujuteldava vastasega korraga, kas kordamööda enne ühe ja siis teise juurde hüpates ning igaühele neist kolme või nelja kiiret lööki andes, või siis mitme üksteisest paari sammu kaugusel asuva vastase vahel kareldes ja neid järgemööda koletute hoopidega kostitades. Ta pani kaaluka tapariista liikuma kergelt nagu jalutuskepi, luues kirvest keerutades enese ümber otsekui teraseesriide. Kirvega petteliigutust tehes ja kujuteldavat vastast kaitsesse tõmbuma sundides või ootamatu kukerpalliga vastase relva alt läbi tungides sööstis ta oletatavale vastastele külje alla ja andis hoope lähidistantsilt, või kirvevarrel kõige fantastilisemaid käteasendeid võttes, või paiskas kujuteldavaid vaenlasi maadlusvõttega maha, relva ometi peost laskmata. Raskest soomusrüüst hoolimata olid kõik ta liigutused niivõrd kiired, et isegi kui mõnel võimalikul vastasel oleks õnnestunud meie kangelase hoopiderahest läbi tungida, oleks tal ometi tekkinud probleeme tema löömise või torkamisega, kuna noormees ei püsinud silmapilkugi paigal. Päris tükk aega rassis ta nimetatud viisil ning kui ta lõpuks kirve peost viskas ja higi pühkis, oli päike veel ühe tubli sammu võrra silmapiiri poole nihkunud.
„Sedamoodi siis…” otsustas ta, uuesti põlvili laskudes, silmi sulgedes ning rahuneda püüdes. „Pole just paha. Aga ikkagi ma ei saa aru, mis siis minu ümber õieti toimub? See mõistusevastane eksimine metsa mõnekümne sammu kaugusel teest ja nüüd niisugune vaimsest energiast pakatav rahulik kohakene? Ent mis siis ikka, võtkem asja nii, nagu ta on, sest nüüd võib kindlalt väita, et kurjusejõudude mõjuga siin tegemist pole. Omal ajal ehk selgub kõik. Kui selgub.”
Tükk aega põlvitas ta niimoodi ja lasi meeldival rahutundel enese üle võimust võtta. Äkitselt kuulis ta enese läheduses liival samme.
Nagu katapuldist visatult kargas ta kirvest haarates instinktiivselt püsti, pöördus välgukiirusel hääle suunas ja võttis võitlusasendi sisse. Relv tõstetud, jalad põlvist kõverdatud, keha ettepoole kummargil ja musklid terasvedrudena pingul, oli ta valmis rünnakut tõrjuma või löögi eest kõrvale põikama. Ootamatult aga lõtvusid noormehe lihased, hetke põrnitses ta arusaamatul pilgul enese ette. Lasknud kirve maha kukkuda, ajas ta end sirgu ja tõstis aeglaselt käed üles, peopesad ettepoole pööratud.
Kolmas peatükk,
Kümmekonna sammu kaugusel seisis pikas, peaaegu maani ulatuvas valges kleidis umbes kolmekümneaastane silmipimestavalt ilus naine. Tema peadligi hoiduvad ronkmustad juuksed olid keskelt lahku kammitud ja langesid kahe kesköövärvi kosena õlgadele ja rinnale, raamides piimvalget teravate põsesarnadega nägu ja moodustades sellega võrratu kontrasti. Naise sügavsinised silmad olid hõbedases peavõrus sätendava tundmatu kalliskiviga ühte värvi ja nende ainsast pilgust piisanuks, et nii mõnigi mees lummatuna tema jalge ette langeks. Ka meie kangelane tundis põlvi nõtkuvat, ent kogus end kiiresti.
„Palun andestage, armuline emand,” sõnas ta, paremat kätt südamele surudes ja sügavalt kummardades, „kui juhtusin teid kuidagi ehmatama. Vannun, et mul pole ainsatki kurja kavatsust ei teie ega ühegi teise ausa ristiinimese suhtes. Veel kord, palun andestust ja mõistvat suhtumist.”
Naine vaatas talle oma imeliste silmadega otsa ja naeratas nii kaunilt, et noormees paremagi tahtmise korral poleks saanud jätta vastu naeratamata. Kaunitari kogu olemusest lausa õhkus seletamatut suursugusust ja ülevust. Noorukiga hetke tõtt vaadanud, lausus ta: „Mind liigutab teie siirus ja viisakus, aulik rüütel. Ma pole teie peale vähimalgi määral pahane ega solvunud, sest üks õige sõjamees peabki valvas olema. Ning teis tunneks tõelise rüütli ära küll igas olukorras.”
„Saan ma teie heaks midagi teha, armuline emand,” küsis ootamatult rüütliseisusesse tõusnud ekspreester nüüd, „või teid kuidagi aidata?”
Naine naeratas uuesti. „Tänan teid, aulik rüütel, lahke pakkumise eest,” vastas ta, „kuid ma ei tulnud teie juurde mitte selle sooviga. Lihtsalt ma nägin teid siin järve ääres üksinda istumas, õhtu aga jõuab üsna pea kätte ning hommikupoole ööd on siin uskumatult külm. Ma võiksin teile tänase öö veetmiseks veidi paremat kohta pakkuda kui külm maapind lageda taeva all. Kui te muidugi pahaks ei pane.”
Meie kangelane kõhkles hetke. Kes oli ometi see kummaline naine ja kuidas ta siia sattus? Oli see mingi lõks või osa kellegi autust plaanist? Samal silmapilgul meenus talle vasekaupmehe jutt kaunist mustajuukselisest,