Ehatähe rüütel. Kaupo Pähkel
oma päeva peale pühapäeva. Ka valutav pea ei andnud endast pärast hapnenud veinipäraga ravitsemist nõnda rängalt tunda ja nii kandsidki meie kangelase jalad teda jõudsalt edasi. Kahest teeäärsest külastki oli ta juba mööduda jõudnud, neist küll suure ringiga ümbert minnes, sest ülearust tähelepanu ta hetkel ei vajanud. Igaks juhuks hoidis ta ka kuulmismeele ärkvel, et kabjaplaginat või rattakolinat kuuldes teelt kiirelt kaduda – sellises varahommikuses vaikuses olid kõik hääled selgesti kuulda. Silmad vaatasid pidevalt ringi suuremate kivide, kõrgemate rohupuhmade ja tihedamate põõsaste otsingul, neist saaks vajaduse korral tema peidupaik. Alles pärast päikesetõusu, kui juba üsna suure tõenäosusega mõnda teekäijat kohata võis, aeglustas ta liikumist ja hakkas astuma väärikal sammul, iga vasaku jala astet kepimürtsuga toetades. Nüüd polnud vastutulijate vältimine enam võimalik ja kindlasti oleks ebatraditsioonilisel moel edasi liikuv preester kahtlust äratanud. Aga kellele seda vaja?
Mets oli selleks ajaks kaugele selja taha jäänud ja nüüd sammus meie kangelane avarate põldude vahel, kus ta liikumine kõigile nagu peo peal kätte paistis. „Võib-olla poleks olnud vaja riskida, ehk oleksin pidanud hommiku saabudes end metsa peitma ja päeva kusagil puude varjus veetma,” arutas ta endamisi. „Kuid teisalt – kui salk, kes mind siiapoole otsima saadeti, oma otsa leidis, siis tõenäoliselt ei ähvarda mind sellel teel enam miski… Läheb ju Cirianist hulk teid igas suunas, need omakorda hargnevad mitmesse kanti, ja jõuad sa siis iga tee peale mitut salka panna?”
Vankrilogin köitis ootamatult ta tähelepanu. Noormees vaatas ettevaatlikult ringi, kiirustamata, et mitte kahtlust äratada. Kaugel tagapool tuli keegi just samasuguse voorivankriga, millega lahke vasekaupmees teda üleeile sõidutanud oli. Korraks sähvatas meie kangelasele pähe mõte kiiresti teelt kaduda, kuid ta loobus sellest mõttest kohe – kindlasti oli teda vankrist juba märgatud, ja missuguse mulje jätab üks oma teed kõndiv preester, kes lähenevat vankrit märgates peitu poeb? Kuid kui see vanker on täis teda jälitavaid sõjasulaseid, mis siis? Noormees lisas sammu, just parajasti niipalju, et seda võis pidada lihtsalt ruttavaks kõnnakuks, mitte põgenemiseks, kuid sellest ei olnud abi, sõiduk vuras järjekindlalt lähemale. Kui hobuse kabjatümpsud ja rattalõgin juba piisavalt ligi olid jõudnud, pöördus ta ümber ja tegi näo, nagu oleks alles nüüd lähenevat vankrit märganud. Selliselt kauguselt oleks pidanud hästi näha olema, kas suure puldani all peidab ennast veel keegi peale hobusemehe või tuleb tal ainult ühe inimesega tegemist. Esimesel juhul suudaks ta midagi kahtlast märgates veel üle põllu jalga lasta – isikul, kellele raskerelvastuses ja täisturvistikus mäkkejooks oli igapäevaseks meelelahutuseks, poleks mingi probleem konarlikul pinnal üks voorivanker enda tagant maha raputada. Ja kui jälitajad teda jalgsi taga ajada kavatsevad, siis seda halvem neile. Paratamatult hargneks kogu kamp talle järele joostes sellisel maastikul laiali, siis tuleks tal lihtsalt ümber pöörduda, temale lähemale jõudnud tagaajajad ükshaaval kahjutuks teha ning mõne käest saadud kilbi ja mõõgaga varustatult ka kogu ülejäänud seltskond laiaks lüüa.
Õnneks polnud nii äärmuslikke meetodeid siiski vaja – selle vaatenurga alt paistis vankri kattealune ilusasti kätte ja meie kangelane nentis rahuldustundega, et seal istub vaid üks inimene. Ning oh üllatust, isegi liiga tuttav inimene!
„Tere jumalime,” hüüdis vasekaupmees juba kaugelt. „Kaunist hommikut teile, püha isa!”
Meie kangelasel polnud tarvis erilist imestust teeselda, see tuli tal mängimatagi välja. „Õnnistagu Issand sind ja su tegemisi, mu poeg,” vastas ta, kaupmehe poole pöördudes ja tema suunas ristimärki tehes. „Kui väike on ikka see maailm ja missugune imelik juhus!”
„Kui püha isa seegi kord pahaks ei pane, siis on tema jaoks taas koht vankris mu vääritu isiku kõrval,” tegi ta vestluskaaslane ettepaneku, mille meie kangelane tänades vastu võttis ja kaupmehe kõrvale pukki ronis. „Teie, püha isa, olite mulle tõeline õnnetooja,” jätkas kaupmees, kui hobune taas koorma liikuma oli tõmmanud. „Ma ei uskunud, et nii lihtsalt suuremast osast kaubast lahti saan, aga seekord õnnistas Issand mu tegemisi. Ja seda kindlasti tänu teile!”
Eelmisest peatükist tuttav kahtluseuss tõstis noormehe südames uuesti pead. „Kuidagi väga imelik tundub kogu see värk,” arutles ta endamisi. „Et üleeile temaga koos sõitma juhtusin, selles pole tõesti midagi iseäralist, ikka võid teel olles kohata mõnda vastutulelikku inimest, kes su jalavaeva kergendada soovib, kuid mida ta siis nüüd siin teeb? Kuidagi raskevõitu uskuda, et ka nüüd kõike seda paljaks juhuseks pidada võib, et…”
Vasekaupleja näis tema mõtteid lugevat. „Teie, püha isa,” alustas ta, „ütlesite just, et maailm on väike ja teid paneb imestama, et me taas niimoodi kokku juhtusime. Aga tegelikult pole siin midagi imeks panna. Mina näiteks pole siin sugugi juhuslikult. Eile õhtul, kui Cirianis peaaegu kogu oma kraamist lahti olin saanud… Mõtlesin, et toetan ennast korraks kõrtsipingile ja võtan õnnestunud päeva terviseks ühe punnsuutäie. Aga ärge te arvake, püha isa, enne tänasin muidugi Issandat, kuidas teisiti! Ent muide, Cirianis on eile hommikust saati põrgu lahti. Keegi on öösel vahtkonnale kallale tunginud, kaks sõdurit saanud surma, nagu seal kuulutati! Kõik kaubavankrid otsiti läbi, kõigi kaupmeeste käest turul küsiti ka, et ega mõnda kahtlast tegelast pole silma hakanud? Ma päris mitu korda nägin, kuidas koertega ratsasalgad linnast välja sõitsid, ikka mingeid kahtlasi isikuid taga otsima! Käskjalgu vooris edasi-tagasi, arvatavasti ka külades paiknevatele vahipostidele sõna viima. Ma just pidin minema ja ütlema, et ma ka sõidutasin ühte võõrast, see tähendab teid, aga siis oli juba hilja, mõtlesin, et istun enne natuke kõrtsis ja…”
Noormees hingas kergendatult. Oleks kaupmees mingi nuhk või lõksumeelitaja, ei hakkaks ta mingil juhul seesugust juttu ajama. Ta ütles nii ükskõikselt kui vähegi suutis, kuid nii, et see ükskõiksus teeselduna ei tunduks: „See pole ju suur viga, mu poeg. Eespool, mõne tunni vankrisõidu kaugusel asub Kesvaoja küla, seal asub kindlasti alaline valvepost. Seal võid ju täiesti rahulikult ette kanda, et võtsid Ciriani teel ühe preestri peale, kes hiljem Lyrna poole suundus. Kesvaojale jõudmiseks pead sa pisikese haagi sisse tegema, mul endal niikaua aega oodata pole, muidu kasutaksin veel sinu heatahtlikkust ja sõidaksin sinuga pisut maad edasi. Ise, nagu öeldud, lähen nüüd Lyrnasse. Seal oleks sinulgi lootus järelejäänud kaup ära müüa, seal on kogu see olemine ka veidi vabam, ei mingit sõjaseadust ega midagi, kuigi Lyrna asub ju otse barbarite külje all. Aga nemad miskipärast ei karda.”
„Mina neist aru ei saa, püha isa,” arvas vasekaupmees. „Ükskord nad oma muretust veel kahetsevad, aga noh, pole minu asi neile nõu anda.
Aga selles suhtes on teil õigus, Lyrna poole lähen ma küll, aga enne pean tõepoolest ühe Kesvaoja tiiru tegema. Kujutage ette – istun siis, tähendab, eile õhtul turuväljaku kõrval kõrtsis ja tühjendan õnnestunud kauba auks veinikannu, kui mu juurde tuleb üks pealtnäha üsna murelik naisterahvas. Riides nagu linnakodanik, aga uskuge mind, ta ei näinud ei oma käitumise ega välimuse poolest küll linnnanaise moodi välja. Aadlidaam oli ta, vähemalt rüütlitar, ma olen oma elus nende reiside vältel ikka ühte ja teist näinud ning mind niisama lihtsalt ära ei peta. Ja siitkandist polnud ta ka kohe päris kindlasti pärit – siin ju enamasti kõik heledalokilised ja siniste või roheliste silmadega, aga see naine oli tume nagu öö. Pikkade sirgete mustade juustega, näonahk valge nagu lumi. Vist kusagilt lõuna poolt. Ilus oli ta ka, mul võttis lausa jalust nõrgaks. Paistis juba kaugelt välja, et ta millegi pärast hirmsasti muretseb. Tuli mu lauda ja küsis, et kas ma ei tahaks teenida kahte kuldraha. Mulle paistis kogu see värk veidi kahtlasena, aga teiselt poolt on kaks kuldraha ikkagi kaks kuldraha. Ta tahtis, et ma veel samal õhtul hobuse ette rakendaksin ja ühe kirja Kesvaoja preestri kätte viiksin. Mul hakkas temast natuke kahju ka, eriti kui ta mulle tagatipuks veel kolmanda kuldraha andis. Pidin kohe vastu õhtut teele asuma. Ja siin ma nüüd olen ja muudkui imestan teid kohates.”
Meie kangelane naeris üllatust teeseldes ja see tuli tal täitsa hästi välja. „Ja mina just tahtsin küsida, et kuidas sina, mu poeg, mind nii kergesti üles leidsid? Nagu oleksid sa just nimelt mulle järele sõitnud, et taas küüti pakkuda. Ise tulen selle kabeli juurest õndsa hertsog Walko hukkumiskohal. Palvetasin selle hea, ausa ja õiglase hinge eest, andku Issand talle igavest rahu. Kahjuks polnud aga kõik