Ehatähe rüütel. Kaupo Pähkel
Heameelega ei räägiks ma sulle seda, kuid üks õige mees peab suutma taluda mis tahes tõde. See tubli sõdalane, see vana rüütel, kes äraandlike mõrtsukate käe läbi elu kaotas, polnud ainus sinu lähedastest, kellele tänane päev viimaseks jäi. Ja sind otsitakse igalt poolt taga.” Ta astus poisi juurde ja hakkas mõõgaga tema köidikuid läbi nüsima. „Pärast räägin sulle kõik, aga praegu pean su siit ära viima.”
Teine peatükk,
See kohutav unenägu oli teda kõik need aastad küll üha harvemini, ent siiski regulaarselt kimbutamas käinud. Mitu kuud pärast seda kõike elas ta peaaegu igal ööl läbi hirmsad sündmused, mille käigus tema senine maailm ühe temagi poolt usaldatud isiku alatuse läbi ootamatult kokku varises. Kui ta kaotas hoobilt kõik, mis tal oli ja pidi koos kellegi tundmatuga põgenema teadmata suunas. See košmaar jälitas teda ka siis, kui ta oli Pühamusse vastu võetud. See käis tal pidevalt kannul, kui ta koos teiste omasuguste kasvandikega, järk-järgult üha raskem mõõk käes ja soomusrüü seljas, lae all rippuvaid harjutustopiseid tagus. See kihutas teda pidevalt tagant, kui ta täies varustuses nõtkuvi jalu mööda järsku mäekülge üles tormas või krampikiskuvate käelihastega end kõrgemale vinnas mööda keerukat köite ja redelite süsteemi, kus edasiliikumiseks ainult käsi võis kasutada. See seisis ta kõrval, kui ta üha sitkematest vibudest küll liikuvaid, küll liikumatuid märke tabama õppis. See tuletas end meelde iga kord, kui ta järjekordselt seisis suuruse järjekorras reastatud kivimürakate ees, mis tuli loopida üle tema pea kõrguva tara. Ja see andis talle jõudu kogu ränkraskel koolitusteel, mille käigus temast oli vormitud eliitvõitleja, oma vaenlastele üliohtlik ühemehearmee, kes ei tõsta iial ei kätt ega relva süütute vastu ega kasuta kurjasti oma oskusi, kuid kes enesekaitseks või mõne kuriteo ärahoidmise nimel muutub ülikardetavaks vastaseks.
Ta teadis, et see painaja ei lase teda enne oma küünte vahelt lahti, kui ta ise ei lähe ja ja sellele lõppu ei tee. Samuti teadis ta, et selle vastu ei saa minna pooliku ettevalmistusega ja see teadmine oligi talle suurimaks stiimuliks. Ta kehalised ja vaimsed eeldused võisid alguses olla ehk väiksemad kui enamikul teistest kasvandikest, ent soov jõuda kord niikaugele, et võiks minna ja teha lõpp selle koleduse algpõhjustele sundis teda pingutama, viimast välja pannes. Pingutama rohkem kui tema andekamad kaaslased, et nendega iga hinna eest sammu pidada. Tõsi küll, kui ta jõudis juba kõrgematele koolitusastmetele, külastasid jubedad mälestused teda harvemini, ta ei pidanud enam õudusega mõtlema iga eelseisva öö peale. Kuid ikka juhtus vahel, et ta mõnel ööl karjudes ärkas, hirmuhigi piisad laubal pärlendamas, ning pikka aega oma asemel vähkres, enne kui silmad taas kinni vajusid. Ja nüüd oli see jälle tagasi.
Meie kangelane avas silmad ja ajas end kiiresti jalule. Päike polnud veel tõusnud, kuigi idataevas juba paljulubavalt hahetas ning mõned varajased metsalinnukesed olid kontserdiga aegsasti pihta hakanud. Silmapilgu nende meeldivat ja hingeülendavat vidistamist kuulanud, heitis noormees kiiresti pilgu ümberringi. Kõik oli täpselt nii nagu eile, midagi kahtlast ei hakanud silma. Hommikune külm udu vajus tasapisi allapoole ja noormees judistas niiskes jaheduses õlgu. Pärast mõnetunnist unepausi tundis ta end juba hoopis paremini, varajane külmus raputas ta kiiresti virgeks ja seega võis teekond jätkuda. Oma vähese vallasvara kiirustades kokku korjanud, suunas ta pilgu liikumissuunda.
Tema ees laius avar soo, millest hea tahtmisega ja ümbrust tundes võis läbi kõndida, kuid mis oma eemaletõukava olemusega inimasukaid eriti ligi ei tõmmanud. See arvatavasti mõjutaski noormeest just sooteed jalge alla võtma, sest kokkupuudet liigikaaslastega ta ei ihanud, hoolimata sisikonda õõnestavast vastikust näljatundest. Üle soo lõigates jõuaks ta küllaltki lähedale maakonna piirile ja pärast piirist ülelipsamist oleks tunduvalt rohkem lootust Tema haardeulatusest välja vingerdada. Ja soo tuli ületada ruttu, sest ilmamärgid lubasid palavat päeva ning kõrvetava päikese all mööda lagedat maad edasi liikuda polnud erilist tahtmist. Seetõttu ootas ta vaid niikaua, kuni nähtavust piirav udu hajuda jõudis, ja pani oma koivad tööle.
Pikkamööda asendus madaltihe võsa üksikute kidurate kaskedega, mätastena kasvava märja rohu vahel tuli siin-seal veesilmakesigi ette. Ümbrust mittetundval inimesel polnud siia asja, kui just enesetapumõtted peas ei keerelnud. Meie kangelane ei lasknud end aga veesilmadest eriti häirida, tema kiirustas malakaga teed katsudes üha kaugemale Ciriani linnast, mille kliima tema jaoks ootamatult ebasoodsaks oli muutunud. Vahetevahel tõusis maapind pisut kõrgemale ja muutus kuivemaks, sellistel pisikestel soosaartel võttis ta korraks istet ja tõmbas hinge, et siis mõne aja möödudes uue hooga mättalt mättale rühkida. Ja kui vahepeal tõusnud päike juba oma tavapärase teekonna kõrgpunktile lähenes, tunnistas eestpoolt paistma hakanud rohetav metsamüür, et noormehe püsivus viib teda tasapisi sihile.
Kui ta kõrgel üleval lõõskavat tulekera trotsides higisena ja janusena lõpuks esimeste kuuskede vahele jõudis ja kuiva maad jalge all tundis, olid varjud juba keskpäevajärgselt pikenema hakanud. Võrreldes sooga, kus üksikult kasvavad kõivud kõrvetavate päikesekiirte eest varju pakkuda ei suutnud, valitses metsa all meeldiv jahedus, nii et isegi väsimus ja kuivav kurk enam nii piinavaina ei tundunud. Kuuskede vahele suundus kitsuke rada, sootee pikendus, ja mõnekümne sammu kaugusel leidis meie kangelane ühest maalohust immitseva allika. „Ära sa märgi, isegi see läte veel alles,” ei saanud ta ütlemata jätta, enne kui lohu kõrvale põlvitas, Kõigevägevama kiituseks paar sõna lausus ja suurte sõõmudega jooma hakkas. Vägevat joomaaega peotäie jänesekapsastega kinnitanud, istus ta maha ja mõtles pisut.
„Seda teed mööda jõuaks küladeni metsaservas umbes tunniga, aga parem ei… Sest kui nad seal Cirianis mind taga ajama hakkavad ja mu jäljed jõe ääres kaotavad, siis võivad nad mind küll pidada mingiks hulluks enesetapjaks, kes pimedas kiirevoolulisse jõkke tormab, aga nii lollid nad ilmselt pole. Pigem arvavad nad, et see preester peab ülihästi tundma nii jõge kui ümberkaudseid alasid, selle põhjal võivad nad tema päritolu ja mineviku kohta nii mõndagi järeldada ja ka vastavalt toimida. Näiteks saata salga relvastatud ratsanikke mööda maanteed teisele poole sood, et ma neile ummisjalu otse sülle tormaksin. Tähendab, mööda rada ei tasu mingil juhul minna. Nad, sunnikud, võivad arvata küll, et isik, kellel tuline kiire Cirianist lahkumisega ja kes suurtel teedel nägu ei või näidata, üle soo üritab lõigata …”
Ta tõusis püsti ja eemaldus teest. Õnneks polnud see männimets, kus iga ringiluusija hajali kasvavate siledate tüvede vahelt juba kaugelt silma hakkab, kuused varjasid ta tee poolt ilusasti ära. Pisut eemal viskas ta ennast ühe puu alla pikali. Korraliku puhkuse oli ta igati ära teeninud, hästi otsides võinuks teda siit leida küll, kuid kes jõuab siis kogu maakonnas iga üksiku puu alla vaadata? Pealegi, kui ta ükskord taas mõnda asustatud piirkonda jõuab, peab ta olema välja puhanud. Lülitanud end mõneks tunniks ümbritsevast maailmast välja, asus ta pärast puhkamist juba palju parema enesetundega teele, seekord otse läbi metsa. Päikese järgi suunda määrates üritas ta enam-vähem kirde sihis liikuda. Imekspandava järjekindlusega rühkis ta agaralt edasi ja hilisel pärastlõunal jäid viimased kuused selja taha.
„Kes seda oleks osanud arvata,” mõtles ta, „et ma isegi sihukeses tihnikus nii hästi õiget suunda hoian…” See oli pisike kabel keset avarat lagendikku, tillukesed aknaavad rohmakates maakiviseintes paistsid rohkem laskepiludena. Nii meenutas ehitis katusel kõrguvale ja suure raudristiga tipnevale dekoratiivtornikesele vaatamata kõige rohkem mingit kindlustust või kasematti, mõned vibudega varustatud sõdalased oleksid suutnud siin end ülekaaluka pealetungija vastu edukalt kaitsta. Sinnapoole meie kangelane nüüd suuna võttiski.
„Siin kaotas äraandlike barbarite käe läbi oma elu õnnis hertsog Walko III,” teadustas suurte kunstipäraste tähtedega maalitud ladinakeelne kiri raske raudukse kohal. „Andku Issand talle rahulist hingamist ja jäägu temast igavene mälestus.” Noormees seisis tükk aega vaikides ja kirja lugedes veeres mitu pisarat mööda ta põski alla. „Reedetud,” pomises ta endamisi. „Äraandlikult mõrvatud inimese poolt, kellest sa poleks osanud arvatagi…”
Viimaks sai