Ehatähe rüütel. Kaupo Pähkel
rahutusttekitavalt vaikseks, võrreldes eelnenud mölluga, nii et meie kangelane, kes seni ainult passiivse kõrvaltvaataja rolliga leppima pidi, isegi teatavat kõhedust tundma hakkas. Siis kuulis ta hiilivaid samme. Talle lähenes aeglaselt keegi, see oli üldises hämaruses ainult ähmaselt tajutav tume, pikk ja luukerekõhn kogu. Koletu hirm haaras ta uuesti oma võimusse, ta püüdis rabelda, ent ta liikmeid kinni hoidvad kammitsad ei andnud vähimalgi määral järele.
Kogu tuli otse tema poole, kaks põlevat silma temale suunatud, ning peatus umbes käe siruulatuse kaugusel. Kummardus üle meie kangelase ja küünitas tema suunas oma käe või kombitsa. „Sa ei saa mind, kurivaim, sa ei saa mind,” kähistas noormees läbi kokkupigistatud kõri ja proovis kogu kehaga vingerdades peletise haardest vabaneda.
Ning ühtäkki lõdvenes see miski, mis ta käsi ja kõri nööris. „Haa, no tule nüüd,” karjus ta, jõuliselt ettepoole viskudes ja üritades ilmutist, kes oli teda tõenäoliselt õnneks võtma tulnud, oma kontemurdvasse haardesse kahmata. „Eks sa tule, kui julged!” Musklilised käed sulgusid üliohtlikku võttesse, millest ka tavalisest tugevamal mehel olnuks vähe lootust elusana väljuda, ent näis, et see keegi või miski, kes talle hetk tagasi nii suurt hirmu oli valmistanud, ei allu üldse tavamaailma seadustele. Kõikepurustav haare libises ainsatki pidepunkti leidmata kahjutult kõrvale, haaratav objekt vingerdas mingi kärme liigutusega teda krabanud käte vahelt välja ja läinud ta oligi. Noormees katsus püsti hüpata ja põgeneja järele kahmata, ent jalad takerdusid millegi taha ja meie kangelane kukkus hooga ettepoole. Osavalt kerra tõmbudes üritas ta langemist pehmendada, ent lõi sellest hoolimata pea valusasti ära. Kohe nii valusasti, et uuesti püsti hüppamisele ei tasunud mõeldagi. Ja isegi mõtlemisest endast ei tulnud midagi mõistlikku välja.
Aegamööda ajas meie kangelane oma ränkrasked silmalaud pärani. Pea valutas vastikult ja sees keeras igasse kanti. „Õudus, õudus, õudus…” pomises ta, end istuli upitades ja valutavat kohta hõõrudes, kuid ei pomisemisest, istulitõusmisest ega valutava koha hõõrumisest ei läinud enesetunne sugugi paremaks.
Öö oli käes, mustjassinises taevas rippuv kahvatu täiskuu jagas oma külma valgust ja lugematu täheprügi sekundeeris talle jõudumööda. Hiline jahedus värskendas ning seetõttu võis isegi valutada lõhkuva pea kuidagimoodi välja kannatada. Noormees vaatas mõistmatu pilguga enda ümber ja ootamatult tuli talle elu sisse. „No mida see siis veel tähendab,” röögatas ta ja kargas äkilise liigutusega vankrilt maha, selle kõrvale seisma jäädes ja võitlusasendit sisse võttes. Jalad põlvist kõverdatud, valmis hüppama. Ülakeha ettepoole kallutatud, valmis ootamatu rünnaku eest kõrvale põikama. Rusikas käed küünarnukkidest kõverdatult üles tõstetud, valmis hoopi andma. Kui nüüd oleks läheduses viibinud mõni nende seast, kes talle mõni tund tagasi kabeli ees kallale tungisid, oleks sellel kindla peale väga halvasti läinud ja tõenäoliselt olnuks peategelase raske rusikas jäänud tema viimaseks elamuseks selles maises maailmas.
Aga keda polnud, olid just needsamad viis sõdurit. Vanker oli alles, hobune samuti, ohjad lähedal kasvava puu külge takerdunud. Puid kasvas siin üldse kahtlaselt palju, keegi oli vankri suure tee pealt metsa alla toonud. Kuid mis oli juhtunud? Kuhu olid kadunud teda kinni võtnud sõdurid? Kes oli ta lahti päästnud? Silmapilgu uskus meie kangelane isegi, et ta seda kõike vaid unes näeb, kuid nöörijäljed randmetel ja tugev peavalu tunnistasid toimunu ometi tõeks. „Mitte ei saa aru, kohe mitte kuraditki ei saa aru,” pomises ta, võttis kaitseasendist vabalt ja üritas mõelda. Veendus aga samas, et mõtlemine on üks äraütlemata vastik tegevus, kui selleks on kasutada ainult tugevate hoopide ja spiritus vini toimel valutada lõhkuv peakolu.
Uskumatul ilmel põrnitses ta vankrit. Malakas oli alles, pistodad samuti. Olid ka katkilõigutud nöörijupid ja sõduritest jäänud paunad, kuid sõdureist endist ei kippu ega kõppu. Ta kobas pampe vankripõhjas, suutmata uskuda, et koletu oht mingi ime läbi kõrvale on juhitud. Päris tükk aega kobas, enne kui talle midagi pehmet näppu puutus. Leitu üles tõstnud, raputas ta seda esmalt ja manas tasast mulksumist kuuldes ette ülimalt rahuloleva näo, sest peaparandus kulus igati ära. Rüübe, mis mõne tunni eest tühja kõhu peale üsna vastikuna oli tundunud, parandas enesetunnet oluliselt. „Nüüd kuluks veel ämbritäis külma vett pähe,” mõtles noormees, „aga ülearu palju ei tasu vist ka tahta.” Ka ei leidunud vankris midagi söödavat, mis meie kangelast pisut kurvastas, kuid fakt jäi faktiks ja sellega tuli leppida.
„Ei tea küll, millisele kõrgemale jõule ma peaksin tänulik olema selle kummalise pääsemise eest,” arutas ta, „kuid siia ootama ei tasu jääda, praegu tuleb kiiresti jalga lasta ja eks siis edaspidi võib ka oma saladuslikku päästjat otsida.” Oma kepi, pistodad ja pambu vankrist kokku korjanud, hakkas ta mööda vankrijälgi astuma. Kaua tal astuda ei tulnudki, kuid enne maanteed tuli veel üks üllatus üle elada. Mõnekümne sammu järel leidis ta võsa vahel surnuna lamamas needsamad viis sõdurit, kes talle tasuta vankrisõidu olid korraldanud ning kes polnud sellega õnneks eriti kaugele jõudnud. Et täiskuu selges taevas ka hõredat metsaalust piisavalt valgustas, leidis ta juba lähimat sõdurit uurides, et tema keha on üleni paistes ja tema paremast reiest turritab välja noolesaba. Muid vigastusi tal ei paistnud. Peategelane sirutas käe välja, et nool ära tõmmata ja seda põhjalikumalt vaadata, kuid otsustas siis teisiti. Ta võttis selle asemel esmalt sõduri mantli, mähkis selle siilu ümber käe ja kiskus siis noole välja. Juba esimene pilk noolele tõendas, et ettevaatus polnud sugugi üleliigne. Ka selles ähmases valguses võis noolevarrel märgata mingi kleepuva olluse jälgi, seesama ollus oligi ilmselt ohvri tapnud ja ta üleni paiste ajanud. Noolgi nägi hoopis teistmoodi välja kui need, mida kasutati Kuningriigis – selle teravik oli hoopis peenem, ilma kidadeta. Nähtavasti polnud see nool ette nähtud rõngasrüü läbilaskmiseks, pigem mõeldud tabama soomusest katmata kohti.
Noormees pistis noole otsapidi mättasse ja surus selle jalaga peale vajutades lõpuni maa sisse, et keegi seda kogemata ei puudutaks. „Huvitav küll, kes laseb siin niisuguseid imelikke nooli,” mõtles ta. „Ons maakonnas äkki taas barbarid liikvel?” Selle mõtte jättis ta siiski kohe, sõdurite kallal tehtud tapatöös ei paistnud kusagil barbarite käekirja. Need niinimetatud tulehiiglased, nagu neid veel kutsuti nende suure kasvu ja punaste juuste pärast, oleksid oma vastastega pisut teistmoodi toiminud. Nemad eriti laskerelvi ei kasutanud, kuid seda kardetavamad olid nad lähivõitluses. Barbarite kallaletungi korral olnuksid sõdurite kiivrid nähtavasti raskete oganuiadega lömaks tambitud ja rõngasrüüd kahekäemõõkadega lõhki raiutud. Ka hobune ja vanker sõjasaagiks võetud ja sõdurid kindlasti varustusest lagedaks tehtud. Neilt siin aga ei paistnud midagi ära olevat võetud, seega polnud tegu röövkallaletungiga. Kõige järgi otsustades näis toimunu põhjuseks olevat just soov teda nende käest päästa, kuid miks ja kes seda võis teha? Kes luurab iga ta sammu? Ta pani korraks käe mürginoolega tapetud sõduri laubale. See oli veel soe, järelikult leidsid need viis oma kurva lõpu alles hiljuti, sellel ajal pidi olema umbes sama hämar nagu praegu. Kuuvalgus oli kaunis hele, aga lasta kellelegi sellise nähtavusega nool niimoodi pihta, et see soomusest katmata kohta satub ja see koht juba kaugelt vaadates üles leida, selleks peavad vibumehel küll kassisilmad olema.
„Aga noh, mida ma siin praegu arutan, targemaks sellest ikka ei saa,” otsustas ta viimaks. „Sai midagi olulist maha magatud, aga nüüd tuleb siit kaduda. Ja soovitavalt ruttu.” Viimased kakskümmend neli tundi oligi ta ainult kusagilt kadumisega tegelenud, seetõttu kiskus kogu see värk juba üsna rutiinseks. Veinilähkrist veel piisakese reispassiks võtnud, asus ta minekule. Suur maantee polnud eriti kaugel ja kui meie kangelane puude vahelt välja jõudis, suunas ta korraks pilgu taevasse. Suure Vankri tagaratastest tõmbas ta mõttelise joone, sai niimoodi kätte Põhjanaela ja järeldas siit, et maantee viiks teda enam-vähem kirdesuunas. „Pole sugugi paha,” leidis ta. „See kirdesuund nimelt, sest praegu peaksin ma esmalt Ciriani maakonna piirini jõudma ja sellest üle saama. Eks siis juba näe, mis edasi teha.”
Mõttes maakonna kaarti silme ette manades üritas ta oma asukohta kuidagi ette kujutada. Soo, mille ta päeval oli ületanud ja mille idaserval ta kinni võeti, asus Ciriani linnast mõne tunni tee kaugusel kirdes. Kui teda Ciriani kavatseti toimetada, siis tulnuks sealt põhja poolt ringiga mööduda. Nii et ta peaks asuma soost põhja pool, seega ei tohiks kirdepiirini