Ehatähe rüütel. Kaupo Pähkel
ei saa sinust aru, mu poeg,” ütles noormees põrmugi liialdamata. „Millest selline kohkumine? Ega siin, Ciriani hertsogkonnas, pole ometi keelatud omaette palvetamine, see ei peaks ju kellelegi ette jääma?”
Kaupmees vaikis mõne hetke, enne kui ebalevalt alustas. „Teate, asjalood on nii, püha isa… See kabel seal õndsa Walko hukkumiskohas, nagu te ütlesite… Tähendab… Päise päeva ajal on ju kõik väga ilus, aga… aga olgu ma neetud, kui ma oma jalga sinna pärast päikeseloojangut viima peaksin! Kohalikud teavad seda muidugi paremini ning siitkandist ei leia ühtegi inimest, kes pimedal ajal sellele kohale noolelennu kaugusele läheneda julgeks!”
„Ah sellepärast siis neil kinnivõtjatel nii kiire oligi,” mõtles noormees. „Midagi on selle paigaga tõepoolest väga nihu!” Loomulikult ei hakanud ta midagi ütlema ja kuulas kaupmeest huviga.
„Teile, püha isa, võib see muidugi naeruväärsena tunduda, mingi vanatädikeste külajutu tasemel,” jätkas see. „Aga palun uskuge, selle taga lihtsalt peab midagi olema. Räägitakse, et igal õhtul pärast päikeseloojangut tõusevad maa alt hertsog Walko ja tema kaaskondlaste hinged, kes ratsutavad varjuhobustel üle lagendiku. Siis ründavad neid ootamatult nende barbarite hinged, kes neile seal omal ajal varitsuse korraldasid. Igal ööl mängitakse see õnnetu lahing ikka uuesti ja uuesti läbi, ja nii kõik need neliteist aastat. Nagu jutud käivad, olevat päris mitu kanget meest kihlveo peale öösel sinna läinud… Kui nad järgmisel päeval leiti (kaupmees lõi risti ette), siis polnud see sugugi mitte lõbus vaatepilt! Võib-olla ma kardan asjata, võib-olla on ka see kõik välja mõeldud, aga ma ei tahaks… Teie, püha isa, teate niisuguseid asju muidugi paremini, teie ärge pahandage, kui ma oma võhiklikkuses midagi sellist räägin. Mul pole mingit soovi teid pilgata…”
„Ei, ma ei pahanda sugugi, mu poeg,” katkestas noormees oma jutukaaslast. „Sest see, mida sa räägid, ei tarvitse ju sugugi vale olla. Vahetevahel juhtub, et kui sureb inimene, kes on pannud oma ajalikus elus toime mingi koletu kuritöö või jätnud maa peal tegemata midagi väga olulist, siis tema hing lihtsalt ei julge minna teispoolsusse, kuna ta kardab kõrgema kohtumõistja ette astuda. Nii ta püüabki paaniliselt tehtut olematuks muuta või kuidagi parandada, ent seda ta maises maailmas enam teha ei saa, kuna tal puudub selleks keha. Ta jääb madalamatesse vaimsetesse sfääridesse hõljuma ning öösel, kui valgusejõud on nõrgad, saab ta küll naasta maa peale, ent midagi muuta ta enam ei suuda. Ja nii ta siis liigub maise ilma ja teispoolsuse vahel, püüdes kõigest väest oma viga parandada, ning piin, mida tema hing taluma peab, on kohutav. Mõnikord võib sama juhtuda ka vägivaldset surma surnud inimesega, kelle hing teinekord ei tarvitse teadagi, et ta on surnud ning seepärast ei püüa lahkuda teispoolsusse. Nende jaoks pole see kõik muidugi nii hirmus kui nende hingede jaoks, kes igal öösel oma vigu parandada püüavad, kuid ma kujutan siiski ette, et see võib üsna vastik olla. Nii et selles, mida sa rääkisid, mu poeg, pole tegelikult midagi naeruväärset. See on suur traagika isegi paadunud kurjategijale, sest need piinad, mida ta hing siin maa lähedal taluma peab, on kujuteldamatud. Loomulikult ei saa ühe lahkunu siinilmas kummitav varjukuju, kes koosneb vaid vaimsest substantsist, tappa elavat inimest, teda näiteks rappides või surnuks kägistades, kuid kui ettevalmistuseta lihtsurelik temaga kohtub… See pilt, mida ta näeb, võib olla nii õudne, et inimene sureb lihtsalt hirmust ja eks see juhtuski nende õnnetute kihlavedajatega, kes oma julgust pisut üle hindasid ja kellele see ühtlasi ka elu viimaseks ülehindamiseks jäi.”
Tee keeras taas metsa alla. Mõlemal pool teed kasvasid lähestikku ürgvanad puud, nende kroonid põimusid mõne sülla kõrgusel maapinnast ja moodustasid tiheda oksavaiba, millest päikesekiired vaid suurivaevu läbi tungisid. Maapinda tee kõrval kattis tihe mehekõrgune põõsarägastik, mis pakkus tänu valitsevale hämarusele ideaalset kohta enese ärapeitmiseks. Ning ka varitsemiseks.
Äkki tajus meie kangelane ohtu. Ta ei kuulnud küll ühtegi reetlikku oksapraksatust või juhuslikku lehekahinat mõne võimaliku varitseja jala all, millegi kahtlase märkamisest rääkimata, kuid sisemine hääl lausa röögatas talle ootamatult otse kõrva, et midagi on kusagil väga valesti ning et ülim ettevaatus ei teeks praegusel hetkel ehk paha. Enne veel, kui noormees midagi taibata jõudis, tõmbus ta keha instinktiivselt pingule ja vasak küünarnukk tõusis tahtmatult kõrgemale, et midagi kahtlast kuuldes kaupmees vankrilt maha lükata ja ise teisele poole hüpata. „Nii et siis ikkagi…” mõtles ta. Paistis siiski, et kaupmees ei teadnud asjast midagi ja teda sai ilmaasjata kahtlustatud – oleks tema lõksuseadjatega mestis, oleks ta kõigepealt lobisema hakanud või mõnel muul viisil ohvri tähelepanu kõrvale juhtida katsunud, seda aga ei juhtunud. Ta istus täiesti rahulikult ja pahaaimamatult oma kohal, keha ettepoole kummardunud ja käed ohje hoidmas, ka tema silmad ei uurinud teraselt ümbrust nagu lõksumeelitajal üldiselt kombeks. „Kaupmees maha tõugata ja vankri alla lükata,” käis noormehel läbi pea. „Temaga ei tohi midagi juhtuda, sest tema ei puutu asjasse. Esimesel kallaletungijal katsun relva käest tõmmata. Kui heaga ei saa, siis noaga ikka saan, ja see on juba veenev argument. Eks siis näe, mis pärast tuleb…”
„Seis! Ja vankrilt maha!”
Röögatus oli nii vali ja ootamatu, et isegi hobune kohkunult paigale tardus ja mõlemad mehed jahmunult võpatasid. Võpatas ka meie kangelane, kuigi ta oli juba jõudnud end ootamatuste vastu hingeliselt ette valmistada. Paar sammu eestpoolt kostis oksaraginat, põõsad hakkasid liikuma ja teele astus hiiglasekasvu mehemürakas tohutu tapakirvega käes, üle rinna lisaks kaks viskenuge tulvil õlarihma. Hiiglase keha kattis paksust parknahast õmmeldud, poolde reide ulatuv turvis, mida kalasoomustena pealistasid raudplaadikesed. Nende vastu oleks meie kangelane oma pistodad ainult katki murdnud. Ilmutise pead varjas rohke nahaga polsterdatud ümmargune raudkübar. Kübara alt turritav sassis habe ja takutortidena pulstunud juuksed andsid tunnistust sellest, et nende omanikul oma puhtuse eest hoolitsemiseks erilist mahti ei paistnud jäävat.
„Röövlid. Jumal tänatud, ainult röövlid,” mõtles meie kangelane kergendatult. Temast tublisti kogukam vastane võis varustuse ja jõulise kehaehituse järgi otsustades olla sama ohtlik kui mõni eliitsõdur, ent siiski oli kohe selge, et see varitsus pole mitte tema hingekest himustava mõjuvõimsa isiku poolt seatud. Tema palgamõrtsukad poleks hakanud aeglaselt teele loivama ja juttu puhuma, nemad oleksid talle kiiresti ja ootamatult kallale tormanud. Sellist käitumist nagu siin võis endale lubada ainult mõni oma üleolekus sajaprotsendiliselt kindel ründaja, kes peab hobust ja täislaadungis vankrit kergeks saagiks ning kaupmeest ja preestrit täiesti tühisteks vastasteks. Keegi, keda oleks hoiatatud, et varitsetav isik võib olla ülimalt ohtlik vastane isegi paljakäsi ja särgiväel, oleks käitunud hoopis teisiti.
„Astu maha, ma räägin temaga ise,” sosistas meie kangelane kohkunud kaupmehele. Viimane ei lasknud seda endale teist korda öelda ja libistas ennast kiiresti vankrilt. Preestrikuues noormees jäi aga rahulikult oma kohale istuma.
„Sai vist midagi öeldud,” käratas habemik rämedal häälel. „Vankrilt maha, ja kähku! Seisate teeserva!” Ta osutas vankri kõrvale. „Ja see käib ka sinu kohta, papp! Või oled suurest hirmust juba püksid täis teinud ja tagumikkupidi pingi külge kleepunud? Aga oota vaid, küll ma sulle, raipele, jalad alla teen!”
Noormees vaatas talle oma roheliste silmadega nii leebel ja rahulikul pilgul otsa, et isegi pealetormav maruhärg oleks selle peale saba jalge vahele tõmmanud ja vihaleaetud karu poolelt möirgelt taltunud. Vaatas tükk aega, vaatas põhjalikult. Pööras siis pea ilmsüütu ilmega viltu, kehitas õlgu ja laiutas käsi. „Vabandust, teie auväärsus, kuid ma ei mõista,” lausus ta.
Habemik ahmis õhku ja jäi noorukist paari sammu kaugusel seisma. Millegi taolisega polnud ta küll iial kokku puutunud, kuigi ohvreid oli tal olnud juba omajagu. Kes palus oma elu eest ja lubas, et ei räägi temast mitte sõnakestki kellelegi, kes needis ja ähvardas kõikvõimalike põrgupiinadega, kes püüdis meeleheitlikult vastu hakata. Kes neid kõiki mäletab, soolauka põhjas on nad nüüd kõik, kuid et keegi oleks julgenud temaga nii rahulikult tõtt vahtida? See polnud mingil juhul teeseldud julgus, seda tajus habemik otsekohe Silmapilguks tundis ta preestri vastu isegi midagi aukartusetaolist. Selle surus ta endas aga otsekohe maha, sest töö oli tarvis lõpule viia.