Klounid ja faunid. August Gailit

      Olen kõik need aastad rännanud ringi, suvel käies Poolas, Saksamaal, Karpaatides, talvel aga elades mõnes väiksemas mõisas, kaugel linnast ja inimesist. Aeg sarnane: inimesed läinud metsikuks ja tooreks, et oled hakanud kartma neid. Oleksid ainult näinud, mis teinud nad jumalikust Lietavast, kus külade ja mõisate asemelle jäänud tihti rusude hunnikud. Ning keegi ei nuta nende vanade parkide, losside, alleede järele, keegi ei räägi sellest hävinemisest, sest see on lürism, mida kellelgi tarvis pole. Isegi poeedid sattusid tänapäeva askeldusisse, lauldes revolutsioonihümne nutvail viiulitel ning ülistades aja tardumust. Mäletan katkeid ühest luuletusest, mille kirjutasin, lahkudes kodumaalt:

      Nii igav istuda ja tolmu tallata mul teie keskel siin, ei iial vallata te veres morfium, hašiš ehk viin! Te ikka karsked, te ikka targad, te – vaiksed veed, mis sillata: ei iial elada, ei iial surra, ei iial kõike end korraga pillata! Nii ikka õitseb teil aastad läbi jasmiin, jasmiin, – ma jälle põgenen teist ära kõrbe, kurb beduiin!

      Ma jälle põgenen teist ära kõrbe, kurb beduiin: te ikka mänglevad, te ikka kahvatud kui Colombiin. Te kired sänglevad, te hinges tuimus tõuseb üles ning udu külmas süles ei silmad sära teil kui sinine rubiin!

      Suu imeb surma, suu imeb kihvti, suul tardub janunev grimass, kuid hinge hurma, kuid hinge möllu ei iial kajasta meil mass. Nii rändan aastasajad siia, sinna, nii jälle seisan, nii jälle vaatan, ei haara kõrist teil ei jumal ega saatan, teil nutab viiul, teil naerab klarnet ja sekka röhib kontrabass.

      Triiphoones kasvate, triiphoones närbute, te veres pesitsemas tuberkuloos, ei sära kroones rubiin, smaragd, te pääs on paberitest roos! Ei ole algust, ei ole lõppu, see kõrbe kollane, mis teeta; ei ole kirge, ei ole viha, poeedi kannud on olnud veeta. Kõik ainult laul, mil pole viisi, kõik ainult fauniline poos, kõik tuiskav kõrbe ja sinitaevas ja kõrbes kuivanud mimoos!

      Kui lilled klaasist, kui lossid liivast te igapäevne produktsioon, kui levkoid vaasist, oaasist astrid, ning savist voolitud te kroon. Ei iial mässa, ei iial lõhu, ei iial pilla end uulitsaile! Kui buduaaris siidpitsest mähkmeis end pühendanud jumalaile. Kuid mina visklen, kuid mina torman ning kihvti ahnusega joon, ning hinge roojast, ning hinge verist ma kuradille naerdes toon!

      Nii kirjutasin lahkudes sõpradelle. Ning tulid meele rännakud Sinuga Balti mere kallastel ja läbi Leedumaa, mis ei lähe iialgi meelest.

      Sa mäletad:

      istud laias vankris värske heina keskel ning vaatad unistades, kuidas õhtu hämarik külvab taeva sinisesse mulda läikivaid teri. Kuulad, kuis laulavad määrimata rattad ja laulab voorimees leedulane mõnest Jusast, kuis laulavad naised ümberkaudsetes külades ja kuis siristab lõpmata pääsude hulk sinu pää kohal. Ning mee ja heina lehk tungib su rindadesse ja joovastab rohkem kui vahutav õlu kruusis, mille lahke kirikherra annud sulle kaasa.

      Sa mäletad:

      sõidad orgude teid, mille ääril kasvavad hõbedased halapajud ja paplid, ning vaatad mägedesse üles kirikute puust torne, sest tead: sääl ikka oodatakse sind. Tuleb vastu punetav ksjönds mustas kuues ning viib su, rändaja, majja, mis hõiskab ja kilkab naiste hõbedaseist häälist. Kui palju neid, jumalikke, Vilnost ja Kovnost, Varssavist ja Grodnost, ning kõik nad on noored, ning kõik nad on ksjöndsi majaproua sugulased ja tuttavad, kellest aulik ksjönds ise ei tea midagi. Tema, jumala laitmatu sulane, ei tunnegi neid, ei teagi nende nime.

      Sa mäletad:

      elad päeva ja teise lahke kirikherra juures, armastad ja hullad, mängid kirssideaias mesipuude keskel ja jooksed vana pargi alleedel, joobud ja joovastad teisi, läheb kui silmapilk mööda isegi nädal ja teine, aga mustas kuues sulane ei pahanda, ei tee tõsist nägu. Ta silmad on pehmed kui samet ning aetud näol ei tardu iialgi naeratus. Sa isegi märkad, et õhtusest missast tulles kaob ta mõneks silmapilguks kuhugi parki, aga pärast seda õhetavad mõne Kosja põsed kui taevas, kui õhtutaevas. Ning sa võtad Kosja käelt ning hullad ja jooksed temaga, midagi teadmata, midagi mõtlemata. Ja naine langeb ka sinu huulile, kui mesilane lennates lillele.

      Sa mäletad:

      tuleb aeg sinul lahkuda säält. Veeretatakse õue laiad vankrid, ning ksjönds ja majaproua, Jusa ja Kosja, kõik, kõik laovad sinna õlut ja mett, sõira ja liha, lilli ja soove. Ning sa sõidad minema, jättes siia armastuse päevaks leinama. Leinad ka ise: närbuvad millegi pärast huuled, millegipärast vaatad kurbusega tagasi valgeid katuseid puude keskel. Kuid tead, järgmise kirikherra juures on sama lugu, sama lugu Kosja ja Jusaga, ksjöndsi ja majaprouaga. Ning sedaviisi liikudes ühest kohast teise, jääb igale poole järele armastus, et sügise tulles on ka sinu hing kui ülevoolav õlle kruus. Sügise tulles läigib su põsil punane vask, aga hinges lainetavad mälestused, nii imelikult armsad, Jusast ja Kosjast, kelle pehmeid käsivarsi tundsid oma ümber.

      Nii ikka edasi halapaju teid mööda, mis looklevad kui hõbepalistused pruudi rohelises vaibas. Nii ikka edasi: laulab voorimees leedulane, aga sa jood õlut ja vaatad teeäärset kloostrit ja aias jalutavaid nunne. Sind nähes kummarduvad nende pääd rinnale kui väsinud õied õhtupäikeses, aga silmad säravad neil, aga silmad säravad neil!

      Ehk mäletad ka veel Ulmaleni randa, seda kaljude pruuni rägastikku, ning Ulmaleni kirikherrat Dominaikist? Kuis ihkasin saada rutemini sinna, et istuda halli ksjöndsiga väikesel palkonil ning vaadata neljakandise päikese loodet purpurilisse merde. Ning kuulata ta kasutütre Maara kilkamist ja naeru, mis kõik need aastad helisenud kõrvas.

      Ka Sul, kui ei eksi, sest siin elades rääkisime tihti temast ja sõitsime kolmekesi kaugelle merde, lõbuga vaadates, kuidas vahulised