Klounid ja faunid. August Gailit
rannal.
Kutsusin mõned kalurid oma juure õhtuks. Lasksin rikkalikult katta laua, käskisin tuua ka mõned pudelid viina. Pääle teiste olid ka Naani ja Valdes. Viin pani keema vere. Pääsis vallale jutt. Kalurid rääkisid lõbusalt ühest ja teisest ning olid rõõmsad. Kuid sääl, kõigile ootamatult, kahmas kirjanik Naani sülle, suudles tütarlast põsile, silmile, huulile. Ta käharad juuksed langesid korratult silmile, nägu õhetas, ninasõõrmed olid punased ning laiali, silmis vilkus toores läige. See oli nii ootamatu, nii rumal ja harjumatu, et jutt katkes, mehed vaatasid üksteisele imestanult otsa ega teadnud midagi lausuda. Oho! imestas vana Itshas ning vaatas mind imestusega.
Olin punane vihast. Vaevalt suutsin end hoida. „Jätke hullamine!” laususin valjult ning kindlalt. Kirjanik lasi tüdruku lahti ning vaatas imestusega ringi. Ta ei saanud nähtavasti aru, miks temale tehtud tähendus.
Kui kalurid olid läinud, palusin kirjaniku enese juure. Rääkisin talle kaua ning sõbralikult, et tema ülespidamine on väljaspool igasugust viisakust. Et tal pole vähematki lugupidamist minu, Maara ning kalurite vastu. Et ta mängib tütarlapsega, kes on idioot. Kuid kirjanik segas mu jutu vahele ning lausus, et see tema intiim vahekord olla ning kellelgi polla sellega midagi tegemist. Ta armastada Naanit ning kel olla selle kohta midagi ütelda. Ning selle juures vaatas ta minu otsa nii pilkavalt, nagu oleksin mina tema konkurent. Tõepoolest, see imelik inimene arvas ehk veel, et ka mina Naanit armastan, oma vanaduse ja ameti pääle vaatamata!
Teisel päeval sõitis Maara Upalenist tagasi. Kuid ta oli endiselt rõhutud, vaikne, kurb. Valdese ilmudes katsus naeratada, olla lõbus, kuid ta naer oli kui sügise päike soojuseta. Ning kirjanik hakkas oma mängu Naani ja Maaraga. Kord käis ta Naaniga, kord Maaraga, nii nagu tuju, nii nagu arvas kohasemaks. Ta oli uhke oma võidusse, talle meeldis koguni, et mõlemad piinlesid armukadeduses. Ta kujutas end elumehena, kelle järele jooksevad kõik tütarlapsed, niipea kui ta seda tahab. Ei, tõepoolest, nii puhast ja naiivi talupoega pole ma iialgi näinud. Kuhu kadus esteet, jumalik fantasöör, „Maailma lõpu” autor?
Ühel päeval tuli minu juure vana Deglav. Tal polnud mingisugust asja. Ta istus, naeratas iseteadlikult ning popsutas vänget tubakat. Ajas jalad harki ning sülitas põrandalle. Nii iseteadlikuna pole teda kunagi näinud. Ta võis täita hinge – püha Maarja, anna andeks mu patt! – nii vastik oli see mees oma jutuga. Ning alles siis, kui ta juba äraminekuks uksel seisis, ütles oma tuleku põhjust. „Saame vist varsti pulmad,” naeris ta laia suuga. Kõmpis üle läve, pööras tagasi ning lisas juure: „Sest asjast saab ikka asja küll, sest egas Naani rumal tüdruk pole!” Ning naerdes ja köhides läks ta minema, rahul, et on saanud minu üle naerda.
Isegi kalurid ja nende naised irvitasid päris avalikult, et kirjanik olla Maara maha jätnud ning võtta Naani. Ning Maara kuulas ja vaikis.
Vaikisin ka mina, kuigi kuulsin naeru oma ümber. Ehk mida pidin tegema? Võtma herra ometi kord pihku ning viskama üle läve? Kuid ta oleks päävarju saanud ka kalurite juures ning naer oleks veel suurenenud ja Maara põsed oleksid veel rohkem kahvatanud. Kes ometi oli see inimene, kes sõitis süstaga üle lahe? Kes oli see esteet, andekas kirjanik, talupidaja poeg, kes leidis ilu ja veetlust idiootlikus Naanis? Kes oli see mees, nimega Arthur Valdes?
Püha Maarja, selgita mu mõistus ning kustuta mu viha, mis läinud lõkkele.
Polnud enam elamist Ulmalenis. Mind saadeti muigavate pilkudega, irooniliste tähendustega, nagu oleksin mina käinud Naaniga mägestikus, mina ning ei keegi muu. Räägiti avalikult, et ksjönds Dominaikis olla väimehe maija võtnud, aga see jooksta üle aisa kui noor vars. Räägiti, et ksjönds Dominaikis ise olla kaunis suur võrukael, aga kirjanik olla lihtsalt vanaherra pattude varjamiseks siia palutud. Mina, kuuekümneaastane preester, kelle ihu on kui lahtunud õlu, mitte millekski kõlblik.
Vana Deglav, kes oli kükitanud omas onnis kui karu talvises unes, hakkas uuesti uhke herrana ringi käima. Ta ostis igale viina, kel lust oli istuda tema lauda ning kuulata ta järeleaimamata loba. Ta peksis rusikaga vastu rinda ning karjus üle terve küla, et mis on üks ksjönds ja ta kasutütar tema ning Naani kõrval. Lõpuks tulnud ka tema aeg näidata end, jumala eest, lõpuks on ometi avalikuks tulnud, mis mees see vana Deglav õieti on. Ta oli kusagilt ostnud rohelise jahikuue, Türgi punase mütsi ning pikad läikivad säärikud, nii et ära minegi temaga vaidlema. Tema viin pani kõnelema kalurid, et mul polnud enam elamist Ulmalenis.
Maara kuulas seda kõike imeliku ükskõiksusega, sõnagi rääkimata. Ta oli kaotanud oma naeru ja vallatuse, ta oli kui ärganud noore tütarlapse une romantikast ning hakkas hindama elu küpsenud naisena. Tas oli mingisugune inertsus, passiivsus, nagu oleks kirjaniku teguviis loomulik ja arusaadav. Alandlikuna, kerjusena, ikka lahke, ikka anduv, liikus kui vari Valdese järele ning oli õnnelik ja tänulik nende armastuseraasukeste ees, mida kirjanik pildus oma külluses lauast. Tas ei ärganud armukadedus, võitlushimu, naiselik enesetunne, ta oli kui koer, kes käib alandlikuna peremehe jäljil, õnnelik ainsamast tundest, et tal on peremees. Tal eksisteeris ainult tema, see suur ja ainus, see jumal, kelle hingeõhust elati, kelle ainuke pilk, ainuke sõna pani võpatama hinge ning õhetama palged. See polnud enam armastus, mida kujutan enesele kirgliku joobumusena ehk härda valuna ja kannatusena, see oli naise passiiv alistumine, loobumine kõigest ühe ja ainsama kasuks. Iga ta mõte, iga ta tunne, iga ta verilible oli kui halvatud, kui kihvtitatud sellest isikust. Ning isik oli kui orjade kaupmees, märatsev atleet, kelle järele sammus naine kui loom alandlik.
Rääkisin Maarale ettevaatlikult, sõbralikult, et tal on võistleja. Kujutasin kirjaniku vahekorda Naaniga. Kuid Maara ei imestanud, ei ärritunud. Ma tean, rääkis ta tasa, ning ma kuulsin ehmatades ses hääles Valdese hääle mesimagusat kõla, ma tean, ütles, kuid see on loomulik ja õige. Mida võin pakkuda mina talle, tähtsuseta plika? Tema teed lähevad üle lumiste mägede, aga minu orgudes ei paista iialgi päike.
See oli sentimentalism, naiselik lollus, alandus. Mida võis siis pakkuda Naani? Mida võis pakkuda see idiootlik tütarlaps, keda ei tahtnud isegi kõige lihtsam kalur? Kes oli ikka ei kellestki tähelepanemata väherdanud ranna liivas ning mänginud kui laps mere ääres kivikestega. Kes käis kortsus näoga, valgete idiootlikkude silmadega, kelle peopesad olid külmad ja niisked, kelle huuled lollakalt viltu, kelle juuksed sasis üle otsaesise, kes ei viitsinud pesta isegi oma nägu. Mida võis pakkuda see Naani sellele suurele ning ainsalle, sellele mägede žonglöörile, kelle ees pidid vist kummardama isegi inglid kõige suuremas lugupidamises. Kõige suuremas lugupidamises ja aukartuses, tähtede kustudes sinises taevas. Kes oli püha ja puutumatu ainult sellepärast, et ta kirjutanud mõne geniaalse maailma lõpu kujutuse. Ning ainult sellepärast võis ta isik teha rumalusi? Missugune rumal eelarvamine, ainus sarnane sel lollil maakeral!
Püha Maarja, anna andeks, kui olen sihilik ja ülekohtune. Kuid kuidas võin ma rääkida rahulikult inimesest, kes tuleb mu maija, pillub kõik segi, lõhub kõik ära ning ootab selle eest veel kiitust. Inimene, kel pole vähematki maitset, vähematki arusaamist, vähematki stiili! On siis sellest küllalt, kui Issand loonud ta geniaalseks kirjanikuks?
Ning ma mõtlen sest isikust päevad ja ööd, et isegi palved lähevad segi. Ta on paise mu ihul, valutab ja mädaneb, et visklen ja oigan ning ei leia teed temast lahti saada. Ta on kui patt, mis kipub järelejätmata südidusega pääle ning mis ei jäta sind enne rahule, kui sa oled täiesti talle andunud ehk tema võitnud. Ning mõtlen ma: kas armastuse ja meeldivuse küsimus pole rohkem isiku potentsi ja energia kui ilu ja esteetika küsimus. Mida rohkem nälginud isik, seda väiksemate nõuetega tema. Mida suurem potents, seda ilusamaks muutuvad naised. Ning seepärast võib ka Naani olla jumalik iludus, kuigi ta on minu seisukohalt inetus, kuigi ta on idioot, kuigi ta valged lollakad silmad paistavad hariliku potentsiga mehele inetuina. Naise iluduse kriteerium on ainult mehe nälja suurus. Ning kas Valdes pole nälginud, kas Valdes pole istunud terved aastad katusemadalas toas, kas ta pole kui munk keeldunud elust? Ning nüüd, tundes oma soontes voolavat ja vahutavat verd, astub tütarlapse juure ja näeb tas jumalikku iludust? Ta on kui vesi, mis paisunud, paisunud ning murrab lõpuks kõik tõkked teelt. Tal pole enam tähtis, missuguses maastikus rajab oma sängi, kui ta ülevoolavas energias eneses on ilu ja küllust.
Ainult verevaesed kirjanikud ja kunstnikud, läbipõlenud salongimehed