Klounid ja faunid. August Gailit
seepärast oligi see kultuur nii habras ning konarline. Nähtavasti oli ta põdenud mingisugust kiusamisemaaniat, seepärast oligi ta nii närviline ja kohmetu, niipea kui talle ootamatult valjema sõna laususid.
Kuid tal oli terve talupoeglik instinkt, ergas ja nõtke. Ta tundis jumalikult, kui keegi tast halvasti mõtles. Ta instinkt aimas alati õieti vaenulise õhu liikumist oma ümber. Mul võis olla tusk, et noormees jalutanud Maaraga nii kaua rannal, aga tema juba aimas seda ning hoidis minust eemalle. Ta ei astunud vastaselle iialgi vastu, vaid kohmetas, otsis kõrvalteid, kartis äärmuseni kokkupõrkeid. Ta oli ikka valvas, et keegi tast halvasti ei mõtleks, ei uuriks ta hinge. Ta kartis otsekoheseid küsimusi, järske liigutusi, uurivat pilku. Ta oli kui lind ergas ning ootas igalt poolt pääletungimist, kes seks juhtumiseks ikka omale teatava maski valmis hoidis. Ta katsus kõik teha, et inimesed tast hääs arvamises oleksid, teda austaksid ning teda usuksid. Seks varjas ta omi nõrkusi ja talupoeglikke kalduvusi, seks hoidis ta otsekohesusest kõrvale ning armastas rääkida rohkem naiivide naistega.
Esimesil päivil oli ta äärmiselt sõnakehv, kirjutas midagi omas toas terved päevad kui mingisuguses palavikus. Jooksis siis ruttu välja, jalutas mõned minutid rannal ning tuli tagasi erutatud, närvlik ja jätkas tööd. Ning see, mis ta kirjutas, oli nii kontrastiline sellele isikulle, et ma tihti jäin selle üle mõtlema. Tal oli haruldaselt hää fantaasia ja palavikuline hoog.
Nii selgesti mäletan üht ööd. Olime kauemaks palkonile istuma jäänud. All külas lauldi ja tantsiti, mis sugereeris meid rääkima Leedu mütoloogiast. Kirjanik oli parajasti lõpetanud ühe pikema novelli ning läbielatud palavik kees veel ta hinges. Mäletan, kuidas me mütoloogiast tema uuema teose pääle üle läksime, sellest äärmiselt huvitatud olles. Kuid ta rääkis tahtmatult, kogeldes, kuid sattus varsti mingisugusesse ekstaasi. Ta hakkas elavalt ja plastiliselt kujutama üksteise järele pilte omast teosest, jutustades isegi detaile, tarvitades võrdlusi. Selle juures ei tõstnud ta häält, ei avaldanud ärritust, ei žestikuleerinud. Nähtavasti põles ta seesmiselt ning unustas isegi, kus viibis.
See oli jutt maailma lõpust ning viimsest sõjast. Saatan maksis kätte jumalalle oma alandust.
Enne kui kukk kireb kolmat korda, läheb taevas veripunaseks, hakkavad kohisema metsad viimses valutõmbes ning taevasse lõhkevad praod kui mustendavad kuristikud. Taevasse kerkib päike kui roostetanud kard ning jääb tseniidile rippuma liikumatult. Majad ning kirikud langevad kokku, mäed ning künkad sülitavad tuld. Hävinevad linnad ning külad, metsad ning kaevandused, auravad sood ning järved, langevad kokku sillad ning tunnelid. Jõuab kätte katastrooflik kaos, suur ning jõuline tuulispask, murdes hiiglametsad ja kistes ehitused kui pilpad. Tule looklevad keeled tõusevad sammastena taeva poole, suitsu mustad kangastused venivad hiiglaelajatena ning inimesed ja loomad jooksevad karjudes ja hädaldades lämmatavas suitsus, paludes, ahastades, vandudes, kogudes ikka suurimaisse salgusse ning tormates edasi kui kohutav laine, kui tagasihoidmata laviinivool.
Jõuab kätte viimne tund, õuduse ning katastroofide tund, surma valdav võidukäik, kosmose suur hävinemine, viimne ja lõpulik. Jõuab kätte viimne ahastus, mis on kõledam kõigest, nagu põrkaksid kokku korraga maailmade rongid, laevad, masinad, jääkaljud. Möirgab kõrvelõvi viimses ahastuses, karjub inimene surma võluvas ringis, vingerdavad ussid puu ümber, hüplevad ahvid okstel, jooksevad hirnudes metshobuste parved, kõigi silmis surma õudne katastroof. Kisavad papagoid ja näuguvad kassid, ammuvad lehmad ja huikavad kullid, vilistavad paabulinnud ja oigavad tiigrid, kõik tundes hävinemise kohutavust. See on katastroofi lõpulik võidukäik, kõige koosseisva lagunemine, pudenemine, hävinemine. See on hulluse triumf, bakhanaal, joobnud surma mäss. See on purjus jumala viha, kes tüdinenud omast loodud ilmast, pettudes ta ilusse ja häädusse ning lõbutsedes nüüd pöörasest kaosest. Viskab kosmose keerdsõlme põleva tõrviku ning kõik lööb lõkkele, lõbuks purjus jumalalle.
Tähed lõhkevad punases kõrguses kui dünamiidist granaadid, säravate kildude lennates rakettidena laiali. Taevas läheb põlema kui siidist kangas, kui hiiglatsirkuse riidest katus. On lõpp kõigel. Kätkeb elu kui koitunud lõng, algab katastroofi valdav sinfoonia. Aastatuhandete kultuur, võitlus ja heitlemine, armastus ja viha, genialiteet ja totrus, orjade vaev ja raudne energia, kõik, kõik kaotab äkki mõtte.
Kirikute kellad hakkavad hädahüüdvalt helisema, vabrikute viled huikavad kisavalt. Mass voolab tänavaile. Poolalasti naised nutavad, niutsuvad. Roosakad rinnad veel täis kuumavat lõõma, põsil veel kirglikud tõmbused, sõrmed veel niisked ja kleepivad, käsivarred veel paitusest higised. Kuid silmis juba tarretanud hirm, läikiv hullumeelsus, põgenemisehasart, paluv appihüüd, teadmatus, meeleheide. Kuid rinnus juba tuksatab lähenev hädaoht, juba läigib silmis katastroofi õudus, juba värisevad põlved surmaagoonias. Mehed, paaniliselt hirmunud, tormavad kohutavate viirastustena majade vahel. Naised püüavad neid, kipuvad nende juure, kuid mehed, võlutud hirmust, tõukavad neid sajatades eemalle ja tallavad jalgade alla.
Roomavad peidukohtadest välja kurjategijad, vargad, vägistajad. Ilmub uulitsaile põhikiht: poristes nartsudes nälgijad, murtud luudega roomajad, mädaneva lihaga tõbised. Avanevad vangikojad ja vaestemajad, hospidalid ja parandusmajad. Nõdrameelsed, pidalitõbised, karkudel hüppajad, selgroota roomajad, kõik kerjajad, rüüstajad, mõrtsukad, kõik nõiad, sandid, haiged, kõik haige looduse verine paise: alasti, ahne, himukas. Ning nad peavad oma viimist pidu, kõigi janunejate pidu. See nende päev roostes päikesega taevas! See nende verine karnevaal, kõigi santlaagrite Pärtliöö. Ning kogudes salkadeks, varustatud sõjariistadega, kui hundid huludes, tormavad majast maija, rüüstates ja prassides. Varsti on linn nende võimuses: nad roojastavad kirikuid ja kisuvad pühakujud seintelt, nad süütavad lõbumajad põlema ja poovad õpetajad uulitsaile laternate külge.
Igal pool, Ameerika banaaniistandustes, Jaapani siidiussikasvatustes, Idamaa riisiväljadel, Kuuba suhkruistandustes, Malai poolsaare tinakaevandustes, Hispaania õlipuuväljadel, põhjanaba jäälagendikel, Mandžuuria oaväljadel, Sahaara põlevas kõrves, Alaska poolsaare kullakaevandustes, suurlinnade kihavail uulitsail, külade poristel hoovidel, metsas ja mägestikus, kloostris ja lõbumajas, kirikus ja vabrikus, kodaniku majas ja riigipääde saalides, – igal pool, igal pool valitseb kirjeldamatu paanika ja hirm. Igal pool räägitakse ainult maailma lõpust, mis läheneb iga tunniga, iga minutiga. Ikka lähemalle ja lähemalle, võttes oma kaissu kabuhirmus inimesi.
Kuid kõik see oli ainult dekoratsiooniks järgnevalle katastroofile.
Kirjanik kujutas detailselt, kuidas miljardilised sõjaväed taeva poole tõusevad, varustatud hiiglasuurtükkidega, missuguseid võis välja mõtelda üksi saatan oma kättemaksmiseihas. Ta kirjeldas seda sõjaväge, kus olid koos kõik rahvused maailma loomisest pääle, kõik kuulsad kuningad, sõdurid, vaimulikud. Ta kujutas danteliku kõledusega põrgu jälkusi, kus tõusid sõjaväed Issanda vastu. Ta kirjeldas Virgiliuse lürismiga taeva sõjavägesid. Ning missugune hoog, ratsutamine, kirg, tuulispask oli lahingute stseenes, hasardi suurenedes, võitluse laienedes.
Ning lõpuks, kui veripunases taevas oli lõppenud lahing, kui jumala poeg lamas langenuna, kuis märatses võitja saatan ääretus kosmoses, pildudes tähti ja maid maailma mõõtmata tühjusse. Kui tuulispask keerles ta sääl ning kires kukena võidurõõmsalt. Maailma tühjuses, maailma pimeduses jäi valitsema tema üksinda.
Kirjanik lõpetas, tõmbus süüdlasena kokku, nagu tundes häbi. Ta katsus ise jutu teisalle viia, hakkas kohe rääkima teistest kirjanikest, kes katsunud kujutada maailma lõppu.
Vaatasin pimedas ta halli siluetti. Ses isikus elasid kaks tüüpi, üks esteet, fantasöör, üks andeline kirjanik, teine aga talupoeg, lihtne, madalate instinktidega, toores. Esimene tundis filosoofiat, püüdis oma loomingus kosmose saladusse, teine aga elas oma harilikku lihtsat elu, mis oli vastik ja jälk ning kuidagi ei mahtunud esimesse isikusse.
See oli ainus öö, kus ta jutustas oma produktsioonist. Seda hoidis ta ikka saladuses, ega tahtnud temast midagi rääkida. Ta nagu häbenes avada oma hinge, kartis produktsiooni läbi kiskuda silmilt maski.
Torm merel oli ammu raugenud. Seisid päikesepaistelised ilmad, meri oli vaikne ning läikis kui sula hõbe, aga Valdes ei rääkinud ärasõidust