Vampiiripäevikud: Raev. L. J. Smith

      Külmavärin jooksis mööda Elena selga üles. Mitte siin. Jumal küll, kõikvõimalikest aegadest ja kohtadest, palun ometi mitte siin kogu linnarahva ees.

      Kuid kõik toimus juba. Bonnie lõug vajus nüüd allapoole, ta vaatas taas enda ees istuva koguduse poole. Ent nüüd ei paistnud ta neid ülepea nägevat, ja hääl, mis Bonnie suust tuli, ei olnud punapäise tüdruku oma.

      „Mitte keegi pole see, kellena näib. Pidage seda meeles. Mitte keegi pole see, kellena näib.” Ja siis ta lihtsalt seisis seal, nagu post, ja jõllitas tühja pilguga otse enda ette.

      Inimesed hakkasid nihelema, üksteisele vaadati jahmunud ja segaduses pilkudega otsa. Kostis murelikku pominat.

      „Pidage meeles – pidage see meeles –, et mitte keegi pole see, kellena näib…” Bonnie hakkas äkki tuikuma ja reverend Bethea jooksis tema poole, samal ajal kui üks teine mees teda teiselt poolt toetama tõttas. Teisel mehel oli kiilaspea, mis nüüd higist leemendas – härra Newcastle, mõistis Elena. Ja sealt, kiriku tagaosast, sammus mööda vahekäiku hoogsalt altari poole Alaric Saltzman. Ta jõudis Bonnieni täpselt siis, kui tüdruk minestas, ja Elena kuulis oma selja taga trepil samme.

      5

      Doktor Feinberg, mõtles Elena meeleheitlikult, ja püüdis ühekorraga ümber pöörata, et selja taha vaadata, ja end varjulisse nurka pressida. Kuid see polnud arsti kitsas kullininaga nägu, mis talle äkki otsa vaatas. See oli nägu, millel olid sama ilusad näojooned nagu Rooma müntidel või medaljonidel ja piinatud rohelised silmad. Elena tardus hetkeks ja jooksis siis tema käte vahele.

      „Oh, Stefan. Stefan…”

      Ta tundis, kuidas Stefan šokist kangestub. Noormees hoidis tal mehaaniliselt ümbert kinni, kuidagi kohkunult, otsekui oleks Elena võõras, kes on Stefani kellegagi segamini ajanud.

      „Stefan,” ütles Elena nüüd meeleheitlikult uuesti, peites oma näo tema õla najale ja püüdes talt mingitki vastust saada. Elena ei suuda seda taluda, kui Stefan ta endast eemale tõukab, kui noormees teda peaks vihkama, siis ta sureb…

      Valusalt oiates püüdis Elena noormehele veelgi lähemale pugeda, tahtis temaga otsekui täielikult ühte sulada, temasse üleni ära kaduda. Oh, palun, mõtles ta, oh, palun, oh, palun…

      „Elena. Elena, kõik on korras. Sa oled minu juures.” Stefan rääkis temaga, kordas rumalaid mõttetusi, mis pidid tüdrukut rahustama ja lohutama, üha uuesti ja uuesti, samal ajal tema pead silitades. Ja Elena tundis, et miski on muutunud, kui noormehe käsivarred tugevamini tema ümbert kinni hoidsid. Stefan teadis nüüd, keda ta kallistab. Esimest korda pärast ärkamist tundis Elena end täna turvaliselt. Sellegipoolest läks veel kaua aega, enne kui ta suutis oma tugevat pigistust õige pisutki lõdvendada. Ta ei nutnud, ta ahmis paanikas õhku.

      Viimaks tundis Elena, et maailm tema ümber hakkab vaikselt omale kohale asetuma. Ta ei lasknud sellegipoolest Stefanist lahti, mitte veel. Ta lihtsalt seisis seal lõpmatult kaua, pea noormehe õlal, ahmides endasse tema lähedusest tekkivat turva- ja heaolutunnet.

      Siis tõstis ta pilgu, et noormehele silma vaadata.

      Kui ta täna Stefanile mõtles, oli ta mõelnud sellele, kuidas noormees saaks teda aidata. Elena oli mõelnud teda paluda, anuda, et noormees päästaks ta sellest õudusunenäost, et ta teeks Elena tagasi selleks, kes ta oli enne olnud. Kuid nüüd, noormehele otsa vaadates, tundis ta, kuidas läbi kõigi ta ihurakkude tulvab kummaline meeleheitlik alistumus.

      „Tegelikult ei saa vist mitte midagi teha, ega?” küsis ta väga vaikselt.

      Stefan ei hakanud teesklema, et ei mõista küsimust. „Ei,” vastas ta sama vaikselt.

      Elena tundis, otsekui oleks ta astunud viimase sammu üle nähtamatu joone, kust nüüd pole enam võimalik tagasi pöörduda. Kui ta taas midagi öelda suutis, ütles ta: „Palun vabandust, et ma metsas sinuga niimoodi käitusin. Ma ei tea, miks ma seda tegin. Ma mäletan, mida ma tegin, aga ma ei mäleta, miks.”

      „Sina vabandad?” Stefani hääl värises. „Elena, pärast kõike, mis ma sulle teinud olen, pärast kõike, mis sinuga minu pärast on juhtunud…” Stefan ei suutnud lauset lõpetada ja nad klammerdusid taas teineteise külge.

      „Väga liigutav,” ütles hääl trepilt. „Kas soovite, et ma imiteeriksin näiteks viiulimängu?”

      Elena rahu kadus otsekui nõiaväel ja hirm hiilis tagasi, võttes kogu ta keha oma võimusesse. Ta oli unustanud Damoni hüpnootilise intensiivsuse ja tema põlevad sünkmustad silmad.

      „Kuidas sina siia said?” küsis Stefan.

      „Eeldatavasti samamoodi nagu sinagi. Mind tõmbas siia see heledalt plinkiv majakas, milleks on ilusa Elena ärevus.” Damon oli tõeliselt vihane, Elena sai sellest kohe aru. Ta polnud lihtsalt häiritud või ärritatud, vaid täis raevu ja vaenu.

      Kuid Damon oli Elenaga väga kenasti käitunud, kui ta oli olnud segaduses ja tasakaalutu. Ta oli Elena ulualla viinud, oli hoolitsenud selle eest, et temaga midagi halba ei juhtuks. Ega olnud teda isegi suudelnud, kui ta oli olnud selles kohutavalt haavatavas seisundis. Damon oli olnud tema vastu… lahke.

      „Muuseas, seal all toimub praegu midagi,” sõnas Damon.

      „Ma tean, jälle Bonnie,” ütles Elena, lasi Stefanist viimaks lahti ja astus sammukese tagasi.