Vampiiripäevikud: Raev. L. J. Smith
siis nägi ta tumeda taeva taustal midagi, mis sundis teda peatuma. Valge kirikutorn keset tumedaid pakse pilvi. Elena jalad värisesid, kui ta sundis end hoonele lähemale hiilima. Ta oli seda kirikut kogu oma elu teadnud, ta oli risti selle seinal tuhandeid kordi näinud. Kuid nüüd nihkus ta selle poole, otsekui oleks see puuriloom, kes võib iga hetk lahti pääseda ja teda rünnata. Ta pani peopesa vastu kiviseina ja libistas seda sümbolile aeglaselt lähemale.
Kui tema väljasirutatud sõrmed viimaks risti puudutasid, täitusid ta silmad pisaratega ja kurgus hakkas pitsitama. Ta lasi oma käel aeglaselt ja õrnalt edasi libiseda. Siis nõjatus ta vastu seina ja lasi pisarail voolata.
Ma ei ole saatanast, mõtles ta. Ma tegin asju, mida ma poleks pidanud, mõtlesin liiga palju iseendale, ma ei tänanud kunagi Matti, Bonniet ja Meredithi kõige eest, mida nad minu heaks tegid. Ma oleksin pidanud rohkem Margaretiga mängima ja tädi Judithi vastu kenam olema. Aga ma ei ole kuri. Ma pole neetud.
Kui ta läbi pisaramärgade silmade jälle midagi nägi, heitis ta pilgu ülespoole. Härra Newcastle oli midagi kirikust rääkinud. Kahtlemata pidas ta silmas just sedasama?
Ta hoidis peauksest ja kirikuesisest platsist eemale. Hoonel oli ka külguks, mis viis otse koorirõdule. Elena libistas end hääletult mööda treppe üles ja vaatas siis alla.
Nüüd mõistis ta kohe, miks tänavad nii tühjad olid olnud. Paistis, otsekui oleks kogu Fell’s Churchi linn siin, iga pingirea iga viimane kui koht oli hõivatud ja sissekäigu juures seisid inimesed tihedasti üksteise kõrval. Esimeste ridade poole vaadates mõistis Elena, et ta tunneb siin iga inimest: need olid tema klassikaaslased, naabrid ja tädi Judithi sõbrad. Tädi Judith oli samuti seal, seljas seesama must kleit, mida ta oli kandnud Elena vanemate matustel.
Issand jumal, mõtles Elena. Ta pigistas tugevamini rõdupiiret. Enne oli ta ringi vaatamisega liiga ametis olnud, nüüd aga taipas ta ühtäkki, mida reverend Bethea oma vaikse monotoonse häälega tegelikult räägib.
„… jagavad teistega oma mälestusi sellest väga erilisest tüdrukust,” ütles kirikuõpetaja ja astus sammukese kõrvale.
Elena vaatas edasi toimuvat ebareaalse tundega, otsekui oleks tal loožikoht mingis etenduses. Tal polnud all laval toimuvaga kõige vähematki pistmist, ta oli üksnes pealtvaataja, ometi oli see tema elu, mida ta praegu pealt vaatas.
Härra Carson, Sue Carsoni isa, astus ettepoole ja kõneles temast. Carsonid olid tundnud teda sünnist saati ja Sue isa kõneles ajast, mil Elena ja Sue olid nende tagaõues suviti koos mänginud. Ta kõneles ilusast ja andekast noorest daamist, kelleks Elena oli kasvanud. Tema hääl kippus vahepeal pisut katkema ja ta pidi korraks vait jääma ja prillid eest võtma.
Siis oli Sue Carsoni kord. Tema ja Elena ei olnud algklassidest saadik enam parimad sõbrannad, kuid olid sellegipoolest endiselt hästi läbi saanud. Ja Sue oli olnud üks neist vähestest, kes polnud Elenat vältinud pärast seda, kui Stefanit hakati härra Tanneri mõrvas kahtlustama. Nüüd nuttis Sue, otsekui oleks õe kaotanud.
„Paljud ei suhtunud Elenasse pärast halloween’i kuigi hästi,” ütles ta, pühkis korraks pisaraid ja jätkas siis: „Ja ma tean, et see tegi talle haiget. Aga Elena oli tugev. Ta ei taganenud kunagi oma veendumustest lihtsalt selleks, et käituda nii, nagu teiste inimeste arvates oleks õigem. Ja ma pidasin temast selle pärast väga lugu…” Sue hääl hakkas värisema. „Kui ma osalesin abiturientide balli kuninganna valimistel, tahtsin küll väga võita, kuid teadsin, et seda ei juhtu, ja sellest ei olnud midagi. Sest kui Robert E. Lee keskkoolis kunagi üldse on olnud kuninganna, oli see Elena. Ja ma arvan, et ta jääb selleks alati, sest just sellisena jääme me teda igavesti mäletama. Ja ma usun, et ka tulevikus mäletavad kõik meie kooli tüdrukud teda igavesti ja mõtlevad sellele, kuidas ta jäi oma veendumustele truuks…” Seekord ei suutnud Sue enam häält kindlana hoida ja reverend aitas ta tagasi istuma.
Elena klassi tüdrukud, isegi need, kes olid temaga kõige vastikumalt ja õelamalt käitunud, nutsid ja hoidsid üksteisel käest kinni. Tüdrukud, kelle kohta Elena teadis täiesti kindlalt, et nad teda vihkavad, nuuksusid lohutamatult. Äkitselt oli ta igaühe parim sõbranna.
Ka mõned poisid nutsid. Šokeeritud Elena kummardus rõdupiirdele nõjatudes allapoole. Ta ei suutnud toimuvalt pilku kõrvale pöörata, kuigi tema ees avanev vaatepilt oli üks hirmutavamaid ja kummalisemaid asju, mida ta iial oli näinud.
Frances Decatur tõusis, ilmetu leinaline nägu tuimem kui kunagi varem. „Ta oli minu vastu väga kena,” ütles ta kaebliku häälega. „Me sõime koos lõunat.” Jama, mõtles Elena. Ma rääkisin sinuga ainult sellepärast, et sain sind Stefani kohta info hankimiseks ära kasutada. Kuid iga inimesega, kes tõusis ja kirikutäie rahva ees rääkima hakkas, oli sama lugu; kõik nad ei jõudnud Elenat lihtsalt ära kiita.
„Imetlesin teda alati…”
„Ta oli mulle suureks eeskujuks…”
„Üks minu lemmikõpilasi…”
Kui Meredith tõusis, läks Elena üle keha pingesse. Ta ei teadnud, kuidas sellega toime tulla. Kuid tumedapäine tüdruk oli üks vähestest kirikus, kes ei nutnud, kuigi tal oli tõsine ja kurb ilme, mis tõi Elenale meelde Honoria Felli skulptuuri kivikirstu kaanel.
„Kui ma Elenale mõtlen, siis mõtlen ma koos veedetud ilusatest aegadest,” ütles ta, kõneldes vaiksepoolselt, kuid kindlalt ja oma tavapärasel vaoshoitud moel. „Elenal oli alati palju ideesid ja ta suutis ka kõige igavama tegevuse toredaks muuta. Ma ei öelnud seda talle mitte kunagi ja nüüd soovin, et oleksin seda teinud. Ma soovin, et saaksin temaga veel üks kord rääkida, lihtsalt et ta seda teaks. Ja kui Elena mind praegu kuuleks,” Meredith vaatas kirikus ringi ja tõmbas sügavalt hinge, paistis, et enda rahustamiseks, „kui ta mind praegu kuuleks, ütleksin ma talle, kui palju meie koos veedetud aeg mulle tähendas ja kuidas ma soovin, et saaksime endiselt koos olla. Nagu neljapäeva õhtuti, kui me istusime koos tema toas ja harjutasime väitlusvõistkonna jaoks. Ma soovin, et saaksime seda kas või üks kord veel teha.” Meredith tõmbas veel kord sügavalt hinge ja vangutas pead. „Aga ma tean, et ma ei saa, ja see teeb haiget.”
Millest sa räägid? mõtles Elena, koguni tema masendus kadus jahmatuse tõttu nüüd hetkeks kuhugi tagaplaanile. Me harjutasime väitlemist kolmapäeviti, mitte neljapäeviti. Ja mitte minu toas, vaid sinu omas. Ja see polnud sugugi tore, me mõlemad jätsime selle pooleli, sest meile kummalegi ei meeldinud see karvavõrdki…
Äkki, pilk kinnitunud Meredithi rahulikuilmelisse näkku, mis oli peale vaadates nii häirimatu, et polnud kuidagi võimalik aimata, mis toimub sõbranna sees, tundis Elena järsku, kuidas tal süda peksma hakkab.
Meredith saadab talle sõnumi, sõnumi, mida mõistab vaid tema. Mis tähendab, et Meredith eeldab, et Elena seda praegu kuuleb.
Meredith teab.
Kas Stefan on talle midagi öelnud? Elena vaatas uuesti väga tähelepanelikult leinajaid, mõistes alles nüüd, et Stefanit polegi seal. Ka Matti mitte. Ei, see ei tundunud kuigi tõenäoline, et Stefan oleks Meredithile midagi rääkinud või et Meredith sellisel juhul oleks valinud just niisuguse mooduse talle teate saatmiseks. Siis meenus Elenale, missuguse näoga oli Meredith vaadanud teda tol ööl, kui nad Stefani kaevust välja olid tõmmanud ja kui Elena oli palunud, et ta Stefaniga kahekesi jäetaks. Talle tuli meelde, kuidas nood tarmukad pruunid silmad olid uurinud tema nägu äärmiselt tähelepanelikult rohkem kui üks kord viimaste kuude jooksul ja kuidas Meredith oli muutunud järjest vaiksemaks ja mõtlikumaks iga kord, kui Elena jälle mõne oma pealtnäha absurdse sooviga lagedale tuli.
Meredith oli kõik ära arvanud, ta oli toimuvast aru saanud. Elena mõtles, kui palju tõtt ta võis teada.
Nüüd astus ettepoole Bonnie, kes nuttis täiesti siiralt. See oli üllatav: kui Meredith teab, miks pole ta siis Bonniele rääkinud? Kuid võib-olla on Meredithil vaid kahtlused, ehk ei taha ta veel Bonniele rääkida, juhuks kui tema lootused ei vasta tõele?
Bonnie kõne oli niisama tundeline nagu Meredithi oma vaoshoitud. Tema hääl katkes üha ja ta pühkis pidevalt põskedelt pisaraid. Viimaks astus