Vampiiripäevikud: Raev. L. J. Smith
ja naeratas siis mornilt. Elena endiste poiss-sõpradena olid tema ja Matt nüüd samal pulgal. Ta mõtles, kas tema suudab asja sama rahu ja väärikusega võtta, nagu Matt seda oli teinud. Võtta kaotus vastu nagu džentelmen.
Vaevalt küll.
Väljast kostis mingi hääl. See oli inimkõrvale kuuldamatu ja Stefan peaaegu ignoreeris seda – kuni öeldu tema teadvusesse tungis.
Siis meenus talle, mida ta oli siinsamas koolimajas mõni tund tagasi teinud. Kuni praeguse hetkeni oli ta Tyler Smallwoodi ja tema löömameestest sõbrad täiesti unustanud.
Nüüd kui see talle meenus, hakkasid häbi ja hirm Stefani kõri pitsitama. Ta oli olnud leina tõttu ja Elena pärast täiesti arust ära ning pingeolukorras oli ratsionaalne mõtlemine kadunud. Kuid see ei vabanda tehtut. Kas nad kõik on surnud? Kas oli tema, kes ta oli nii ammu vandunud enam mitte kunagi tappa, mõrvanud täna kuus inimest?
„Stefan, oota. Kuhu sa lähed?” Kui ta ei vastanud, tuli Matt talle järele, pooljoostes, et talle üldse järele jõuda, koolimajast välja ja selle esisele asfaltsillutisele. Kaugemal, välja teises otsas, seisis Quonseti hüti ees härra Shelby.
Koristaja nägu oli hall ning hirm oli tema näkku vajutanud sügavad vaod. Paistis, et ta püüab karjuda, ent tema suust tuli välja üksnes vaikne kähin. Temast mööda trügides tundis Stefan õudustäratavat déjà-vu’d.
Näis, otsekui oleks Tondilossi ilmestanud hull kirvemõrvar ka siin tegutsenud. Välja arvatud muidugi tõsiasi, et see siin polnud külaliste hirmutamiseks mõeldud lavastus. See kõik oli vägagi tõeline.
Kõikjal keset katkisi mööblitükke ning purunenud aknaklaasi kilde lebasid kehad. Iga nähtav pind oli kaetud verega, see kuivas seal, pruunikaspunane ja kurjakuulutav. Ja vaid üks pilk nende kehade poole paljastas, miks: kõigil neil olid punetavad lillakad haavad kaelal. Välja arvatud Caroline: tema kõri oli puutumata, kuid ta jõllitas ebaloomulikult tühja pilguga otse enda ette kuhugi kaugusesse.
Stefani selja taga seisis hingeldav Matt. „Stefan… Elena ei teinud ju… ta ei teinud ju ometi…”
„Ole vait,” vastas Stefan järsult. Ta heitis pilgu tagasi härra Shelby poole, kuid koristaja oli kummargil oma põrandaharjade ja moppide käru kohal. Klaasikillud rigisesid Stefani jalge all, kui ta üle põranda kõndis ja siis Tyleri kõrvale põlvitas.
Elus. Seda taibates uhtus üle Stefani tohutu kergenduslaine. Tyler hingas vaevaliselt, tema rind kerkis tasakesi üles-alla ja kui Stefan poisi pead pööras, paotusid veidi tema udused ja tühjad silmad.
Sa ei mäleta juhtunust mitte midagi, ütles Stefan talle mõttes. Seda tehes imestas ta ise, miks ta üldse vaevub. Ta peaks lihtsalt Fell’s Churchist lahkuma, nüüd kohe jalga laskma ja mitte iial enam naasma.
Aga ta ei tee seda. Mitte seni, kuni Elena on siin.
Ta kogus ka teised teadvuseta meeled oma vaimsesse haardesse ning ütles neile sama, istutades selle teadmise sügavale nende sisse. Te ei mäleta, kes teid ründas. Te ei mäleta kogu sellest pärastlõunast mitte kui midagi.
Seda tehes tundis Stefan, kuidas ta lausa väriseb pingutusest. Ta hakkab läbi põlema.
Õues oli härra Shelby lõpuks hääle tagasi saanud ja karjus midagi. Väsinult lasi Stefan Tyleri tagasi põrandale libiseda ja pööras ümber.
Matti suu oli õudusest pärani ning tema ninasõõrmed olid puhevil, otsekui oleks ta hetk tagasi midagi jälgilt haisvat nuusutanud. Ta vaatas Stefanile otsa sellise pilguga, nagu oleks too võhivõõras. „Elena ei teinud seda,” sosistas ta. „Sina tegid.”
Ole vait! Stefan kihutas temast mööda, tänulik nüüd tema ja selle maja vahele jääva öö jäise jaheduse eest oma kuumaval nahal. Koolisöökla poolt lähenevad jooksusammud ütlesid talle, et vähemalt mõned inimesed olid koristaja karjumist kuulnud.
„Sina tegid seda, tegid ju?” Matt oli Stefanile järgnenud. Tema häälest oli aru saada, et ta pingutab kõigest väest, et Stefanit mõista.
Stefani vastus oli vihane: „Jah, mina tegin seda,” urises ta. Ta vaatas Mattile tigedalt otsa, püüdmatagi varjata tõsist ähvardust oma näol. „Ma ütlesin sulle, Matt, et me oleme kütid. Tapjad. Teie olete lambad, meie oleme hundid. Ja Tyler on seda esimesest päevast peale norinud.”
„Ta on norinud ehk üht tublit kõrvakiilu. Nagu sa ennegi tegid. Aga… seda?” Matt astus talle sammukese lähemale ja seisis nüüd täpselt Stefani vastas, talle kartmatult otse silma vaadates. Stefan pidi endale tunnistama, et poiss on julge. „Ja sul pole isegi kahju? Sa isegi ei kahetse seda?”
„Miks ma peaksin?” vastas Stefan külmalt. „Kas sina kahetsed, kui liiga palju praadi sööd? Kas sul lehmast on kahju?” Ta nägi Matti näole ilmuvat haiglast uskumatust ning jätkas oma juttu, et talle veel rohkem ja põhjalikumalt haiget teha. Parem kui Matt temast nüüdsest eemale, kaugele eemale hoiab. Või muidu lõpetab Matt samamoodi nagu praegu need Quonseti hütis lebavad poolsurnud kehad. „Ma olen see, mis ma olen, Matt. Ja kui sa sellega toime ei tule, siis hoia parem minust eemale.”
Matt vaatas talle veel mõne hetke otsa, endine haiglane uskumatus muutus aeglaselt ja nähtavalt pettumuseks ja purunevateks illusioonideks. Ta pigistas lõuapärad nii tugevasti kokku, et lihaste pingutus oli silmaga näha. Siis pööras ta sõnagi lausumata ümber ja kõndis minema.
Elena oli surnuaias.
Damon oli ta sinna jätnud ning tüdrukule südamele pannud, et too tema naasmiseni paigal püsiks. Aga Elena ei tahtnud ühe koha peal passida. Ta oli väsinud, kuigi mitte just unine, ja uus veri mõjus talle otsekui tubli annus kofeiini. Ta tahtis uudistama minna.
Surnuaed oli täis tegevust, kuigi silmapiiril polnud ühtki inimest. Jõe poole viival teerajal vilksatas rebane. Keset hauakive, tuule käes heljuvas pikas rohus, ajasid oma asju piiksuvad ja ringi vudivad närilised. Öökull lendas peaaegu hiirvaikselt kirikuvaremete poole, maandus kellatornile ning tõi kuuldavale kõhedakstegeva huike.
Elena tõusis ning järgnes öökullile. See tundus märksa õigem kui end hiire kombel rohu sisse peita. Ta vaatas lagunenud kirikus huviga ringi, kasutades selleks oma oluliselt teravnenud meeli. Suurem osa katusest oli sisse kukkunud ja vaid kolm seina olid alles, aga kellatorn seisis ikka veel üksiku monumendina keset varemeid püsti.
Kiriku ühes otsas asus hiigelsuur kivist sark, Thomas ja Honoria Felli hauakamber. Elena silmitses siira huviga sarga kaanel lamavate skulptuuride valgeid marmornägusid. Seal nad nüüd lamavad oma rahulikus surmaunes, silmad suletud ja käed rinnal risti. Thomas Fell nägi välja tõsine ja pisut karmiilmeline, kuid Honoria tundus lihtsalt kurb. Elena mõtles hajameelselt omaenda vanematele, kes surnuaia uues osas samuti külg külje kõrval lebasid.
Ma lähen koju, just sinna ma lähengi, mõtles ta. Kodu oli talle just äsja meelde tulnud. Ta nägi seda oma vaimusilmas: tema ilus magamistuba siniste kardinate, kirsipuust mööbli ja väikese kaminaga. Ja seinakapis, põrandalaudade all peidus, on midagi tähtsat.
Ta leidis tee Maple Streetile pigem instinktide toel, mis olid tugevamad kui mälu, jalad kandsid ta otsekui iseenesest õigesse kohta. See oli väga vana maja suure terrassi ja maast laeni ulatuvate akendega. Sissesõiduteele oli pargitud Roberti auto.
Elena võttis suuna eesukse poole, kuid seisatas siis. Mingil põhjusel ei tohi inimesed teda näha, kuigi ta ei suutnud praegu meenutada, miks just. Ta kõhkles veidi ja ronis siis nobedalt oma magamistoa akna all kasvava jugapuu otsa.
Aga märkamatult sisse saada polnud võimalik. Voodil istus üks naine, süles Elena punane siidkimono, ja silmitses seda tühja pilguga. Tädi Judith. Robert seisis tualettlaua kõrval ja seletas talle midagi. Elena avastas, et ta kuuleb nende juttu koguni läbi klaasi.
„… homme jälle välja,” ütles mees. „Kui taas torm ei tõuse. Nad otsivad kogu metsa tollhaaval läbi ja leiavad ta üles, Judith. Küll sa näed.” Tädi Judith ei lausunud sõnagi ja Robert jätkas, hääl üha meeleheitlikum: „Me peame lootma, ükskõik mida tüdrukud ütlevad…”
„Sellest