Vampiiripäevikud: Raev. L. J. Smith
Jäta ta rahule!
Hääl oli metalne ja käskiv, see kõlas otsekui jääkülm tuuleiil. Elena tundis selle silmapilk ära, lõpetas rabelemise ega osutanud kätele, mis teda eemale kiskusid, enam mingit vastupanu. Kui käed Elena maha asetasid ja tüdruk üles tema poole vaatas, tuli talle pähe üks nimi. Damon. Tema nimi on Damon. Elena vaatas teda mossis näoga – talle ei meeldinud, et ta saagi juurest minema kisti –, kuid sellegipoolest kuulekalt.
Stefan ajas end ägades üles, kael verest punane. Punane vedelik tilkus tema särgikaelusele. Elena lakkus huuli, tundes jälle karjuvat näljasööstu, mis tundus tulevat igast ihurakust ühekorraga. Tal hakkas jälle pea ringi käima.
„Mina arvasin,” ütles Damon valjusti, „et sa ütlesid, et ta on surnud.”
Ta pööras pilgu Stefanile, kes oli endisest veelgi kahvatum, kui niisugune asi üldse võimalik on. Surnukahvatu nägu oli täis lõputut lootusetust.
„Vaata teda,” ütles Stefan ainult.
Käsi sirutus Elena lõua alla ja tõmbas ta näo ülespoole. Tüdruk vaatas otse Damoni tumedatesse silmadesse. Siis puudutasid pikad nõtked sõrmed tema huuli ja libisesid nende vahele. Instinktiivselt püüdis Elena hammustada, kuid mitte väga kõvasti. Damoni sõrmed leidsid silmahamba reetliku teravuse ja nüüd Elena näksas, otsekui kassipoeg.
Damoni nägu oli ilmetu ja pilk vali.
„Kas sa tead, kus sa oled?” küsis ta.
Elena vaatas enda ümber ringi. Puud. „Metsas,” vastas ta kavalalt ja vaatas Damonile suurte silmadega otsa.
„Ja kes see on?”
Elena pilk järgis tema osutavat sõrme. „Stefan,” vastas ta ükskõikselt. „Sinu vend.”
„Ja kes mina olen? Kas sa tead, kes mina olen?”
Elena naeratas talle säravalt, demonstreerides nii oma teravaid kihvu.
„Muidugi tean. Sina oled Damon ja ma armastan sind.”
2
Stefani hääl oli vaikne, kuid täis taltsutamatut raevu. „Seda sa tahtsidki, eks ju, Damon? Nüüd sa said, mis tahtsid. Oled ta meiesuguseks muutnud, endasuguseks. Tema lihtsalt tapmisest sulle ei piisanud.”
Damon ei heitnud venna poole pilkugi. Ta vaatas pisut kissis silmadega ainiti Elenat, endiselt tema kõrval põlvitades ning tal lõuast kinni hoides. „Sa ütled seda juba kolmandat korda ja ma hakkan sellest juba natuke ära tüdinema,” kommenteeris ta poolihääli. Kuigi tema riided olid korratud ja juuksed sassis ning ta hingeldas endiselt kergelt, oli ta sellegipoolest tasakaalukas ja säilitanud enesekontrolli. „Elena, kas mina tapsin su ära?”
„Muidugi mitte,” vastas Elena, sõrmedega õrnalt Damoni vaba kätt silitades. Ta hakkas juba kannatamatuks muutuma. Millest nad üldse räägivad? Mitte kedagi pole ju ära tapetud.
„Ma poleks kunagi osanud arvata, et sa oled valetaja,” ütles Stefan Damonile endise kibedusega. „Olen sust alati kõike muud arvanud, aga seda mitte. Ma pole mitte kunagi varem kuulnud, et sa üritaksid ennast valetades välja keerutada.”
„Mõne hetke pärast,” vastas Damon, „kaotan ma enesevalitsuse.”
Mida sa mulle veel teha saad? vastas Stefan. Tapmine oleks halastus.
„Sinu suhtes lõppes minu halastus sada aastat tagasi ära,” vastas Damon valjusti. Viimaks lasi ta Elena lõuast lahti. „Mida sa tänasest päevast mäletad?” küsis ta.
Elena vastas väsinult, nagu laps, kes peab vihatud koolitükki üles ütlema. „Täna tähistati linna aastapäeva.” Ta võttis Damonil käest kinni ja vaatas siis üles tema poole. Seda mäletas ta selgesti, kuid nähtavasti sellest ei piisanud. Ärritunult proovis ta veel midagi meenutada.
„Kohvikus toimus midagi… Caroline.” Ta tõi selle nime kuuldavale, rahul, et oli suutnud midagi konkreetset meenutada. „Ta kavatses kõigi ees mu päevikut ette lugeda, ja see oli väga halb, sest…” Elena üritas kõigest väest meenutada, kuid ei suutnud. „Ma ei mäleta, miks. Aga me kavaldasime ta üle.” Ta naeratas Damonile soojalt ja vandeseltslaslikult.
„Ah et „meie”, kas tõesti?”
„Jah. Sa said selle kuidagi Caroline’i käest kätte. Sa tegid seda minu pärast.” Elena vaba käsi puges Damoni jakipõue ning kobas seal kõva neljakandilise raamatukese järele ringi. „Sest sa armastad mind,” ütles ta päevikut leides ning seda kergelt küünega kraapsates. „Sa ju armastad mind, eks ole?”
Lagendiku keskelt kostis mingi nõrk heli. Elena pöördus ja nägi, et Stefan oli näo kõrvale pööranud ning vaatas kuhugi kaugusesse.
„Elena. Mis edasi sai?” Damoni hääl kutsus ta tagasi.
„Edasi? Edasi hakkas tädi Judith minuga riidlema.” Elena mõtles selle üle hetkeks ja kehitas viimaks õlgu. „Millegi… pärast. Ma vihastasin. Ta ei ole minu ema, kas tead. Tema ei saa mulle öelda, mida ma tohin või ei tohi.”
Damoni hääl oli kuiv. „Ma ei usu, et see meile enam probleeme valmistaks. Mis edasi juhtus?”
Elena ohkas sügavalt. „Siis ma läksin ja võtsin Matti auto. Matt.” Ta ütles seda nime unistavalt, tõmmates keelega üle teravate silmahammaste. Oma vaimusilmas nägi ta kena poisinägu, blonde juukseid, laiu õlgu. „Matt.”
„Ja kuhu sa Matti autoga sõitsid?”
„Wickery sillale,” vastas Stefan, pöörates nüüd end nende poole tagasi. Tema silmis oli kõle ja lohutu pilk.
„Ei, ma sõitsin pansionaati,” parandas Elena teda ärritunult. „Ma ootasin… hmm… ma olen unustanud. Igatahes ootasin ma seal. Siis… algas torm. Tuul, vihm, kogu krempel. See ei meeldinud mulle sugugi. Ma istusin autosse. Aga miski tuli mulle järele.”
„Keegi tuli,” ütles Stefan Damonile otsa vaadates.
„Mingi asi,” rõhutas Elena. Tal hakkas selle poisi vahelesegamistest juba küllalt saama. „Lähme kuhugi ära, ainult meie kahekesi,” palus ta Damonit, tõustes põlvedele, nii et tema nägu oli Damoni omaga vastamisi.
„Kohe-kohe,” lubas Damon. „Mis asi sulle järele tuli?”
Elena istus uuesti maha, tal hakkas kannatus katkema. „Ma ei tea mis asi! Ma polnud kunagi midagi sellist varem näinud. See polnud nagu sina ja Stefan. See oli…” Kujutluspildid virvendasid tal vaimusilma eest läbi. Maapinnale kogunev udu. Ulguv tuul. Mingi kogu, valge, hiigelsuur, otsekui udust. Tuulekiirusel kihutav valge pilv teda jälitamas.
„Võib-olla oli see lihtsalt torm,” vastas ta. „Kuid mulle tundus, et see tahab mind rünnata. Aga ma pääsesin ära.” Ta mängis hajameelselt Damoni nahkjaki lukuga, naeratas saladuslikult ja vaatas oma pikkade ripsmete alt talle otsa.
Esimest korda välgatas Damoni näol emotsioon. Tema huuled kõverdusid kummaliseks grimassiks. „Sa pääsesid ära.”
„Jah. Mulle tuli meelde, mida… keegi… mulle voolava vee kohta oli rääkinud. Et kurjus ei saa seda ületada. Sellepärast sõitsin ma Drowningi oja poole, silla poole. Ja siis…” Elena kõhkles, kortsutas kulmu ning püüdis peas taas valitsevas segaduses mingit pidepunkti leida. Vesi. Ta mäletas vett. Ja seda, et keegi karjus. Aga mitte midagi muud. „Ja siis sõitsin ma üle silla,” lõpetas ta säravalt ja enesega rahulolevalt. „Ma pidin seda tegema, sest siin ma olen. Ja kogu lugu. Kas me võime nüüd minema hakata?”
Damon ei vastanud talle.
„Auto on ikka veel jões,” ütles Stefan. Nad vaatasid Damoniga teineteisele otsa nagu kaks täiskasvanut, kes mitte midagi taipava lapse kuuldes vestlevad, hetkeks oli kogu nende vaen kadunud. Elena tundis kerget ärrituspistet. Ta avas suu, kuid Stefan jätkas: „Ma leidsin selle koos Bonnie ja Meredithiga. Sukeldusin, sain ta kätte ja tõin veest välja, aga selleks ajaks…”
Mis selleks ajaks siis saanud oli? Elena