London. Edward Rutherfurd
ning möödus konsuli paleest.
See oligi Londinium: kaks küngast, mida ühendas kaks suuremat tänavat ning ümbritses müür. Tema veepoolne piir oli üle miili pikk, elanikkond ulatus võib-olla kahekümne viie tuhandeni. Ta oli seisnud seal juba umbes kakssada aastat.
Roomlased olid Britanniasse tulekuga oodanud. Pärast jõe ääres toimunud lahingut polnud Caesar kolmandat korda enam tulnud. Kümme aastat hiljem torgati suur vallutaja Rooma senatis surnuks. Möödus terve sajand, kuni a. D. 43 ületas keiser Claudius kitsa väina, et tuua saar tsivilisatsiooni rüppe.
Kui sissetung kord algas, oli see kiire ja põhjalik. Tähtsamatesse hõimukeskustesse rajati kohe sõjaväelaagrid. Maa kaardistati. Ei võtnud kaua, kuni ettenägelikud rooma kolonisaatorid hakkasid huvi tundma paiga vastu, mis kandis keldi nime Londinos. See polnud hõimukeskus. Nii nagu juba Caesari ajal, asusid suured keskused idas mõlemal pool pikka jõesuuet. Kuid see oli ikka veel esimene koht, kus jõest sai jala läbi minna, ning seetõttu loomulikult teede koondumispunkt.
Aga roomlased polnudki huvitatud mitte niivõrd koolmekohast, vaid ühest sootuks teisest maastiku omapärast sealsamas lähedal. Kui rooma insenerid nägid kaht põhjapoolsel kaldal asuvat kruusast küngast ning maasäärt, mis ulatus jõkke otse nende vastas, tegid nad kohe endastmõistetava otsuse.
„See on suurepärane koht silla jaoks,” teatasid nad. Allavoolu läks jõgi laiemaks, moodustades jõelammi. Ülesvoolu olid kaldad soised. „Kuid siin on jõgi üsna kitsas,” täheldasid nad, „ja kruusane jõepõhi on kindel alus, millele ehitada.” Veelgi enam, tõusuvool ulatus sellest kohast veel edasi, võimaldades laevadel kergesti üles- ja allavoolu liikuda, ning väikese oja suue küngaste vahel oli sobiv ankrupaik väiksematele alustele. „See on looduslik sadam,” jõudsid insenerid järeldusele.
Jõe nimetasid nad Tamesiseks ning sadama juba olemasolevat nime ladinapäraseks muutes Londiniumiks.
Oli vältimatu, et aja möödudes peab sellest sadamast saama kogu saare elu koondumispunkt. See polnud mitte ainult kaubakeskus, vaid sillast said alguse ka kõik teed.
Teed olid Rooma riigis aga võtmetähtsusega. Jättes täiesti tähelepanuta mööda seljandikke kulgenud eelajaloolistest teeradadest koosneva iidse teedevõrgu, kulgesid rooma inseneride loodud kivikillustikuga kaetud sirged teed üle kogu saare, ühendades hõimupealinnu ja administratiivkeskusi raudse võrgustikuga, millest need enam kunagi ei pääsenud. Doveri valgest rannajärsakust kagu pool Kenti poolsaarel kulges läbi Canterbury ja Rochesteri tee, mida tunti Watlingi tee nime all. Idas laia jõesuudme kohal kulges Colchesteri viiv tee. Põhjas viis suur tee Lincolni ja Yorki; ning Winchesterist läänes ühendas teedevõrk Gloucesterit, roomlaste Bathi tervisveeallikaid ja ning saare sooja edelaosa ilusaid kaubalinnu.
251. aasta suvel oli Britannia provintsis rahulik, nagu seal oli olnud juba kaks sajandit. Tõsi, alguspäevil oli provintsi lühikest aega vapustanud suur mäss, mida juhtis Briti kuninganna Boudicca, ning ka uhke Walesi rahvas oli saare lääneosas kaua aega rahutu ja põhjas ei alistunud metsikud piktid ja šotlased kunagi. Keiser Hadrianus ehitas koguni ühelt rannikult teiseni ulatuva võimsa müüri, et sulgeda need rahvad oma nõmmedele ja mäestikuavarustesse. Hiljem osutus vajalikuks ehitada idarannikule kaks tugevat merekindlust, et tulla toime merel tegutsevate germaani mereröövlitega.
Kuid üha rahutumaks muutuvas laialivalguvas impeeriumis, kus barbarid tungisid Ida-Euroopas pidevalt üle piiri, kus poliitiline vaen paistis olevat igapäevane asi ning kus üheainsa aasta jooksul tõusid üksteise järel troonile vähemalt viis keisrit, oli Britannia paik, kus valitses taevane rahu ja mõõdukas jõukus. Ning Londinium oli tema suur kaubakeskus.
Tol hetkel oli noor Julius aga peaaegu unustanud ähvardava seaduse ning mõtiskles selle üle, mida viiliga mees talle äsja öelnud oli. Sest kuigi Sextus oli tema äripartner ja sõber, võis ta ka ohtlik olla.
Sextus. See oli tõmmunahaline tugevate lõuapäradega mees kahekümnendates aastates. Tumedad juuksed tema peas olid juba hõredad. Nägu oli tal puhtaks aetud või roomlaste kombel pigem puhtaks kitkutud, kui mitte arvestada paksu lokkis põskhabet, mille üle ta oli väga uhke ja mis vähemalt mõne naise meelest oli kütkestav. Head väljanägemist rikkus veidi asjaolu, et tema näo keskosa näis olevat kokku litsutud, nii et tumepruunid silmad vaatasid nagu mingi eendi alt. Sextuse käitumine oli pisut kohmakas ning õlad näisid tal olevat veidi raskemad, kui jumalad olid algselt kavandanud, mistõttu ta pidi oma töö kohal küürus olema ning liikus justkui hüpeldes.
„See tüdruk on minu. Hoia oma käed temast eemale.” Hoiatus oli tulnud üsna ootamatult, ilma mingi seoseta, sest nad töötasid vaikides. Sextus polnud seda öeldes isegi mitte üles vaadanud, kuid tema hääles oli otsustavust, mis sundis Juliust ettevaatusele. Ja ta oli ka üllatunud. Kuidas Sextus aimas?
Vanem mees oli sageli viinud noore Juliuse purjutama ja tutvustanud teda naistele, kuid ta polnud mitte kunagi poisi rivaal, vaid nõuandja. See siin oli midagi uut. Samuti oli see tulvil ohtu. Juliuse partnerlus Sextusega selles seadusvastases äris oli ainus võimalus vajalikku lisaraha hankida. Oleks rumal seda ohtu seada. Sextus teab ka hästi, kuidas nuga kasutada, tuletas poiss endale meelde. Kuid sellest hoolimata polnud ta kindel, kas kuulab sõna.
Pealegi oli ta kirja juba ära saatnud.
Kui naised Juliust nägid, naeratasid nad. Inimesed pidasid teda mõnikord meremeheks, sest temas oli värskust ja süütust, mis lasi arvata, et tegu on äsja maale jõudnud noore madrusega. „Ta on mehine sell,” ütlesid naised naerdes.
Julius oli kahekümneaastane ja veidi alla keskmise kasvu – sest jalad olid tal keha kohta veidi lühikesed –, kuid väga tugev. Käisteta tuunika lasi paista treenides karastunud soonilist ülakeha. Julius oli oma keha üle väga uhke. Ta oli hea võimleja ning all sadamas, kus ta paatide tühjakslaadijana töötas, oli ta endale juba paljulubava poksijana nime teinud. „Ma pole veel üheltki omasuuruselt lüüa saanud,” väitis ta.
„Sa võid ta küll pikali virutada,” ütlesid suuremad mehed imetlusega, „kuid ta ajab end ikka jälle püsti.”
Tema silmad olid sinised. Nina, mis ülal algas päris kullininana, muutus allpool äkitselt lamedaks. See polnud aga poksimise tulemus, nagu arvata oleks võinud. „Ta lihtsalt kasvas selliseks,” seletas poiss heatujuliselt.
Juliust oli muuseas õnnistatud veel kahe rabava iseärasusega. Esimene neist oli, nagu isalgi, valge juuksetutt laubal, kuigi ülejäänud pea oli kaetud mustade lokkidega. Teine oli see, et tema kätel olid sõrmede vahel ujunahad. See ei teinud poisile suurt meelehärmi. All sadamas kutsuti teda nende pärast hellitavalt pardiks. Kui ta poksis, karjuti sageli: „Lase käia, Part. Viruta ta vette, Part.” Mõned vaimukamad isegi prääksusid, kui ta võitis.
Kuid kõige enam meeldis naistele tema iseloom. Sinised silmad, mis innukalt maailma piidlesid, olid nii lõbusad ja tulvil elu. Nagu üks noor emand märkis: „Ta on nagu kena noor õun, just noppimiseks küps.”
Juliuse kiindumus polnud tärganud kohe. Sellest, kui nad Sextusega tüdrukut esimest korda nägid, oli möödunud juba kaks kuud. Kuid kui olid korra näinud, polnud teda enam kerge unustada.
Londiniumi sadamas oli igasugust rahvast. Sinna tulid alused, mis tõid Hispaaniast õli, Galliast veini, Reini äärest klaasnõusid ning Balti mere rannikult germaanlaste maadelt merevaiku. Seal leidus igat masti kelte, heledapäiseid germaanlasi, ladinlasi, kreeklasi, juute ning oliivivärvi nahaga mehi Vahemere lõunarannikult. Eriti orje tuli kõikjalt. Aafriklaste värvirikaste rõivaste ja Egiptuse ehete kõrval võis näha roomlaste toogasid. Rooma impeerium oli kosmopoliitne.
Sellest hoolimata oli tüdruk ebatavaline. Ta oli Juliusest kaks aastat vanem ning peaaegu sama pikk. Tema nahk oli kahvatu, juuksed kollased, kuid mitte pikad ja nõeltega krunni pandud nagu teistel tüdrukutel, vaid kasvasid pea ligi hoidvate tihedate lokkidena. See ja tüdruku pisut laienev nina viitasid tema tumedanahalistele esivanematele. Tema vanaema oli toodud orjana Galliasse Aafrikas asuvast Numiidia provintsist. Hambad olid tüdrukul väikesed ja valged ning pisut ebatasased. Sinised silmad olid nagu suured ümmargused mandlid ning nende pilk oli kummaliselt looritatud. Kui ta kõndis, liikus tema keha imepärase