London. Edward Rutherfurd
mis asus umbes viiekümne jardi kaugusel ojast. Seal oli näha vaid kolm põlvekõrgust tahumata kivi, mis olid asetatud ümber maapinnas oleva augu.
See oli püha kaev. Keegi ei teadnud, millal ja miks oli see sinna kaevatud. Seda ei toitnud veega mitte jõgi, vaid väike allikas. Ning räägiti, et selles mahajäetud kaevus elab heasüdamlik veejumalanna.
Inimesed vaatasid, kuidas druiid võtab kana, pomiseb palve, lõikab linnul asjatundlikult kõri läbi ja laseb tal kaevu kukkuda, ning hetk hiljem kuulsid nad, kuidas see sügaval all vette plartsatab.
Siis pöördusid nad paatide juurde tagasi, ületasid ojasuudme ja läksid läänepoolse künka nõlvast üles. Seal, otse künkaharja all, asus jõe pool lage muruga kaetud plats, kust avanes üle vee tore vaade. Murulapi keskel oli maasse kaevatud mõne tolli sügavune ring. See oli rituaalne tapmispaik. Siin ohverdas druiid kuke ja kaks ülejäänud kana, piserdas nende vere ringi sees rohule ning pomises:
„Me valasime selle vere teile, jõe, maa ja taeva jumalad. Kaitske meid nüüd meie hädatunnil.” Seejärel võttis ta kuke ja kanad, ütles külarahvale, et need võivad nüüd koju tagasi minna, ning suundus teise künka poole, et seal jumalatega omavahel olla.
Ning sellega oli asi külarahva jaoks lõppenud. Neid oli minema lastud. Kui nad karjas alla paatide ja parvede juurde läksid, olid nad rahul, et on teinud kõik, mis vaja.
Välja arvatud Cartimandua.
Branwen jälgis ikka veel ema. Ta oli imelik; väike tüdruk teadis seda.
Miks siis muidu pidi Cartimandua, kui kõik paatidesse istusid, äkki paluma, et üks meestest oma vene tema jaoks maha jätaks, ning siis koos Branweni ja titega uuesti künkast üles minema? Miks pidid nemad, kui ülejäänud külarahvas oli juba lõunakaldale jõudnud, otsima kahelt künkalt druiidi, kes oli salapärasel kombel kadunud? Ning miks oli ema nii kahvatu ja ärritunud?
Oleks väike tüdruk vaid teadnud, et Cartimandua sellisel käitumisel oli väga lihtne põhjus. Kui druiid oli nii ootamatult ja äkitselt rahva ohverdama kutsunud, võis see tähendada ainult üht. Oma erilise ande ja kokkupuute tõttu jumalatega oli preester teada saanud, et oht on väga lähedal. Ka naise kardetud tund oli seetõttu saabunud. Roomlased olid teel. Taas oli tema kohutav dilemma ta ees.
Kas ta oli valesti toiminud? Mida ta teha sai? Teadmata, mida öelda või küsida, oli ta tagasi läinud, et druiid üles otsida. Too suudab teda kindlasti juhatada, enne kui hilja on.
Aga kuhu oli vanamees läinud? Last süles kandes ja väikest Branweni kättpidi järel vedades läks naine üle läänepoolse mäe, ületas kividele astudes kahe künka vahelise ojakese ja tõusis idapoolse künka harjale, lootes vanameest sealt leida. Kuid tollest polnud mingit märki ning naine pidi juba otsimisest loobuma, kui nägi künka vastasküljelt kerkivat peenikest suitsusammast. Ta kiirustas sinnapoole.
Londinose-nimelisel kohal oli veel üks iseärasus. Jõesuudme pool ei lõppenud idapoolne küngas järsult. Selle asemel jätkus kõrgendik kumerdudes ja jõe poole laskudes. Seal künka kagupoolsel tiival oli nagu mingi looduslik amfiteater, kus meeldiv rohune platoo jõekaldal moodustas lava ning küngas ja kaarduv kõrgendik vaatenõlva. Mäekülg selle ruumika lava ümber oli kaetud rohu ja üksikute puudega, platoo ise aga rohukamara ja põõsastega. Sinna jõe äärde oligi druiid püstitanud väikese lõkke.
Cartimandua jälgis teda ülevalt nõlvalt, kuid ei söandanud alla minna. Seda kahel põhjusel.
Esiteks sellepärast, et sealt, kus ta seisis, võis näha, mida druiid teeb. Too oli ohverdatud lindudel kondid välja võtnud ja asetas need nüüd lõkkesse. See tähendas, et ta tegeleb ennustamisega; see oli üks keldi preestrite kõige salajasemaid rituaale ja seda ei tohtinud jultunult segada. Teine põhjus puudutas paika ennast.
Seal olid rongad.
Sestsaadik kui mäletati, oli seda jõeäärset paika ümbritsevatel nõlvadel pesitsenud ronkade koloonia.
Cartimandua muidugi teadis, et kui neid hästi kohelda, ei tähendanud rongad mitte halba, vaid head. Nende jõulised hinged võisid keldi hõime kaitsta, nagu räägiti. Võib-olla sellepärast oligi druiid valinud ennustamiseks selle paiga. Kuid kui Cartimandua ronkade poole vaatas, ei suutnud ta värinat alla suruda. Need suured mustad tugevate nokkadega linnud olid teda alati kohutanud. Kui nad tiibu lehvitades rohul ringi hüplesid ning oma koledaid jämedaid kraaksatusi kuuldavale tõid, nägid nad nii sünged ja kohmakad välja. Naine arvas, et kui ta söandab sinna alla minna, tuleb üks neist kohe tema juurde, haarab oma koledate küüntega tal käest või jalast kinni ning taob talle jõhkralt nokaga augu ihusse.
Kuid siis vaatas druiid üles ja nägi teda. Hetke silmitses ta naist ilmse pahameelega. Siis viipas vaikides, et ta alla tuleks.
„Oota siin,” ütles ema äkki väikesele Branwenile ja andis tite tema kätte. „Oota ja ära paigast liigu.” Ning sügavalt hinge tõmmanud, läks ta ronkadest möödudes nõlvast alla.
Järgnevaid pikki minuteid mäletas Branwen kogu elu. Ta oli väga hirmul, kui seisis koos titega seal rohuse nõlva harjal ning jälgis ema ja vanameest. Kuigi ta nägi Cartimanduat kogu aeg, ei meeldinud talle, et teda sellises võõras kummituslikus paigas maha jäeti, ning kui ka tema poleks ronki kartnud, oleks ta alla ema juurde jooksnud.
Tüdruk nägi, et ema räägib druiidiga tõsise näoga, ja nägi, et vanamees raputab pead. Siis paistis, et Cartimandua palub midagi. Viimaks võttis vanamees väärikalt mõned kondid lõkkest välja ja uuris neid. Siis ütles ta midagi. Ning äkki kostis alt kohutav hääl, kaikudes nii valjult, et rongad tõusid ehmunult lendu ning laskusid rämeda kraaksumisega uuesti maha. See oli õudne ulguv kisendus, nagu tuleks see mõnelt meeleheites loomalt.
Kuid seda häält tegi Cartimandua.
Keegi polnud veel tema saladust aimanud. Segovax oli endaga rahul. Sellest saadik, kui nad tagasi jõudsid, kihas Londinos nagu mesipuu. Musta habemega ülik oli juba kohal, kui nad külakesse jõudsid, ning isa saadeti kohe koos teiste meestega ülesjõge koolmekoha poole. Neil oli seal nii palju tegemist, et sellest ajast alates nägi kaluri pere isa väga harva.
Ettevalmistused olid laiaulatuslikud. Koolmekohas taoti teritatud otsaga vaiu jõepõhja. Kõigist miilide ulatuses asuvatest küladest kutsuti mehi puid maha raiuma, et ehitada piki druiidi saare kallast toekas puust pihtaed.
Nüüd, kui igast suunast saabus üha uusi mehi, tuli uudiseid iga päev. Mõnikord olid need segadust tekitavad.
„Kõik briti hõimud on tõotanud Cassivelaunusele järgneda,” väitis üks mees ning teine kuulutas: „Keldi hõimud mere taga Gallias kavatsevad ka üles tõusta. Meie siin teeme Caesari tümaks. Nemad lõikavad siis tema taganemistee ära.” Kuid kõik ei olnud nii enesekindlad. „Teised pealikud on Cassivelaunuse peale kadedad,” täheldasid mõned targemad pead. „Neid ei saa usaldada.”
Kuid alul olid sõnumid head. Caesar oli maabunud lõunaranniku valgete kriidikaljude all ja hakanud marssima läbi Kenti, kuid otsemaid olid saare jumalad teda rünnanud. Nagu mullugi, oli suur torm tema laevastiku peaaegu purustanud ning roomlased olid sunnitud tagasi pöörduma, et seda parandada. Kui ta uuesti edasi marssima hakkas, olid keldid oma kiiretel sõjavankritel talle kallale sööstes tema ridu rüüstanud ja sõdureid tapnud. „Nad ei jõua ealeski jõeni,” rääkisid inimesed nüüd. Kuid usin töö käis siiski edasi.
Segovaxile oli see segane aeg – veidi hirmutav, kuid ikkagi põnev. Peagi nad tulevad, oli ta kindel. Siis saabub aeg oma salaplaan ellu viia. „Muidugi löövad keldid nad puruks,” seletas ta uhkelt Branwenile. Ta hiilis vargsi mööda jõekallast minema, kuni jõudis kohani, kust võis ettevalmistusi jälgida. Juba teist hommikut parvetati seal palke jõge mööda alla.
Cartimandua oli nüüd hirmust ja segadusest uimane. Kui Branwen tema kõrvalt lahkus, sattus ta kohe ärevusse. Kui titt nuttis, tormas ta tema juurde. Kui Segovax ära kadus, mida juhtus sageli, otsis ta teda meeletuna, ja niipea kui üles leidis, kaisutas hämmeldunud poissi.
Kuid eelkõige heitis ta pidevalt pilke koolmekoha poole, kus töötas tema abikaasa. Juba kaks ööd olid mehed