London. Edward Rutherfurd
sihtis jäneseid, kuid harilikult edutult. Ükskord tabati ta koos väikese Branweniga, kes hoidis kohusetundlikult märklauda kepi otsas, samal ajal kui poiss selle pihta oda heitis. Isegi lahkeloomuline isa pahandas temaga sellepärast kurjalt.
Isa oli väga tark. Ning siis, kui Segovax oli veidi vanemaks saanud, hakkas ta märkama veel muudki. Kuigi isa oli sitke, polnud ta oma kitsa näo, üsna korrapäratu pruuni habeme ja küürus seljaga kehaliselt nii tugev nagu mõni teine mees. Kuid iga ühise töö juures püüdis ta alati teha sama palju kui teisedki. Sageli nägi ta pärast tunde kestnud rassimist välja kahvatu ja kurnatud ning Segovax märkas, et ema silmitseb teda ärevalt. Teinekord aga, kui rahvas istus suveõhtutel tule ümber, õllest ja mõdust uimane, oli isa see, kes laulis neile nende rahva luulelises keeles häälel, mis oli vaikne, kuid nii kõhna keha kohta üllatavalt sügav, tinistades ise mõnikord lihtsat keldi kannelt. Sellistel puhkudel kadus kurnatus ning tema nägu võttis nõiduslikult kirka ilme.
Ning seepärast Segovax, kuigi ainult üheksa-aastane, mitte ainult ei armastanud ja jumaldanud isa, vaid teadis oma südames – nagu tema emagi –, et peab teda ka kaitsma.
Oli ainult üks asi, millest isa oli poisi tema arust ilma jätnud.
„Millal sa viid mu allajõge kuni suudmeni?” küsis ta iga paari kuu tagant. Isa vastas alati: „Ühel päeval. Kui mul nii kiire ei ole.”
Segovax ei olnud kunagi merd näinud.
„Sa ütled alati, et viid, kuid ei vii kunagi,” kaebas ta ning mõnikord mossitas veidi.
Ainuke vari, mis mõnikord neile päikselistele päevadele langes, oli ema sünge meeleolu. Ta oli alati olnud muutliku loomuga ja seepärast ei muretsenud ei Segovax ega tema väike õde sellepärast suurt. Kuid poisile paistis, et hiljuti oli ema iseloom muutunud raskemini seletatavaks kui tavaliselt. Mõnikord tõreles ta temaga või Branweniga ilma mingi põhjuseta, siis haaras äkki väikesest tüdrukust kinni ja surus ta kõvasti enda vastu ning saatis seejärel sama kiiresti jälle minema. Ükskord, kui ta oli neile mõlemale mingi pahateo pärast laksu andnud, puhkes ta nutma. Ja kui isa kohal viibis, nägi poiss, et ema vaatleb meest kahvatu näoga, jälgides peaaegu vihaselt iga tema liigutust.
Kui kevadest sai suvi, ei saabunud Caesari liikumistest enam mingeid teateid. Kui ka leegionid ikka veel mere taga kogunesid, ei tulnud keegi jõge pidi külakesse neile sellest rääkima. Ning siis, kui poiss isalt küsis: „Kui roomlased tulevad, kas sa arvad, et nad siis siia ka jõuavad?”, vastas isa alati vaikselt: „Jah.” Ning lisas siis ohates: „Ma arvan, et kindlasti.” Selleks oli väga lihtne põhjus.
Koolmekoht. See asus selle saare juures, kus elas druiid. Mõõna ajal võis inimene sealt jalgsi lõunakaldale minna, nii et vesi ulatus talle ainult rinnani.
„Muidugi,” lisas isa, „on kaugemal ülemjooksul ka teisi koolmeid.” Kuid kui jõesuudmest ülespoole tulla, oli see esimene koht, kus jõge sai ohutult ületada. Üle saare ulatuvatelt suurtelt kriidiseljandikelt mööda iidseid teeradu alla laskudes olid rändurid mäletamatutest aegadest saadik siia meeldivasse paika jõudnud. Kui see roomlaste Caesar maabub lõunas ja soovib rünnata jõesuudme taga asuvaid Cassivelaunuse avaraid maid, toob kõige lihtsam tee teda selle koolme juurde.
„Varsti peab ta siia jõudma,” sõnas poiss endamisi. Ning nii ta ootas, kuni möödus terve kuu. Ja siis veel üks.
Varasuvel toimus vahejuhtum, mille järel, nagu Segovaxile tundus, muutus ema käitumine kummaliseks.
See oli alanud täiesti süütult ühest lapsikust tülist. Poiss oli väikese Branweniga jalutama läinud. Käsikäes läksid nad üle lõunakalda aasade ning nende taga olevat nõlva pidi metsaserva poole. Mõne aja mängisid nad seal koos ning siis hakkas Segovax, nagu tavaliselt ikka, odaviskamist harjutama. Ja siis palus tüdruk midagi.
See oli üsna tühine asi. Poiss oli lubanud, et tüdruk tohib heita tema oda. Ei midagi rohkemat. Kuid nüüd ta keeldus, mäletamata pärast enam, kas sellepärast, et pidas õde alles liiga väikeseks, või tahtis ta teda lihtsalt kiusata.
„Sa lubasid,” protesteeris tüdruk.
„Võib-olla küll. Aga ma muutsin meelt.”
„Sa ei või.”
„Võin küll.”
Väike Branwen oma tillukese atleetliku kehaga ja kiirgavate siniste silmadega; tema, kes üritaks ronida isegi selliste puude otsa, mille ees ka Segovax kõhklema lööks; Branwen oma iseloomuga, millest isegi vanemad jagu ei saanud!
„Ei!” Tüdruk trampis jalgu. Tema nägu hakkas punaseks minema. „See ei ole aus. Sa lubasid. Anna oda mulle!” Ja ta püüdis oda haarata. Kuid poiss võttis selle kärmelt teise kätte.
„Ei, Branwen. Sa oled minu väike õde ja pead tegema, mis ma ütlen.”
„Ei pea!” Tüdruk karjus need sõnad kogu oma kopsude jõuga, nägu oli tal nüüd lillakaspruun ja pisarad voolasid ojadena. Ta üritas uuesti oda haarata, viibutas siis väikest rusikat ja lõi vennale kõigest jõust vastu jalga. „Ma vihkan sind!” Ta pidi raevust peaaegu lämbuma.
„Ei vihka sa midagi.”
„Jah, vihkan!” kriiskas ta. Siis püüdis venda jalaga lüüa, kuid too hoidis teda eemale. Tüdruk hammustas Segovaxi kätt, ning enne kui too ta kätte sai, jooksis mööda nõlva üles puude vahele ja kadus.
Poiss oli veidi aega oodanud. Ta tundis oma väikest õde. Too oli seal kusagil üleval, istus tõenäoliselt puurondil ning teadis, et vend peab teda otsima tulema. Ja kui ta lõpuks üles leitakse, keeldub ta paigast liikumast, nii et vend on sunnitud lõpuks temalt veel andeks paluma. Viimaks läks Segovax siiski metsa poole.
„Branwen,” hüüdis ta. „Ma armastan sind.” Kuid ei saanud mingit vastust. Poiss kõndis hulk aega ringi. Tüdruk ei võinud ära eksida, sest ükskõik kus ta ka ei viibinud, oli tal tarvis ainult mäest alla tulla, et jõuda jõeäärsetele aasadele ja soopealsele. Seetõttu pidi ta end meelega peitma. Poiss hüüdis veel ja veel. Ei mingit vastust. Oli ainult üks lahendus. Segovax aimas nüüd, mida õde on teinud. Ta oli tema käest minema lipsanud, koju vanemate juurde sörkinud ja neile öelnud, et vend läks minema ja jättis ta üksi – selleks et Segovaxil pahandusi tuleks. Ta oli seda nippi kord juba kasutanud. „Branwen,” hõikas poiss veel korra. „Ma armastan sind.” Ja sõnas siis endamisi: „Ma teen selle sulle tagasi, sa väike madu.” Siis läks ta koju. Ja leidis üllatudes, et tüdrukut ei olegi seal.
Kummaline asi sealjuures oli ema reageering. Isa oli ainult õhanud ning sõnanud: „Ta on kusagil peidus, et venda pahandada,” ja välja minema hakanud, et tüdruk üles otsida. Kuid ema käitus sootuks teisiti.
Ta läks näost üleni valgeks. Tema lõug vajus õudusest alla. Ning siis karjus ta neile mõlemale hirmust käheda häälega: „Kiiresti! Otsige ta üles! Enne kui on liiga hilja.” Segovax ei unusta vist iialgi seda pilku, mille ema talle heitis. See oli peaaegu vihkav pilk.
Ta oli karjas kõige tõrjutum, viimane, kellega arvestati, ja alati viimane, kes sööma lasti. Isegi nüüd, suvel, kui tema veljed olid nii hästi toidetud, et ei vaevunud saaki sageli isegi ründama, kui seda nägid, oli tema endiselt kõhn ja näljase ilmega. Kui ta seljandikult alla raipeid otsima suundus, ei vaevunud keegi sellest välja tegema, vaid veljed jälgisid tema lahkumist ükskõikse põlgusega. Tol soojal pärastlõunal lipsas too tontlik hall vari seetõttu vaikselt läbi metsa inimeste elupaiga poole. Ükskord oli ta seal all mõne kodulinnu kätte saanud.
Kui ta nägi väikest toredate juustega tüdrukut, lõi ta aga kõhklema.
Huntidel polnud kombeks inimesi rünnata, sest nad kartsid neid. Inimese jahtimine üksinda, ilma karja abi ja heakskiiduta tooks kaasa karja juhi pahameele. Kuid teisest küljest võib see tapmine avastamata jääda. Milline ahvatlev maiuspala, ja kõik ainult temale. Tüdruk istus puurondil seljaga tema poole. Ta ümises endamisi ning tagus ronti laisalt kandadega. Hunt nihkus lähemale. Tüdruk ei kuulnud.
Kui Cartimandua künkast üles sammus, oli ta ikka veel surnukahvatu. Ta oli jooksnud. Oli saatnud abikaasa teist teed mööda.