London. Edward Rutherfurd
meie kokkulepe on ikka veel jõus?”
Mees vaatas laste poole, siis vilksas tema pilk puutüvest õõnestatud paadile, millega naise abikaasa vana druiidi sõidutas. Nad olid juba kaugel keset jõge. Kalur ei teadnud midagi. Ülik jätkas naise pinevat silmitsemist.
„Ma juba ütlesin sulle seda.”
Nüüd nägi ta naist sellisena, milliseks too saab tulevatel aastatel. Kahvatu kitsaste põsesarnadega nägu muutub murest kurnatuks, võrgutavad silmad vajuvad silmakoobastesse. Kirg asendub võib-olla kinnismõtete või kibestumisega. Temast saab vaevatud hing. Aga veel mitmel aastal on ta hea, väga hea.
„Millal?” Naine paistis kergendust tundvat, kuid oli ikka veel ärevil.
Mees kehitas õlgu. „Kes seda teab? Peagi.”
„Tema ei tohi sellest teada.”
„Kui ma annan käsu, tuleb seda täita.”
„Jah.” Naine noogutas, kuid seisis ikka veel kõhklevalt. Ta on nagu metsloom, mõtles mees. Ainult pooleldi taltsas. Ta andis märku, et jutuajamine on läbi. Mõne hetke pärast ratsutas ta minema.
Cartimandua läks tagasi oma süütute laste juurde, kes ei teadnud tema kohutavast saladusest midagi. Aga peagi saavad nad teada. Ja nüüd tuli talle pähe veelgi kohutavam mõte. Kas nad teda siis veel armastavad?
Kui paat ülesvoolu liikus, piidles druiidi pilk vett. Kas jõgi on nüüd kilbi vastu võtnud või hõljub see ikka veel voolus? Ta silmitses ka tagasihoidlikku meest, kes teda sõidutas. Ta mäletas veel selle semu isa, kellel olid ujulestadega käed nagu tollel väikesel poisil. Ja tema isa samuti. Druiid ohkas. Ega sealsed inimesed teda asjata jõe isaks kutsunud.
Druiid oli väga vana, peaaegu seitsmekümneaastane, kuid ikka veel tugev, ikka veel aukartustäratava kujuga. Ta oli peaaegu kuus jalga pikk – enamiku meestega võrreldes hiiglane. Paks valge habe ulatus pihani, kuid pea oli hõbedastest juustest paljas; ainult ümber lauba käis lihtne kuldne võru. Silmad olid hallid ja valvsad. Tema oli see, kes kord aastas tõi Londinose läänepoolsel künkal ohvriks härgi ning palvetas sealse piirkonna pühades tammesaludes.
Keegi ei teadnud, millal druiidide preesterkond Kirde-Euroopas alguse sai, kuid Britannias oli neid nüüd rohkem kui kunagi varem, sest viimastel aastatel tuli neid hulganisti üle mere udusse mähkunud saarelt pelgupaika otsima. Räägiti, et Britannia druiidid hoiavad alal iidse õpetuse kõige puhtamaid traditsioone. Saare sisemaal leidus kummalisi kivist ringe, templeid, mis olid nii vanad, et keegi ei osanud öelda isegi seda, kas need olid üldse inimkätega ehitatud, ning räägiti, et druiidid olevat neisse kogunenud juba kaua aega tagasi. Kuid jõe kallastel pidasid nad oma teenistusi harilikult väikestes puust pühakodades või pühades hiites.
Sellel vanal druiidil öeldi aga olevat veel üks eriline anne, mis teistel preestritel puudus. Jumalad olid aastaid tagasi andnud talle ettenägemise võime.
Ta oli kolmekümne kolme aastane, kui see veider anne tema juures avaldus. Ise ei osanud ta öelda, kas selle omamine on kingitus või needus. See võime ei olnud ka täielik. Mõnikord olid tal vaid udused eelaimused, teinekord nägi ta aga tulevikku kohutava selgusega. Ning vahel teadis ta, et on sama pime nagu teised inimesed. Aastate möödudes oli ta selle võime omaks võtnud mitte kui hea või halva, vaid lihtsalt kui osakese looduses valitsevast korrast.
Tema kodu ei olnud kaugel. Suure, kahe ja poole miili pikkuse vetevälja läänepoolses otsas asus üks jõe paljudest suursugustest loogetest, mis pööras otse lõunasse ning seejärel võttis uuesti suuna läände. Otse jõekääru taga oli üks kaheks jagunev jõeke moodustanud põhjakaldal madala nelinurkse saare. See oli vaikne paik, kus kasvasid tammed, saared ja okaspuud. Siin üksikus tagasihoidlikus hütis oli druiid eelistanud omaette elada juba kolmkümmend aastat.
Sageli rändas ta ringi jõeäärsetes külakestes, kus teda alati aupaklikult vastu võeti ja toideti. Mõnikord kutsus ta järsku enda juurde mõne külamehe, nagu näiteks Segovaxi isa, kes sõidutas ta mitu miili ülesjõge mõnda pühasse paika. Kuid harilikult teatas väike suitsusammas, et druiid viibib vaikselt oma saarel, nii et piirkonna inimesed pidasid teda selle koha valvuriks, ta oli nagu mõni püha kivi, mis hoolimata sellel kasvavatest samblikest jääb läbi aastaaegade muutumatuks.
Just siis, kui nad jõekääru sisenesid ja saar paistma hakkas, märkas vanamehe pilk kilpi. See hõljus ikka veel otse veepinna all, nihkudes toll-tollilt ülesvoolu jõe kauge südame poole. Druiid silmitses kilpi. Jõgi polnud ohvrit otseselt tagasi lükanud. Kuid ei olnud ka vastu võtnud. Vanamees vangutas pead. Märk näis sobivat tolle eelaimusega, mis talle oli tulnud kuu aega tagasi.
Druiidi selge pilk oli talle sel hommikul muudki öelnud. Ta polnud mõistnud, mida noor Segovax kavatseb ette võtta, kuid aimas Cartimandua kohutavat dilemmat. Nüüd nägi ta ka seda, mis saatusel on varuks tema ees istuvale vaiksele kalurile. Aga tema eelaimus oli puudutanud üht palju suuremat ja kohutavamat sündmust. Midagi sellist, millest ta veel päriselt aru ei saanud. Kui nad kodule lähenesid, oli ta ikka veel sügavaisse mõtteisse vajunud. Kas tõesti on nii, et iidse Britannia saare jumalad hävitatakse? Või oli toimumas midagi muud, midagi, mida ta ei suuda ära arvata? See oli väga kummaline.
Segovax ootas terve kevade. Iga päev lootis poiss, et ilmuvad sõnumitoojad vahutavatel hobustel, ning igal ööl silmitses ta tähti ja küsis endalt, kas nad tulevad juba üle mere? Aga kedagi ei tulnud. Aeg-ajalt ulatusid külakesse kuuldused ettevalmistustest, kuid vägede maaletungist ei olnud veel mingit märki. Näis, nagu oleks saar uuesti vaikuse rüppe langenud.
Väike küla, kus nende pere elas, oli meeldiv paik. Poolt tosinat roogkatuse ning muldpõrandaga ümmargust hütti ümbritses vitstest punutud tara, mille piiridesse jäi veel kaks aedikut kariloomadele ja mitu vaiadel asetsevat aita. Küla asus mitte tolle maasääre tipus, kus druiidid olid oodanud, vaid umbes viiskümmend jardi kaugemal. Tõusu ajal, kui maasäärest sai saar, oli külake muust maailmast ära lõigatud, kuid see ei häirinud kedagi. Tegelikult oli seda vee pakutavat kaitset peetud üheks tolle paiga eeliseks, kui see mitu sugupõlve tagasi asustati. Maapind ise, koosnedes kruusast nagu ka kaks küngast vastaskaldal, oli kuiv ja kindel jalgealune. Soojade kevadilmadega kuivas osa lõunakalda soisest maast ära ning seal karjatati hobuseid ja veiseid ning Segovax ja tema väike õde koos teiste lastega mängisid nendel tulikate, nurmenukkude ja priimulatega ülepuistatud aasadel. Aga kõige soodsam oli väike poolsaar kalastamiseks.
Jõgi oli lai, madal ja selge veega. Tema vood kihasid mitut liiki kaladest. Rohkesti oli hõrnast ja eriti lõhet. Maasäär oli suurepärane koht, kust võrke sillerdavasse vette lasta. Poisid aga seiklesid soistel kallastel, kus teatud kohtades oli kerge angerjaid lõksu püüda.
„Need, kes siin elavad,” rääkis isa Segovaxile, „ei näe kunagi nälga. Jões leidub alati midagi.” Mõnikord, kui nad olid võrgud sisse lasknud, istusid nad jõepervel ja silmitsesid vastaskaldal asuvat kaht küngast. Ja nähes, kuidas vesi iga päev tõusu ajal jõesuudmest ülespoole voolab, kõrgseisu ajal peatub ning siis jälle tagasi mere poole taandub, mainis isa rahulolevalt: „Näed sa. Jõgi hingab.”
Segovaxile meeldis isaga koos olla. Ta tahtis nii kangesti õppida ning isa õpetas teda rõõmuga. Juba viie aasta vanuselt teadis poiss täpselt, kuidas ümberkaudsetesse metsadesse püüniseid üles seada. Seitsmeselt oskas ta juba lähedastest soodest toodud roost hütile katuse peale panna. Peale võrkude sisselaskmise võis ta seista liikumatult madalas vees ning kala osavalt terava kepi otsa torgata. Ta teadis palju lugusid rohkearvuliste keldi jumalate kohta ning võis mitme põlvkonna kaupa üles lugeda mitte ainult oma perekonna, vaid ka saare suurte pealike esivanemad. Hiljuti oli ta selgeks saanud ka tähtsamad seosed abielude, päritolude ja lojaalsusvannete ulatuslikul võrgustikul, mis ühendasid sõpruse või vaenuga keltide saare üht hõimu teisega, üht pealikut teisega, külasid ja perekondi. „Sest need,” seletas isa, „on asjad, mida mees peab teadma.”
Neile asjadele oli isa viimastel aastatel hakanud lisama uusi oskusi. Ta tegi poisile oda. Mitte lihtsalt terava otsaga kepi kalapüügiks, vaid kerge varre ja metallist otsaga korraliku oda. „Kui sa tahad ühel päeval jahimeheks