London. Edward Rutherfurd
oleks see talle suurepärane võimalus.
Ning vastutasuks ei pea tema abikaasa võitlema hirmuäratavate roomlastega, vaid tuleb koos temaga ülesjõge ohutusse paika.
„Te kõik lähete ülesjõge,” sõnas väepealik järsult. „Suve lõpul annad sa tüdruku mulle üle.” Vahepeal polnud naisel vaja muud teha, kui kokkulepet abikaasa eest varjata. Sest ta teadis, et too ei jääks iialgi nõusse, aga kui asi kord tehtud on, on juba liiga hilja. Lubadusest peeti keldi maailmas kinni.
Polnud siis ime, et sellest päevast saadik, kui hunt pidi tüdruku peaaegu tapma, hoidis Cartimandua last kogu aeg enda kõrval.
Julius Caesarist polnud ikka veel mingeid teateid.
„Võib-olla ta ei tulegi,” lausus Segovaxi isa rõõmsalt.
Segovaxile olid need suvepäevad õnnelikud. Kuigi ema oli endiselt veidralt sünges meeleolus ning hoidis vaest Branweni kogu aeg enda kõrval, veetis isa hea meelega Segovaxiga aega. Ta oli hundi ühe käpa poisile andnud ja too kandis seda kaelas nagu amuletti. Näis, et isa tahab talle iga päev õpetada uusi oskusi jahipidamise või puunikerdamise või ilmaennustamise alal. Ning siis, kesksuvel, teatas ta äkki poisi üllatuseks ja rõõmuks: „Homme viin ma su mere äärde.”
Jõel oli kasutusel mitut liiki paate. Tavaliselt kasutas isa kalda ääres võrke sisse lastes või aeg-ajalt jõge ületades lihtsat tammetüvest õõnestatud venet. Muidugi olid olemas ka parved. Külapoisid olid eelmisel suvel omalegi parve teinud ning nüüd ankurdasid nad selle keset jõge ning kasutasid seda poodiumina, millelt jõe helkivatesse voogudesse hüpata. Leidus ka väikseid punutud vitstest ja nahast kaluripaate ning mõnikord oli Segovax näinud ülemjooksult tulevaid kaupmehi, kes sõitsid pikkades, kõrgete parrastega paatides, mille ehitamise peale saarel elavad keldid ka meistrid olid. Kuid sellise reisi tarbeks oli külas üks eriti kohane alus. Isa hooldas seda ja hoidis katte all. Ja kui poisil oligi veel pisuke kahtlus, kas kauaoodatud retk tõesti teoks saab, siis hajus see lõplikult, kui isa talle ütles: „Me peaksime jõel proovisõidu tegema. Sest me võtame punutud paadi.”
Punutud paadi! See koosnes madalast kiilust ja kergest puust ribidest. Kuid too õrn raamistik oli aluse kere ainus tugevast materjalist osa. Raam polnud kaetud mitte puidu, vaid tiheda pajuvitstest punutud kattega. Ning et kere vettpidavaks muuta, tõmmati selle peale nahad. Meretagused kaupmehed olid juba ammu imetlenud keltide punutisi. See oli saare au ja uhkus.
Kuigi ainult kakskümmend jalga pikk, oli punutud paadil veel üks iseärasus. Tema keskel paiknes taakidega kinnitatud lühike mast, millele sai tõsta õhukesest nahast purje. Mast ei olnud midagi rohkemat kui väike toorelt maharaiutud puutüvi, mis oli hoolikalt välja valitud, et ta liiga raske ei oleks, ning mille tippu olid jäetud harud purjenööride jaoks. Oli meeldiv komme jätta mastitippu ka mõned lehtedega võsud, nii et väike punutud paat näis olevat nagu vee peal ujuv elav puu või põõsas.
Alus oli muidugi primitiivne, kuid ka märkimisväärselt otstarbekohane. Küllalt kerge, et teda ühest kohast teise kanda; painduv, kuid tugev; ning hoolimata oma väikesest süvisest üsna stabiilne, nii et võis vajaduse korral ka merele minna. Jõel liikus ta aerude ja tõusuhoovuste abil, kuid tema väike puri oli kasulik lisajõuallikas, mis oli oma kerguse juures piisav jõevoolust jagusaamiseks, kui tuul tagantpoolt puhus. Ankruks oli raske kivi, mis oli asetatud puust puuri nagu vähikorvi.
Nad vaatasid väikese aluse hoolikalt üle, asetasid masti paika ning proovisid paati pärastlõunal mitu tundi jõel. Lõpuks tõdes isa naeratades: „Ta on täiesti korras.”
Tõus saabus järgmisel päeval veidi enne koitu, ning nii kui valgeks läks, tõukasid isa ja poeg punutud paadi maasäärelt lahti ja mõõnavool kandis neid mitu tundi allavoolu. Õnneks puhus läänest veel kerge tuul, nii et nad võisid heisata oma väikese nahast purje ning kasutades tüürimiseks laia aeru, istuda ja vaadata, kuidas kallas mööda libiseb.
Kui nad jõevoolus eemaldusid, keeras Segovax end ringi ja nägi, et ema seisab maasääre tipul ning jälgib kahvatu näoga nende lahkumist. Poiss lehvitas, kuid ema ei lehvitanud vastu.
Pärast Londinost ei muutunud jõgi veel laiemaks ja poiss teadis, et enne kui see laieneb, peavad nad läbima kõige põnevama osa sellel pikal ja käänulisel teel.
Sest oma pikal teekonnal saare keskosast tegi jõgi küll palju suuri lookeid, kuid pärast Londinost moodustas ta rea tihedalt järgnevaid silmuseid, mis kujutasid endast nagu kahekordset S-i. Umbes miili kaugusel Londinose idapoolsest künkast algas pikk käänak põhja, mille järel pöördus jõgi sootuks vastassuunda ning jõudis lõunasse suundudes peaaegu endisesse kohta tagasi. Selle lõunapoolse kääru tipus, olles linnulennult ikka veel ainult kolme miili kaugusel idapoolsest künkast, möödus jõgi lõunakaldal asuvast kõrgendikust, mis kerkis kaldast kauni nõlvana. Sellel kohal pööras jõgi uuesti otse põhja ning seejärel umbes miili kaugusel veel kord tagasi.
Kui nad neid silmuseid läbisid, jälgis isa Segovaxi lõbuga. Too küsis ikka ja jälle: „Kus see Londinos nüüd siis on?” Mõnikord asus see vasakul, mõnikord paremal, vahel jäi selja taha. Ükskord, kui asi poisil täiesti segi läks, hakkas isa valjult naerma. „Tead mis,” seletas ta, „kuigi me sõidame Londinosest eemale, on ta hetkel hoopis meie ees!” See jõe veidrus oli neile, kes seal seilasid, hästi tuntud.
Päev oli selge. Kui nad allavoolu üha kaugemale jõudsid, nägi Segovax, et jõevesi on seal samuti nagu Londinose juures nii puhas ja selge, et põhi, mis mõnikord oli liivane, mõnikord aga mudane või kivine, on hästi nähtav. Keskhommikul sõid nad kaerakäkke, mida Cartimandua oli neile kaasa pannud, ning ammutasid kätega joogiks pehmemaitselist jõevett.
Kui jõgi aegamööda avarduma hakkas, sai poiss esimest korda aimu sellest suurest V-kujulisest kriidiorust, milles ta elas.
Londinoses polnud kriidiseljandikud nii selgelt nähtavad. Küla taga olid küll nõlvad. Need kerkisid madalate kõrgendikena umbes viie miili kaugusele, kuni moodustasid pika kõrge küngasterea, kust avanes avar vaade. Kuid see seljandik, mis koosnes peamiselt savist, asus suure kaarja kriidikõrgustiku ees ning varjas selle jõeäärse maailma eest ära. Põhjapoolsel kaldal teadis poiss samuti laugjaid metsaseid nõlvu, mida lõhestasid ojad ja mis moodustasid tausta kahele jõekaldal asuvale künkakesele. Ta võis küll näha nende taga kerkivaid terrasse ning mõningaid mitmesaja meetri kõrguseid seljandikke, mis ulatusid paljude miilide kaugusele. Kuid suurest kriidijärsakust, mis pöördus nende sisemiste savi- ja liivaseljandike taga kirde poole, ei teadnud ta midagi.
Nüüd aga, tosin miili Londinosest allavoolu, ilmus nähtavale sootuks teistsugune maastik. Vasakul pool, kus suure kriidioru põhjapoolne veer oli veidi rohkem kui kolmekümne miili kaugusel, oli kallas madal ja soine. Isa seletas, et selle kalda taga asuvad suured metsased tasandikud ja rabad, mis ulatuvad tohutu suure kaarena sadade miilide kaugusele ja kaugemalegi, moodustades saare idapoolse ranniku oma lõputu metsiku meremaastikuga külma Põhjamere ääres. „See on tohutu avar ja metsik maa,” ütles ta poisile. „Lõputud liivarannad. Tuuled, mis lõikavad su pooleks, kui nad puhuvad idast mere tagant. Seal elab pealik Cassivelaunus.” Isa vangutas pead. „Need seal on metsikud ja sõltumatud hõimud,” mainis ta. „Ainult selline võimukas mees suudab neid valitseda.”
Aga kui vaadata paremale, lõunakalda poole, üllatas kontrast. Sellel kohal oli V-kujulise oru suur kriidijärsak jõele lähemale tulnud. Poiss märkas, et nad purjetavad nüüd laugete nõlvade asemel järsu panga kõrval, selle taga kerkis mitmesaja jala kõrgune seljandik, mis ulatus idas nii kaugele, kui silm seletas.
„See on Kent, Cantii hõimu maa,” ütles isa heatujuliselt. „Mööda neid kriidiseljandikke võid kõndida mitu päeva, enne kui jõuad saare lõpus asuvate suurte valgete rannakaljudeni.” Ning ta jutustas üksikasjalikult saare pikast kagupoolsest poolsaarest ning sellest, kuidas selgel päeval võib näha mere taga asuvat Rooma uut provintsi Galliat. „Nende seljandike vahel orgudes on jõukad talud,” ütles ta.
„Kas sealsed hõimud on sama metsikud nagu need, kes elavad põhja pool jõesuuet?” küsis Segovax.
„Ei,” vastas isa naeratades. „Aga nad on rikkamad.”
Mõne