London. Edward Rutherfurd
Mõnikord paistis see ilusana, kuid sagedamini oli see nagu valu, mis ei taandu, ja mõnikord oli see puhas ja kohutav, pigistas ja tõukas teda edasi, nii et naine tundis end abitult. Nii oli ka nüüd. Kui ta õhetavi põsi nõlvast üles tormas, tundus talle, et tema kirg abikaasa vastu on lõputu. Ta ihaldas teda. Ta tahtis teda kaitsta. Ta vajas teda. Tal oli oma olemasolu ilma temata raske ette kujutada. Ja kui mõelda nende väikesest perest ja titest, siis kuidas nad ilma isata toime tuleksid? Peale selle oli ta valmis veel lapsi saama. Ta soovis seda kirglikult.
Tal ei olnud mingeid illusioone. Jõeäärsetes külakestes oli juba praegu naisi rohkem kui mehi. Kui tuleb võitlus ja tema abikaasa tapetakse, on võimalused uut meest leida kesised. Naise kirg oli teda tagant tõuganud; ematunne ja perekonna säilitamise soov olid viinud karmi järelduseni. Tal ei jäänud muud üle. Ning nii jõudis ta oma kohutava salajase otsuse juurde, millest tulenev hingepiin jälitas teda kogu kevade nagu painav ja süüdistav kaja.
Kas ta oli toiminud õigesti? Ta ütles endale, et oli küll. Kokkulepe oli kasulik. Tüdruk võib õnnelikuks saada ja võib-olla ootab teda parem elu. See kõik oli olnud vajalik. Kõige parema nimel.
Ainult et iga päev tundis ta, et tahab kisendada.
Ja nüüd – see oli kohutav saladus, millest abikaasa ja lapsed ei teadnud midagi –, kui väikese Branweniga midagi juhtub, ootab tema meest tõenäoliselt surm.
Branwen kuulis hundi tulekut, kui see oli ainult kahekümne jala kaugusel tema selja taga. Pööranud ringi ja näinud looma, hakkas ta karjuma. Hunt jälgis teda, olles valmis edasi sööstma. Kuid siis ta peatus. Sest juhtus midagi üllatavat.
Branwen oli küll kohkunud, kuid taipas kiiresti, mida teha. Ta teadis, et kui jooksu panna, on ta hetke pärast hundi koledate hammaste vahel.
Mida ta teha võiks? Oli ainult üks võimalus. Nagu kõik külalapsed, oli temagi lehmi ajanud. Isegi jooksvaid kariloomi võis inimene kätega vehkides ümber pöörama sundida. Võib-olla õnnestub tal ka seda olendit heidutada. Kui ta oma hirmu välja ei näita.
Oleks tal ainult mõni sõjariist, kas või kepp. Aga tal ei olnud midagi. Tema käsutuses oli ainult see sõjariist, mida ta kodus sageli kasutas ja mis peaaegu alati paistis aitavat. Tema äkkviha. Kui ma suudaksin teeselda, et olen vihane, ütles ta endale. Parem aga, kui ma tõeliselt vihaseks saaksin. Siis ei tunneks mingit hirmu.
Ja nii juhtus, et hunt leidis end äkitselt silmitsi tillukese lapsega, kelle nägu oli punane ja raevust moondunud, kes vehkis oma väikeste kätega ja pildus selliseid sõimusõnu, mis, olles hundile küll mõistetamatud, väljendasid oma tähendust üsna selgelt. Ja mis veel kummalisem – selle asemel et minema joosta, tuli tüdruk edasi. Kõheldes hetke, taganes hunt paar sammu.
„Mine. Kasi minema!” karjus väike tüdruk raevukalt. „Juhm loom. Lase jalga!” Ning siis, tõmbudes kössi, nagu tegi kodus tõelist pahameelt väljendades, kisendas ta kogu südamest: „Kao minema!”
Hunt taganes veel pisut. Tema kõrvad tõmblesid. Kuid siis jäi ta paigale ja jälgis tüdrukut tähelepanelikult.
Branwen plaksutas käsi, karjus ja trampis jalgu. Tal oli õnnestunud end nüüd tõeliselt marru ajada, kuigi samal ajal arvestas ta kainelt oma võimalusi selles tahtejõu lahingus. Kas ta söandab hundi poole söösta, et teda ümber pöörama ja ära jooksma sundida? Või napsab loom temast kinni. Tüdruk teadis, et kui hunt teda korra juba hammustab, on temaga lõpp.
Tähelepanelikult jälgides tajus hunt lapse kõhklust ja mõistis tema tühje ähvardusi. Ta astus paar sammu edasi, urises ja tõmbus hüppeks küüru. Teades, et mäng on kaotatud, röögatas väike tüdruk meeleheites raevukalt. Kuid ta ei liikunud enam edasi. Hunt lömitas madalamale.
Just sel hetkel nägi hunt, et tüdruku selja taga ilmub nähtavale veel üks kogu. Loom tõmbus pingule. Kas see tähendas, et jahimehed tulevad? Ta vaatas paremale ja vasakule. Ei. Seal oli ainult see väike kogu, keegi meeslaps. Tahtmata kerget saaki maha jätta, tõmbus hunt uuesti küüru. Meeslapsel oli käes ainult kepp. Hunt sööstis edasi.
Kõrvetav valu õlas oli hundile täielikuks üllatuseks. Poiss oli heitnud terava otsaga kepi nii kärmelt, et see tabas kiiresti liikuvat looma ootamatult. Valu oli terav. Hunt peatus. Siis leidis ta äkki segaduses, et ei suuda edasi liikuda. Seejärel vajus maha.
Segovax ei tahtnud täiskasvanuile hundist rääkida.
„Kui nad teada saavad,” seletas ta, „on pahandus veel suurem.”
Kuid väike tüdruk oli erutusest meeletu. „Sa tapsid ta!” hüüdis ta rõõmsalt. „Oma odaga!” Ja poiss nägi, et asi on lootusetu. Ta ohkas. „Tule siis.” Ning nad hakkasid künkalt alla laskuma.
Ema reageering oli väga mõistatuslik. Alul, kui isa neid mõlemat suudles ja pojale seljale patsutas, ei öelnud ta midagi, vaid vahtis jõe taha, nagu ei märkakski enda ees aset leidvat rõõmsat taaskohtumist. Kuid pärast seda, kui isa oli läinud hundil nahka maha võtma, pööras ta end ja silmitses Segovaxi kohutaval painaval pilgul.
„Sinu õde oleks äärepealt surma saanud. Kas sa tead seda?” Poiss vaatas haledalt maha. Ta teadis, et tuleb pahandus. „Sa oleksid võinud ta tappa, kui lasid tal üksi sinna üles minna. Kas sa mõistad, mida sa tegid?”
„Jah, ema.” Muidugi ta mõistis. Kuid selle asemel et temaga tõreleda, tõi Cartimandua kuuldavale sügava meeleheitliku oige. Poiss polnud sellist häält veel kunagi kuulnud ning vaatas kohkunult ema poole. Too paistis olevat ta peaaegu unustanud. Ta raputas pead ja haaras samal ajal väikesest tüdrukust kõvasti kinni.
„Sa ei mõista. Sa ei tea üldse midagi.” Siis keeras ta kanna pealt ringi, tõi kuuldavale karje, mis oli nagu looma ulgumine, ning läks nende juurest ära, võttes suuna küla poole. Ei Segovax ega Branwen teadnud, mida sellest arvata.
Kohutav kokkulepe oli sõlmitud siis, kui ülik suure pealiku Cassivelaunuse juurest oli esimest korda sel kevadel tulnud jõe kaitset kavandama. Võib-olla polekski see mõte naisele pähe tulnud, kui ülik poleks teinud küla naiste kohta üht juhuslikku märkust, kui ta meeste relvi üle vaatas.
„Kui roomlased siia koolme juurde tulevad, tuleb teid kõiki jõge mööda ülespoole viia.” Mustahabemelisele väepealikule ei meeldinud, et naised lahingu läheduses viibivad. Tema arust võisid nad jalgu jääda ja oma mehi häirida.
Kuid sellest märkusest piisas, et Cartimanduat mõtlema panna, ning see andis talle inspiratsiooni. Tol õhtul, kui ta nägi ülikut üksi lõkke ääres, söandas ta tema juurde minna.
„Ütle mulle, isand,” küsis ta, „kui me ülesjõge läheme, kas meile siis vahimees ka kaasa antakse?”
Mees kehitas õlgu. „Küllap vist. Miks sa seda küsid?”
„Kõik siinsed inimesed usaldavad minu abikaasat,” väitis naine. „Ma arvan, et tema oleks parim mees meid saatma.”
Ülik tõstis pilgu. „Sind ka, eks ju?”
„Jah,” sõnas Cartimandua vaikselt. Ta nägi, kuidas mees endamisi naeratab nagu inimene, kellel on võim ja kes on kuulnud igasuguseid pakkumisi.
„Ja mis mind seda arvama võiks panna?” küsis ta leebelt ning silmitses tumenevat vett.
Naine vahtis tema poole. Ta teadis oma võlusid.
„Ükskõik, mis sa soovid,” vastas ta.
Mees oli mõne aja vait. Nagu enamik väepealikuid, ei vaevunud temagi neid naisi kokku lugema, kes end temale pakkunud olid. Mõned võttis ta vastu, teisi mitte. Kuid kui ta nüüd oma valiku tegi, oli see naisele üllatuseks.
„See kenade juustega väike tüdruk, keda ma õhtupoolikul sinu kõrval märkasin. Kas ta on sinu oma?”
Cartimandua noogutas.
Ning mõne hetke pärast oligi ta väikese Branweni ära andnud.
Nii on kõige parem. Ta oli endale seda juba tuhat korda öelnud. Branwen jääb muidugi väepealikule. Tegelikult saab temast ori. Mees võib ta ära müüa või teha