London. Edward Rutherfurd
ajast on mets vee alla maetud.” Ta jäi vait ja nad mõlemad mõtlesid selle üle järele.
„Mida ta sulle veel rääkis?”
„Ta ütles, et tol ajal, kui inimesed siia tulid, oli kogu see maa seal” – ja nüüd osutas ta põhja poole – „jääga kaetud. See oli kogu aeg külmunud. Ja jää oli nagu vall.”
„Mis sellest jääst sai?”
„Ma arvan, et päike sulatas ta ära.”
Segovax vaatas põhja poole. Raske oli seda rohetavat maad tumeda ja külmununa ette kujutada.
„Kas maa võib uuesti ära külmuda?”
„Mida sina arvad?”
„Ma ei usu,” vastas Segovax kindlalt. „Päike tõuseb ju iga päev.” Ta jätkas maastiku silmitsemist, samal ajal kui paat jõel, mis aegamööda laiemaks muutus, üha edasi liikus. Isa vaatas poega hellal pilgul ning lausus jumalaile vaikse palve, et poiss pärast seda, kui tema läinud on, elaks ja omakorda lapsi sigitaks.
Oli juba pärastlõuna, kui jõesuue nähtavale ilmus. Nad olid just äsja läbinud suure jõekääru. Jõgi oli juba terve miili laiune. Ja seal nende ees see laiuski.
„Sa tahtsid merd näha,” lausus isa vaikselt.
„Oh jaa.” See oli kõik, mida poiss suutis öelda.
Oli see jõesuue vast pikk! Vasakul algas madal rannajoon, mis moodustas laia kaare; paremal ulatusid Kenti kõrged kriidiseljandikud kuni silmapiirini. Ja nende vahel laius meri.
See polnud mitte päris selline, nagu poiss oli oodanud. Tema oli arvanud, et meri vajub kuidagi allapoole silmapiiri, aga avar veeväli näis hoopis ülespoole tõusvat, nagu ei lepiks ta oma praeguse asukohaga, vaid tahaks kähku edasi pääseda ja jõele külla tulla. Poiss silmitses merd ning nägi kõikuvaid laineid ja tumedama vee laike kaugemal. Ta haistis soolast küllastunud õhku. Ning see erutas teda. Tema ees oli tohutu seiklus. Jõesuue oli värav ja Londinos, nagu ta nüüd taipas, polnud mitte ainult meeldiv paigake jõe ääres, vaid lähtepunkt teekonnale, mis viis tollesse imepärasesse avarasse maailma. Ta vahtis seda vaimustatult.
„Seal paremal,” lausus isa, „on suur jõgi.” Ning ta osutas ühele kohale mõne miili kaugusel kõrgel rannajoonel, kus neeme taga laskus läbi lõhangu kriidiseljandikult suur Kenti jõgi Medway.
Veel terve tunni triivisid nad mööda jõesuuet. Vool muutus aeglasemaks ja jõgi lainetas üha rohkem. Punutud paat hakkas õõtsuma ja laine loksus üle ääre sisse. Vesi paistis nüüd olevat rohelisem ja tumedam. Põhja ei olnud enam näha, ja kui poiss veidi vett endale suhu ammutas, tundis ta, et see on soolane. Isa naeratas.
„Tõus hakkab uuesti.”
Oma üllatuseks leidis Segovax äkki, et väikese paadi liikumine paneb teda iiveldama. Ta kortsutas kulmu, kuid isa kihistas naerda.
„Kas süda on paha? Kui sinna kaugemale sõidad, läheb veel hullemaks.” Ta viipas käega mere poole. Segovax vaatas kahtlustavalt kaugeid rulluvaid laineid. „Aga sa tahaksid ju ikkagi minna?” küsis isa poisi mõtteid lugedes.
„Ma arvan küll. Ühel päeval.”
„Jõel on kindlam,” täheldas isa. „Seal merel upuvad mehed ära. Meri on julm.”
Noor Segovax noogutas. Ta tundis end äkki väga pahasti. Kuid ühel päeval, tõotas ta endale, maitseb ta seda suurt seiklust, ükskõik kui haigeks see teda teeks.
„On aeg tagasi minna,” ütles isa. Ning lisas siis: „Meil on veidi õnne. Tuul pöörab.”
See oli tõesti nii. Tuul jäi lahkelt soiku ja keeras siis kagusse. Väike puri laperdas, kui kalur paadi ümber pööras ja see tasapisi tagasi liikuma hakkas.
Segovax ohkas. Talle tundus, et ükski päev tema elus ei saa enam nii tore olla kui see, kus ta on isaga kahekesi punutud paadis ja meri paistab. Veepind muutus tasapisi siledaks. Pärastlõunane päike oli soe. Poiss tundis, et on üsna unine.
Segovax ärkas ehmatusega, kui isa teda togis. Nad olid väga aeglaselt edasi liikunud. Kuigi sellest ajast, kui ta silmad sulges, oli möödunud terve tund, läbisid nad alles esimest jõekäänakut ja suudmeala jäi nende selja taha. Kuid siiski hüüatas ta üllatunult ja isa lausus tasa: „Vaata seda seal.” Ta osutas millelegi poole miili kaugusel.
Nad nägid, et üks suur parv eemaldub aeglaselt põhjapoolsest kaldast. Umbes kakskümmend meest tõukasid seda pikkade teivastega üle jõe. Nende taga märkas Segovax veel üht parve. Kuid tähelepanuväärsed ei olnud mitte need suured parved ise, vaid nende last. Mõlemale alusele oli rihmadega kinnitatud uhke sõjavanker.
Keldi sõjavanker oli hirmuäratav relv. See oli kerge stabiilne kaherattaline sõiduk, mida vedasid kiired hobused ning mis suutis kanda üht täisrelvastuses sõdalast ja kaht abilist. Olles kergesti juhitavad, võisid need vankrid tormata keset ägedat lahingumöllu, samal ajal kui sõitjad heitsid paremale ja vasakule odasid ja nooli. Mõnikord kinnitasid sõdalased rataste külge vikatiterad, mis lõikasid tükkideks igaühe, kes lähedale tuli. Parvel seisev sõjavanker oli väga uhke. Ta oli värvitud punaseks ja mustaks ning läikis päikese käes. Segovax vahtis võlutuna mõne aja, kui isa paadi ümber pööras ja seda imet kuni lõunakaldani saatis.
Kuid kuigi poiss oli parvest ja selle hiilgavast laadungist rabatud, polnud see midagi, võrreldes erutusega, mida ta tundis, kui nad kaldale lähenesid ja isa äkki hüüatas: „Jumalate nimel, Segovax. Kas sa näed seda suurt meest mustal hobusel?”
Ja kui poiss noogutas, seletas isa: „See on Cassivelaunus ise.”
Järgmised paar tundi olid põnevad. Sel ajal kui Segovax pidi punutud paadis ootama, rääkis isa meestega ja aitas neil parved kaldale tõmmata.
Niikaua kui Segovax väikeses paadis ootas, toodi üle jõe vähemalt kakskümmend sõjavankrit ja umbes viiskümmend hobust. Hobused olid sama uhked kui vankrid. Mõned kõige suuremad pidid kandma oma seljas sõdalasi. Teised, väiksemad olid sõjavankrite jaoks. Poiss nägi, et kõik nad olid hoolega valitud. Ka terve hulk mehi tuli üle jõe koos vankritäite relvadega. Mõned olid riietatud uhketesse erksavärvilistesse ürpidesse ja kandsid säravaid kuldehteid. Poisi süda paisus uhkusest, nähes neid keldi rahva vapraid ülikuid. Aga kõige tipp oli see, kui suur pealik – kogukas mees punase mantli ja pikkade sorgus vuntsidega – isa enda juurde kutsus ja temaga rääkis. Ta nägi, kuidas isa pealiku ees põlvili laskub, nägi, kuidas nad mõne sõna vahetavad, nägi, et suur mees naeratab sõbralikult ja paneb käe isa õlale ning annab talle väikese sõle. Tema isa, kes oli tagasihoidlik, kuid vapper maamees, pälvis saare suure pealiku tunnustuse. Segovax lõi rõõmust õhetama.
Oli juba hiline pärastlõuna, kui isa tema juurde tuli. Ta naeratas, kuid paistis olevat murelik. „On aeg minna,” sõnas ta. Segovax noogutas, kuid ohkas. Tema oleks võinud igaveseks sinna jääda.
Aga isa asus aerudele ja peagi liikusid nad jõudsasti jõge pidi üles. Tagasi vaadates nägi Segovax, kuidas viimane parv kaldale tõmmati.
„Kas nad hakkavad varsti võitlema?” küsis ta.
Isa silmitses teda üllatunult.
„Kas sa siis ei mõista, poiss?” küsis ta vaikselt. „Nad on teel rannikule.” Ta tõmbas tugevalt aerudega. „Roomlased tulevad.”
Väike Branwen jälgis ema uudishimulikult. Kui Segovax ja isa lahkusid, oli ta veel maganud ning päev tõotas tulla vaikne ja üsna igav. Ema veetis hommikupooliku korvi punudes, istus teiste naistega hüti ees ja rääkis vaikselt juttu, samal ajal kui lapsed mängisid. Ja sinna oleksid nad kahtlemata jäänud ka kogu pärastlõunaks, kui druiid poleks külla tulnud.
Too saabus puutüvest õõnestatud paadis täiesti ootamatult, kuid vanamehe tulemisi ei osanud keegi kunagi ette aimata. Oma iidse ordu autoriteediga käskis ta külarahvast anda talle ohverdamiseks kukk ja kolm kana ning tulla koos temaga ühte pühasse paika teisel pool jõge. Ja niisiis, teadmata, mis instinkt või eelaimus oli sundinud vanameest äkki oma saarelt lahkuma, järgnesid külaelanikud tol