London. Edward Rutherfurd
Kuid naine oli nii ärevil ega suutnud end valitseda. „Ütle mulle,” oli ta anunud, „mis saab osaks mulle ja mu perele?” Isegi siis oli vanamees kõhelnud, kuni lõpuks tõmbas peaaegu õlakehitusega lõkkest mõned kondid, uuris neid ning noogutas, nagu oleks näinud midagi sellist, mida oli oodanudki. Kuid mida see tähendas?
„On kolm meest, keda sa armastad,” oli druiid külmal toonil öelnud. „Ja ühe neist pead sa kaotama.”
Ühe kaotama? Millise? Need kolm meest saavad olla ainult tema abikaasa, Segovax ja titt. Rohkem meesterahvaid tema elus ei olnud. Druiid mõtles kindlasti abikaasat. Aga kas ta polnud teda päästnud? Kas mees ei tule siis koos nendega ülemjooksule, kui roomlased saabuvad?
Järgmisel päeval pärast musta habemega üliku saabumist otsis naine ta üles, kui ta kaitseks valmistuvaid mehi juhatas. Kas nende kokkulepe on ikka veel jõus, oli ta küsinud. „Ma juba ütlesin sulle,” oli mees talle kannatamatult vastanud ja ta minema saatnud.
Mida see siis võis tähendada? Kas seda, et Branweniga juhtub mingi uus õnnetus, mis rikub kokkuleppe? Või polnud see üldse abikaasa? Kas midagi juhtub Segovaxi või titega? Uutes kahtluspiinades tundus talle, nagu oleks ta metsloom, kes on oma poegadega lõksu püütud ja püüab nüüd alul üht ja siis teist lähenevate kiskjate kihvade eest varjata.
Viimaks, pärast mitut segast päeva, tuli teade, et Cassivelaunus on koondanud oma hordid suureks lahinguks.
Nüüd voolasid kõik sinna kokku, igat liiki sõdalased – jalaväelased, ratsanikud ja kaarikumehed. Üks väeosa teise järel saabus tolmuse ja kuumaksaetuna koolmekohale.
Mõned rääkisid reetmisest, pealikutest, kes olid vaenlase poole läinud. „Roomlased ostsid nad ära,” ütlesid nad. „Karistagu neid kõik jumalad!” Kuid kuigi mehed olid vihased, polnud nende süda veel saapasääres. „Üks kaotus ei tähenda midagi. Oodake, kuni roomlased meie kättemaksu maitsta saavad.” Aga kui Segovax söandas ühelt mehelt sõjavankrite juures küsida, millised roomlased välja näevad, vastas too avameelselt: „Nad püsivad kindlalt rivis.” Ja lisas siis: „Nad on kohutavad.”
Lõuna pool ei olnud nüüd enam mingit kaitset. Järgmiseks tõkkeks oli jõgi. „Lahing tuleb siin,” ütles isa poisile oma lühikesel käigul koju. „See on koht, kus Caesar peatatakse.” Järgmisel päeval öeldi küla naistele: „Olge valmis äraminemiseks. Te lahkute homme.”
Järgmisel hommikul jälgis Segovax tähelepanelikult, kuidas isa mõõga vööle pani. Tavaliselt hoiti seda nahkadesse mähituna ja ainult kaks korda aastas võttis isa selle ülevaatuseks välja. Sellistel puhkudel lubati ka Segovaxil seda käes hoida, kuid tera ei tohtinud puudutada. „Sa ajad selle rooste,” seletas isa ja määris mõõka hoolikalt õliga, enne kui puust ja nahast tuppe tagasi pani ja uuesti sisse mähkis.
See oli tüüpiline keldi relv. Tal oli pikk ja lai rauast tera, millel oli vagu küljel. Käepidemel oli lihtne ristvarb, kuid mõõganupp oli nikerdatud mehe pea kujuliseks ja see vahtis raevukalt vaenlase poole.
Poiss jälgis isa ja oli veidralt liigutatud. Kui kurnatud too paistis pärast viimaste päevade kontimurdvat tööd. Tema selg oli sedamoodi küürus, nagu võis arvata, nagu valutaks tal kusagil. Käed näisid rippuvat lõdvemalt kui tavaliselt. Lahked silmad olid väsinud. Aga kuigi ta võis olla haavatav, oli ta siiski vapper. Paistis, et ta lausa ihkab võitlust. Tema nägu ja kogu keha väljendasid mehisust, mis sai jagu kehalisest nõrkusest. Kui isa oma kilbi seinalt maha võttis ja odad kokku korjas, tundus Segovaxile, nagu oleks ta muutunud üllaks sõdalaseks, ja see tegi poisi uhkeks, sest ta tahtis, et tema isa oleks tugev.
Valmis saanud, viis kalur poja kõrvale ja rääkis temaga tõsiselt. „Kui minuga midagi juhtub, Segovax,” ütles ta vaikselt, „saab sinust perekonnapea. Sa pead hoolitsema oma ema ja õe ja venna eest. Kas saad aru?”
Mõni hetk hiljem kutsus ta enda juurde väikese Branweni ja hakkas talle rääkima, et ta hea laps oleks, kuid selle jutu absurdsus ajas teda naerma ning ta piirdus vaid tüdruku embamise ja suudlemisega.
Ja siis oli kõik valmis. Reisiseltskond ootas maasääre tipul teeleasumist. Neli suurt puutüvest õõnestatud paati mahutasid endasse külakese naised ja lapsed. Kahel parvel asusid kaasavõetavad esemed ja toidumoon. Külakese mehed seisid sealsamas ja ootasid lõplikku käsku ülikult, kes tuli pihttara juurest jõge mööda alla.
Mõni minut hiljem oli mustahabemeline sõjapealik kohal. Tema karmid kavalad silmad piidlesid kõiki. Cartimandua, kes seisis oma kolme lapsega paadis, jäi talle silma. Ta noogutas märkamatult.
„Paistab kõik korras olevat,” sõnas ta pahuralt. Vaadanud mehed üle, valis ta nende seast kiiresti kolm tükki välja. „Teie lähete koos paatidega.” Ta vaikis viivu. „Kõik külad kogunevad viie päevateekonna kaugusel ülesjõge. Seal on kants. Siis öeldakse teile, mida edasi teha.” Seejärel heitis ta pilgu Cartimandua abikaasale. „Sina mine ka. Sina vastutad. Pane igal ööl vahid välja.” Ja ta pöördus minekule.
Kokkulepe oli jõus. Naine tundis tohutut kergendust. Tänu jumalaile. Vähemalt sel hetkel on nad kõik väljaspool ohtu. Ta seadis end paadis istuma. Ja nõnda ei pannud ta hetkeks tähelegi, et abikaasa polnud paigast liikunud.
Cartimandua vaatas paadis istuvaid teisi naisi ja lapsi. Ta naeratas, kuid märkas siis, et tema abikaasa räägib midagi, ning kuulatas.
„Ma ei või.”
Sõjapealik kortsutas kulmu. Ta oli harjunud, et tema sõna kuulatakse. Kuid Segovaxi isa raputas pead.
Mida ta räägib? Äkki naine mõistis. Kuidas ta võib minemast keelduda?
„See on käsk,” sõnas ülik teravalt.
„Aga ma andsin vande. Ainult mõni päev tagasi,” seletas kalur. „Cassivelaunusele endale. Vandusin, et võitlen Londinoses koos temaga.”
Nad kõik kuulsid seda. Cartimandua hoidis hinge kinni ja tundis, kuidas ta keha läheb külmaks. Mees polnud seda vannet maininud. Aga siis tuli talle meelde, et polegi teda sestsaadik õieti näinud, kui ta tagasi jõudis.
„Mis vande?” Sõjapealik oli hämmeldunud.
„Näed, ta andis mulle sõle,” jätkas kalur. „Käskis seda lahingus rinnas kanda, et ta mu ära tunneks.” Ning ta võttis sõle vöökukrust välja.
Valitses vaikus. Pealik silmitses sõlge. Too mehike võis olla küll vaid lihtne külamees, aga antud vanne oli püha asi. Rääkimata veel pealikule antud vandest … Sõlg, mida ta nägi, oli Cassivelaunuse oma. Ta vaatas Cartimandua poole. Naise pale oli tuhakarva. Ülik vaatas tüdrukut. Kena väike olevus. Aga nüüd polnud enam midagi teha. Kokkulepe ei olnud enam jõus.
Ta uratas ärritunult ja määras siis ühe teise mehe. „Sina. Sina vastutad tema asemel. Hakake liikuma.” Siis oli ta läinud.
Kui kalur jälgis, kuidas paat tema naise ja lastega eemaldub, oli ta nukker, aga ka rahul. Ta teadis, et väike poeg näeb, et ta pole nii tugev nagu teised mehed. Mees oli rõõmus, et poiss kuulis kõigi ees, mida ta oli suurele Briti pealikule tõotanud.
Paadid liikusid aeglaselt. Kui nad ümber jõekääru sõitsid, silmitses Segovax sinna kogunenud vägesid. Need olid kärmelt kohale tulnud. Nüüd oli seal juba mitu rida sõjavankreid ning pihtaia taga põlesid väikesed lõkked, mille ümber olid kogunenud meesterühmad. „Räägitakse, et selleks ajaks, kui Cassivelaunus homme saabub,” oli isa talle öelnud, „võib siin olla kuni neli tuhat sõjavankrit.” Kui tore oli mõelda, et isa kuulub sellisesse suurde väkke.
Nad jätsid koolmekoha ja druiidi saare seljataha, sõitsid veel pool miili lõuna poole ja siis pööras jõgi uuesti paremale, nii et poiss ei näinud enam kaitseliini. Mõlemal pool olid nüüd mudased madalikud ja sünged rohelised pajusaared.
Branwen oli pea tema najale toetanud ja päikese käes unne suikunud. Ema vahtis pärani silmi vett ja vaikis.
Jõgi lookles nüüd laias madalas orus, kus laiusid rohelised aasad üksikute puudega, ja Segovax märkas, et vesi voolab neile vastu. Enam polnud jõesuudmest tulevat tõusuvoolust.