Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
ja kõigega riskides oma jääkülma käega Dantèsi vabastamiskäsule kahtlemata alla kirjutanud; aga ükski hääl ei sosistanud vaikuses ja uks läks lahti vaid selleks, et lasta sisse Villefort’i kammerteenrit, kes tuli ütlema, et posthobused on reisitõlla ette rakendatud.
Villefort tõusis või õigemini kargas püsti, nagu oleks ta oma siseheitluse võitnud, ruttas kirjutuslaua juurde, toppis taskusse kogu kulla, mis tal ühes laekas oli, tormas siia-sinna nagu pea kaotanu, pani käe laubale ja pomises midagi seosetut; siis, tundes, et kammerteener on talle mantli õlgadele pannud, sööstis välja, hüppas tõlda ja käskis sõita Grand-Cours’i tänavasse.
Õnnetu Dantèsi saatus oli otsustatud.
Villefort leidis markiisi ja Renée kabinetis, nagu oli lubanud härra de Saint-Méran. Noormees võpatas neiut nähes, sest arvas, et Renée tuleb talt jällegi Dantèsi vabastamist paluma. Paraku ei! Peame häbiga tunnistama oma egoismi, noor neiu muretses vaid Villefort’i lahkumise pärast.
Ta armastas Villefort’i. Villefort lahkus just nüüd, kus pidi varsti ta abikaasaks saama. Villefort ei teadnud öelda, millal ta tagasi tuleb, ja Renée, selle asemel et Dantèsile kaasa tunda, needis meest, kes oma kuriteoga lahutas teda armsamast.
Mida pidi siis ütlema Mercédès!
Õnnetu Mercédès oli Loge’i tänava nurgal uuesti kokku juhtunud Fernand’iga, kes oli talle järele tulnud. Mercédès oli Katalaanikülla tagasi läinud, oli ahastuses, meeleheites voodisse heitnud. Fernand oli voodi ees põlvili langenud ja pigistas ta jääkülma kätt, mida Mercédès ei mõelnudki ära tõmmata, ja suudles seda kirglikult, aga Mercédès seda isegi ei tundnud.
Nii veetis ta öö. Lamp kustus, kui õli sai otsa: pimedust nägi ta niisama vähe kui valgust, ja kui valgeks läks, ei näinud ta ka seda.
Ahastus oli ta silme ette tõmmanud sideme, nii et ta ei näinud kedagi peale Edmond’i.
“Ah te olete siin,” ütles ta lõpuks Fernand’i poole pöördudes.
“Ma ei ole eilsest peale teist lahkunud,” ütles Fernand ahastava ohkega.
Härra Morrel ei pidanud ennast lööduks. Ta oli teada saanud, et Dantès oli pärast ülekuulamist vanglasse viidud. Siis oli reeder rutanud kõigi sõprade juurde, oli käinud Marseille mõjukate inimeste pool, aga juba oli kumu levinud, et noormees oli arreteeritud kui bonapartistide agent, ja et tol ajal ka kõige julgemad pidasid hullumeelseks unistuseks Napoleoni iga katset taas troonile tõusta, kohtas ta kõikjal jahedat suhtumist, hirmu või äraütlemist, ja siis oli ta ahastuses koju tagasi tulnud ning pidi tunnistama, et olukord on tõsine ja keegi midagi teha ei saa.
Caderousse oli suures mures ja hing vaevas teda. Selle asemel et välja minna nagu Morrel, selle asemel et püüda midagi teha Dantèsi heaks, kelle heaks ta midagi teha ei saanud, istus ta toas luku taga kahe pudeli mustsõstraveiniga ja üritas oma muret joobumusse uputada. Aga tema hingeseisundis oli kahest pudelist liiga vähe, et mõistust tumestada, ja nii ta siis konutas, liiga purjus, et uue veini järele minna, mitte küllalt purjus, et joobumus kõik meelest oleks pühkinud, küünarnukid logiseval laual kahe tühja pudeli kõrval ja silme ees pika tahiga küünla valgel tantsivad Hoffmanni viirastused, mida too oli nagu musta ja fantastilist tolmu punšist niisketele lehtedele külvanud.
Ainult Danglars ei olnud mures ega tundnud piina. Danglars oli koguni rõõmus, sest ta oli vaenlasele kätte maksnud ja “Pharaoni” pardal endale koha kindlustanud, mida oli kartnud kaotada. Danglars kuulus nende rehkendajate meeste kilda, kes sünnivad, sulg kõrva taga ja tindipott südame asemel; kõik siin ilmas tähendas talle korrutamist ja lahutamist, ja üks number oli temale märksa hinnalisem inimesest, kui number võis suurendada summat, mida inimene ähvardas vähendada.
Nõnda oli Danglars oma tavalisel ajal voodisse heitnud ja magas südamerahuga.
Villefort oli härra de Salvieux’ kirja kätte saanud, oli Renéed mõlemale põsele suudelnud, proua de Saint-Méranil kätt suudelnud, markiil kätt surunud ja kihutas nüüd posthobustega Aixi teel.
Papa Dantès oli murest ja ahastusest poolsurnud.
Mis puutub Edmond’isse, siis mis temast sai, seda me teame.
X
TUILERIES’ VÄIKE KABINET
Jätkem Villefort’i Pariisi teele, kus ta tänu kolmekordsele tasule tuulekiirusel kihutab, ja mingem läbi kahest või kolmest salongist väikesesse kaaraknaga kabinetti Tuileries’s, mis on nii tuntud, sest oli kunagi Napoleoni ja Louis XVIII lemmikruum ja on seda praegusel ajal Louis-Philippe’il.
Selles kabinetis istus Louis XVIII oma pähklipuust laua taga, mille oli kaasa toonud Hartwellist ja mida ta silmapaistvatele isikutele omase maania tõttu iseäranis armastas, ja kuulas üsna hajameelselt umbes viiekümne kuni viiekümne kahe aastast hallipäist, aristokraatse näoga ja väga peenelt riietatud meest, tehes samal ajal märkmeid Horatiuse köite servale – see oli üks Gryphiuse väljaanne, üsnagi ebakorrektne, aga väga hinnatud, ja pakkus ulatuslikult ainet Tema Majesteedi teravmeelsetele filoloogilistele arvamustele.
“Mida te ütlesite, härra?” küsis kuningas.
“Et ma olen väga mures, Sire.”
“Tõesti? Kas te nägite unes seitset rammusat ja seitset lahjat lehma?”
“Ei, Sire, see kuulutaks meile ette seitset viljarikast ja seitset ikaldusaastat, aga nii ettenägeliku kuningaga nagu Teie Majesteet ei ole põhjust ikaldust karta.”
“Millisest suurest õnnetusest on siis jutt, kallis Blacas?”
“Sire, ma arvan, mul on õigusega põhjust arvata, et lõunas paisuvad tormipilved.”
“Kallis hertsog,” vastas Louis XVIII, “te olete vist halvasti informeeritud, mina tean kindlalt vastupidist, seal kandis on väga ilus ilm.”
Louis XVIII oli küll vaimuinimene, aga sellegipoolest armastas lihtsakoelist nalja.
“Sire,” ütles härra de Blacas, “kas Teie Majesteet ei võiks kas või oma ustava teenri rahustamiseks saata Languedoci, Provence’i ja Dauphinesse kindlaid inimesi, kes annaksid Teie Majesteedile aru nende kolme provintsi meeleoludest?”
“Canimus surdis,”11 vastas kuningas, jätkates Horatiuse servale märkmete tegemist.
“Sire,” vastas õukondlane naerdes, tehes näo, nagu oleks ta aru saanud Venusi luuletaja poolikust värsireast, “Teie Majesteedil võib täiesti õigus olla, kui ta võtab arvesse Prantsusmaa arukust. Aga minu arvates pole päris vale karta mõnda meeleheitlikku katset.”
“Kelle poolt?”
“Bonaparte’i või siis tema mõttekaaslaste poolt.”
“Kallis Blacas,” ütles kuningas, “teie kohutav hirm ei lase mul tööd teha.”
“Sire, teie rahulik meel ei lase mul magada.”
“Oodake, kallis hertsog, oodake, mul on väga leidlik märkus pastor quum traheret…12 kohta. Oodake, pärast räägite edasi.”
Veidi aega valitses vaikus, mille vältel Louis XVIII kirjutas nii peenes kirjas kui suutis veel ühe märkuse Horatiuse servale. Kui märkus oli kirjutatud, tõstis ta pea rahuloleva ilmega, nagu arvaks ta, et on ise mingile mõttele tulnud, kuigi oli vaid teise mõtteid kommenteerinud, ja ütles:
“Jätkake, kallis hertsog, jätkake, ma kuulan teid.”
“Sire,” ütles Blacas, kes hetkeks oli lootnud Villefort’ilt tema uudise konfiskeerida ja seda enda huvides ära kasutada, “ma olen sunnitud teile ütlema, et need pole sugugi alusetud kuulujutud ja õhust võetud teated, mis mulle muret teevad. Väga korralik mees, keda ma täielikult usaldan, kellele ma olin teinud ülesandeks valvata meeleolude üle lõunas (hertsog ütles need sõnad kõheldes), jõudis posthobustel siia ja ütles mulle: “Suur oht ähvardab kuningat.”
Laulame kurtidele (lad. k.).
Kui karjane viis… (lad. k.).