Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
ei, ei, Blacas. Ta on tõsine ja haritud mees, ja peaasi, auahne. Tont võtaks, tema isa nime te ju teate.”
“Tema isa?”
“Jah, Noirtier.”
“Žirondiin Noirtier? Senaator Noirtier?”
“Täpselt nii.”
“Ja Teie Majesteet on selle mehe poja ametisse määranud?”
“Blacas, kallis sõber, te ei mõista mitte kui midagi. Ma ütlesin teile, et Villefort on auahne, karjääri nimel ohverdab Villefort kõik, koguni oma isa.”
“Sire, ma siis tohin ta sisse kutsuda.”
“Otsekohe, hertsog. Kus ta on?”
“Ta peaks mind ootama all minu tõllas.”
“Minge tooge ta siia.”
“Ruttan seda tegema.”
Hertsog kiirustas välja noore inimese energilise sammuga, siiras kiindumus kuningriiki tegi ta kahekümneaastaseks.
Louis XVIII jäi üksi, ta pilk langes avatud Horatiusele ja ta pomises: Iustum et tenacem propositi virum.18
Härra de Blacas tuli üles tagasi niisama kiiresti, kui oli alla läinud. Eestoas pidi ta aga kuninga autoriteedi appi võtma. Villefort’i tolmune ülikond, tema riietus, mis polnud kaugeltki kooskõlas õukonnariietusega, oli pedantlikku härra de Brezed ärritanud, too oli lausa jahmunud, et noormees tahtis sellises riietuses kuninga ette ilmuda. Aga hertsog kõrvaldas ühe lausega kõik takistused: “Tema Majesteedi käsk”, ja vaatamata tseremooniameistri vastuväidetele, kes need põhimõtte pärast esitas, lasti Villefort sisse.
Kuningas istus samal kohal, kuhu ta hertsogist oli jäänud. Kui uks läks lahti, seisis Villefort otse kuninga ees: noore kohtuametniku esimene reaktsioon oli seisma jääda.
“Tulge sisse, härra de Villefort, tulge sisse,” ütles kuningas. Villefort kummardas ja astus paar sammu ettepoole, jäädes ootama kuninga küsimusi.
“Härra de Villefort,” sõnas Louis XVIII. “Hertsog de Blacas väidab, et teil on midagi tähtsat meile teatada.”
“Sire, härra hertsogil on õigus ja ma loodan, et Teie Majesteet võib selles ise veenduda.”
“Esiteks ja ennekõike, härra, kas õnnetus on teie arvates nii suur, kui tahetakse mind uskuma panna?”
“Sire, minu arvates on asi väga tungiv, aga ma loodan, et tänu minu kiirele tegutsemisele ei ole see lootusetu.”
“Rääkige pikalt, kui soovite, härra,” sõnas kuningas, lastes ennast kaasa haarata erutusest, mis oli härra de Blacas’ näoilme krimpsu kiskunud ja Villefort’i hääle kähisema pannud. “Rääkige, ja hakake algusest peale: ma armastan korda igas küsimuses.”
“Sire,” ütles Villefort, “ma annan Teie Majesteedile üksikasjalise ülevaate, aga ma palun siiski mind vabandada, kui ma erutuse tõttu peaksin ennast kuidagi arusaamatult väljendama.”
Kuningale vargsi heidetud pilk pärast seda kavaldavat sissejuhatust kinnitas Villefort’ile kõrge kuulaja heatahtlikku suhtumist, ja ta jätkas:
“Sire, ma tulin nii kiiresti kui võimalik Pariisi teatama Teie Majesteedile, et oma ametiülesannete täitmisel avastasin ma mitte mõne tühise komploti, mida sepitsetakse iga jumala päev vaesema rahva ja armee hulgas ja mis enamasti kuhugi ei vii, vaid tõelise vandenõu, tormi, mis ähvardab Teie Majesteedi trooni. Sire, usurpaator on relvastanud kolm laeva; tal on kavas mingi plaan, võibolla on see meeletu, ja kui see ongi meeletu, on ta sellele vaatamata kohutav. Praegusel tunnil peaks ta olema Elba saarelt lahkunud, aga kuhu? Ma ei tea, aga kahtlemata selleks, et maanduda kas Napolis, kas Toscana rannikul või koguni Prantsusmaal! Teie Majesteedil on teada, et Elba saare valitseja on säilitanud suhted Itaalia ja Prantsusmaaga”
“Jah, härra, ma tean seda,” lausus kuningas üsna erutatult, “alles hiljaaegu saime teateid. et Saint-Jacques’i tänavas toimusid bonapartistide koosolekud. Aga, palun, ätkake. Kuidas te need üksikasjad teada olete saanud?”
“Sire, need selgusid ühe Marseille meremehe ülekuulamisel; ma lasksin teda pikka aega jälgida ja oma ärasõidu päeval käskisin ta arreteerida. See keevaline meremees, keda ma bonapartismis kahtlustasin, käis salaja Elba saarel. Ta käis seal suurmarssali juures, kes andis talle suusõnalise teate ühe Pariisi bonapartisti jaoks, aga tolle nime ei õnnestunud mul teada saada. Küsimus seisnes selles, et inimeste meeli ette valmistada tagasipöördumiseks – need on ülekuulamise sõnad, Sire – , mis peab toimuma kõige lähemal ajal.”
“Ja kus on see mees?” küsis Louis XVIII.
“Vanglas, Sire.”
“Teie meelest näis siis asi tõsine?”
“Sedavõrd tõsine, Sire, et kuigi see sündmus tabas mind keset perekondlikku pidu, minu isiklikku kihluspidu, lahkusin ma oma pruudist ja sõpradest, lükkasin kõik edasi, et tulla siia ja asetada Teie Majesteedi jalge ette oma kartused ja kinnitada Teie Majesteedile oma ustavust.”
“Tõsi jah,” ütles Louis XVIII, “kas polnud mitte kavas teie abiellumine preili de Saint-Méraniga?”
“Ühe Teie Majesteedi ustavama teenri tütrega”
“Jajaa, aga tuleme tagasi selle komploti juurde, härra de Villefort.”
“Sire, kardetavasti on see midagi rohkemat kui lihtne komplott, see on tõeline vandenõu.”
“Vandenõu on praegusel ajal märksa lihtsam plaanitseda kui läbi viia,” ütles kuningas naeratades. “Juba ainuüksi selle fakti tõttu, et olles mõni aeg tagasi taas oma esivanemate troonile asunud, hoiame me silmad lahti ühteaegu mineviku, oleviku ja tuleviku poole. Juba kümme kuud on minu ministrid valvet tugevdanud, et Vahemere rannik oleks hästi kaitstud. Kui Bonaparte maabuks Napolis, oleks kogu koalitsioon jalul, enne kui ta jõuaks Piombinosse; kui ta maabuks Toscanas, astuks ta vaenlase maale; kui ta maabuks Prantsusmaal, siis ainult koos käputäie meestega ja nendega tuleme me hõlpsasti toime, sest rahvas ju jälestab teda. Rahunege, härra, ent meie kuninglikule tänulikkusele võite kindel olla.”
“Ah, sealt tuleb härra Dandré!” hüüdis hertsog de Blacas.
Sel hetkel ilmus tõepoolest uksele härra politseiminister, ta oli kahvatu, värises ja vidutas silmi, nagu oleks teda miski pimestanud.
Villefort astus sammu tagasi, et ära minna, aga härra de Blacas’ käepigistus hoidis teda tagasi.
XI
KORSIKA INIMSÖÖJA
Nähes politseiministri ähmis nägu, lükkas Louis XVIII ägedalt eemale laua, mille taga ta istus.
“Mis teil on, härra parun?” hüüdis ta. “Te olete täiesti endast väljas: teie segadus, kõhklev olek, kas neil on mingi seos sellega, mida rääkis härra de Blacas ja mida mulle kinnitas härra de Villefort?”
Ka härra de Blacas astus kiiresti paruni juurde, ent õukondlase hirm ei lubanud tal võidutseda riigimehe enesearmastuse üle; tõepoolest, olukord oli selline, et hoopis meeldivam oli lasta ennast alandada politseiprefekti poolt kui näha teda alandatuna niisuguses küsimuses.
“Sire…” kogeles parun.
“Mis on?” küsis Louis XVIII.
Politseiminister ei suutnud ahastusest võitu saada ja langes põlvili Louis XVIII ette, kes kulmu kortsutades sammu tagasi astus.
“Kas te räägite juba!” ütles ta.
“Oo Sire, milline kohutav õnnetus! Minu olukord on õudne! Ma ei toibu sellest iial!”
“Härra,” ütles Louis XVIII, “ma käsin teil rääkida.”
“Sire, usurpaator lahkus Elba saarelt 28. veebruaril ja maabus 1. märtsil.”
“Kus?”
Mees on oma otsustes õiglane ja kindel (lad. k.).