Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
Noirtier, sest tõepoolest tema ise oli sisse tulnud, jälgis teenrit, kuni see oli ukse enda taga sulgenud; kartes siis ilmselt et too jääb eestuppa kuulatama, tegi Noirtier ukse tema selja taga lahti: ettevaatus polnud tarbetu, kiirus, millega isand Germain eemaldus, näitas, et ta polnud vaba patust, mis on hukatust toonud paljudele meie esivanematele. Noirtier võttis ise vaevaks sulgeda eestoa ukse, läks ja pani kinni magamistoa ukse, lükkas riivid ette, ja alles siis tuli ning sirutas käe Villefort’ile, kes oli tema tegutsemist jälginud üllatusega, millest ta ikka veel toibuda ei suutnud.
“Oh mu kallis Gérard,” ütles Noirtier noormehele naeratusega, mille mõtet oli raske ära aimata, “kas sa tead ka, et sa ei paista eriti vaimustatud olevat minu nägemisest?”
“Siiski, isa, ma olen vaimustatud,” ütles Villefort. “Aga teie külaskäik on mulle nii ootamatu ja see on mind pisut segadusse viinud.”
“Aga kallis sõber,” ütles Noirtier ja istus, “paistab, et mina võin sedasama öelda. Kuidas sellest aru saada, te teatate mulle, et teie kihluspidu on 28. veebruaril Marseille’s ja juba 3. märtsil olete Pariisis?”
“Et ma siin olen,” ütles Gérard isa juurde astudes, “selle üle ei peaks teie kurtma, sest ma tulin siia teie pärast, võib olla, et see reis päästab teid.”
“Kas tõesti?” ütles Noirtier ja seadis ennast tugitoolis mõnusamalt istuma. “Kas tõesti? Rääkige mulle sellest lähemalt, härra kohtuametnik, see peaks olema väga põnev.”
“Isa, kas te olete midagi kuulnud ühest teatavast bonapartistide klubist, mis käib koos Saint-Jacques’i tänavas?”
“Number 53? Jaa, ma olen selle asepresident.”
“Isa, teie külmaverelisus ajab mulle kananaha ihule.”
“Mis parata, mu armas! Kui montanjaarid on su põlu alla pannud, kui sa oled Pariisist lahkunud heinakärus, kui Bordeaux’ nõmmedel on sind taga ajanud Robespierre’i jäliluskoerad, sunnib see sind nii mõnegi asjaga harjuma. Räägi edasi. Mis selles SaintJacques’i tänava klubis siis juhtus?”
“Juhtus see, et sinna lasti tulla kindral Quesnelil ja et kindral Quesnel, kes lahkus õhtul kella üheksa ajal oma kodunt, leiti ülejärgmisel päeval Seine’ist.”
“Kes jutustas teile selle ilusa loo?”
“Kuningas isiklikult.”
“Ah nii. Vastutasuks selle loo eest on mul teile ka üks lugu rääkida.”
“Isa, ma arvatavasti tean, mida te tahate mulle öelda.”
“Ah! Te juba teate Tema Majesteet keisri maabumisest?”
“Vaikige, isa, ma palun teid, esiteks teie enda pärast ja ka minu pärast. Jah, ma teadsin seda ja teadsin seda veel enne teid, sest ma olen kolm päeva kihutanud Marseille’st Pariisi hirmsas raevus selle üle, et ma ei suutnud saata endast kakssada ljööd ettepoole mõtet, mis mu peas põles.”
“Kolm päeva tagasi! Olete hull? Kolm päeva tagasi ei olnud keiser maabunud.”
“See pole oluline, sain sellest plaanist teada.”
“Mil viisil?”
“Kirjast, mis oli saadetud Elba saarelt teile.”
“Minule?”
“Teile ja mille mina leidsin saadiku rahataskust. Isa, kui see kiri oleks kellegi teise kätte sattunud, oleksite praegusel hetkel võib-olla juba maha lastud.”
Noirtier pahvatas naerma.
“Ohoo!” ütles ta. “Paistab, et Restauratsioon on keisririigilt õppinud kiiret asjaajamist… Maha lastud! Oh mu armas, on teil aga rutt! Kus on see kiri? Ma tunnen teid liiga hästi ja ei tarvitse karta, et olete selle kuskile vedelema jätnud.”
“Põletasin selle ära, kartusest, et sellest võiks kas või üksainus tükike alles jääda. See kiri tähendas teile surmanuhtlust.”
“Ja teile karjääri lõppu.” ütles Noirtier külmalt. “Jah, ma mõistan seda. Aga minul pole midagi karta. sest teie kaitsete mind.”
“Teen veel enam, ma päästan teid.”
“Pagana pihta, asi läheb dramaatiliseks, selgitage lähemalt.”
“Härra, ma tulen tagasi selle Saint-Jacques’i tänava loo juurde.”
“See klubi paistab politseihärradel kõvasti südame peal olevat. Miks nad paremini ei otsinud? Nad oleksid selle üles leidnud…
“Nad ei ole leidnud, aga nad on jälil.”
“See on püha sõna, ma tean. Kui politsei ei tule toime, siis ta ütleb, et on jälil, ja valitsus ootab rahulikult selle päevani, mil politsei tuleb, kõrvad longus, ütlema, et jäljed on kaotatud.”
“Jah, aga on leitud üks laip. Kindral Quesnel tapeti. Maailma kõikides riikides nimetatakse seda mõrvaks.”
“Mõrvaks, ütlete teie? Aga miski ei tõesta, et kindral langes mõrva ohvriks. Seine’ist leitakse iga päev inimesi, kes on sinna hüpanud meeleheitest, kes on seal uppunud, sest ei osanud ujuda.”
“Isa, te teate väga hästi, et kindral ei uputanud ennast meeleheitest ja et jaanuarikuus ei lähe ükski inimene Seine’i ujuma. Ei, ei, ärge petke ennast, see surm on kindlalt kvalifitseeritud mõrvaks.”
“Ja kes on seda teinud?”
“Kuningas isiklikult.”
“Kuningas! Arvasin, et ta on küllalt filosoof ja mõistab, et poliitikas ei ole mõrva. Poliitikas, mu armas, te teate seda niisama hästi kui mina, ei ole inimesi, on vaid ideed, ei ole tundeid, on vaid huvid, poliitikas ei tapeta inimest, vaid kõrvaldatakse lihtsalt takistus. Kas te soovite teada, kuidas kõik juhtus? Olgu, mina ütlen teile seda. Me arvasime, et võime kindral Quesneli peale kindlad olla, Elba saarelt soovitati teda meile. Üks meist läheb tema juurde, kutsub ta Saint-Jacques’i tänavasse koosolekule, kus ta leiab sõbrad eest. Ta tuleb sinna ja seal räägitakse talle üksikasjalikult kogu plaanist – lahkumisest Elba saarelt, kavatsetud maabumisest. Ja siis, kui ta on kõik kuulnud, kõigest aru saanud, kui talle pole enam midagi teatada, siis ütleb tema, et ta on rojalist. Kõik vaatavad üksteisele otsa, teda sunnitakse vannet andma, ta teeb seda, aga nii vastu tahtmist, et säärane vandumine tähendas tõesti jumala viha enda peale tõmbamist. Sellegipoolest lasti kindralil vabalt minna, täiesti vabalt. Koju ta ei jõudnud, mis parata, mu armas? Meie juurest läks ta minema, küllap ta lihtsalt eksis teelt! Mõrv! Te üllatate mind tõepoolest, Villefort, teie, kuninglik abiprokurör, ehitate üles süüdistuse nii armetutele süütõenditele. Kas minul on iial pähe tulnud öelda teile, kui teie oma rojalisti ametit peate ja ühel meie mõttekaaslasel lasete pea maha raiuda: “Mu poeg, te saatsite korda mõrva!” Ei, ma ütleksin: “Väga kena, härra, te võitlesite ja võitsite. Homme revanšeerime meie.””
“Aga isa, olge ettevaatlik, revanš tuleb kohutav, kui meie seda teeme.”
“Ma ei mõsta teid.”
“Te arvestate usurpaatori tagasitulekuga.”
“Ma tunnistan seda.”
“Te eksite, isa, ta ei saa liikuda kümmet ljöödki Prantsusmaal, teda jälitatakse, aetakse taga, ta püütakse kinni nagu metsloom.”
“Kallis sõber, keiser on praegusel hetkel teel Grenoble’isse. 10. või 12. on ta Lyonis ja 20. või 25. Pariisis.”
“Rahvas tõuseb üles…”
“Et minna talle avakäsi vastu.”
“Tal on vaid käputäis mehi ja tema vastu saadetakse terved armeed.”
“Kes eskordivad ta pealinna. Kallis Gérard, te olete tõesti alles laps. Te kujutlete, et olete hästi informeeritud, sest mingi telegraaf ütleb teile kolm päeva pärast maabumist: “Usurpaator on maabunud Cannes’is paarikümne mehega. Teda jälitatakse.” Aga kus ta on? Mida ta teeb? Sellest ei tea te midagi. Teda jälitatakse, see on kõik, mida