Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
kolmas.
“Proua markiis,” ütles Villefort tulevase ämma juurde astudes, “tulin teilt vabandust paluma, sest ma pean lahkuma… Härra markii, kas ma võiksin teiega paar sõna nelja silma all kõnelda?”
“Asi on siis päris tõsine?” küsis markiis, märgates Villefort’i sünget laupa.
“Nii tõsine, et ma pean teist paariks päevaks lahkuma. See näitab juba ise,” sõnas ta Renée poole pöördudes, “et asi peab olema tõsine.”
“Te lähete ära, härra?” hüüdis Renée, suutmata varjata erutust, mis teda valdas ootamatut uudist kuuldes.
“Paraku, preili,” vastas Villefort. “Ma pean.”
“Ja kuhu te lähete?” küsis markiis.
“See on kohtusaladus, proua. Kui aga kellelgi peaks olema Pariisis mõni asi ajada, üks mu sõber sõidab täna õhtul sinna ja on valmis seda meelsasti tegema.
Kogu seltskond vahetas isekeskis pilke.
“Te soovisite minuga rääkida?” küsis markii.
“Jah, palun lähme teie kabinetti.”
Markii võttis Villefort’il käe alt kinni ja lahkus koos temaga.
“Mis on lahti?” küsis markii kabinetti jõudes. “Rääkige.”
“Väga tõsised sündmused sunnivad mind viivitamatult Pariisi sõitma. Aga nüüd, markii, andestage minu küsimuse jõhker ebadiskreetsus, aga kas teil on riigivõlapabereid?”
“Kogu mu varandus on nendesse paigutatud: umbes kuus- või seitsesada tuhat franki”
“Müüge maha, markii, müüge maha, või te olete laostunud.”
“Kuidas ma saan neid siin müüa?”
“Teil on ju maakler?”
“Seda küll.”
“Andke mulle kiri tema jaoks kaasa, et ta müüks, minutitki, sekunditki kaotamata müüks. Võib olla, et ma jõuan juba liiga hilja kohale.”
“Pagan võtaks!” vandus markii. “Ei maksa siis aega kaotada.” Ta istus laua taha ja kirjutas kirja oma maaklerile, milles ta andis korralduse paberid mis tahes hinna eest maha müüa.
“Nüüd, kus mul see kiri on käes,” sõnas Villefort ja pani selle hoolikalt rahataskusse, “on mul vaja veel teist kirja.”
“Kellele?”
“Kuningale.”
“Kuningale?”
“Jah.”
“Mina isiklikult küll ei söanda Tema Majesteedile kirjutada.”
“Ma ei küsigi seda kirja teilt, vaid ma palun teid seda küsida härra de Salvieux’lt. Mul on vaja kirja, mis aitaks mul pääseda Tema Majesteedi juurde, ilma et mul oleks vaja täita kõik ametliku audientsi palumise formaalsused, mille tõttu võin kaotada hinnalist aega.”
“Aga kas te ei saa kasutada kuninga peavarahoidja abi? Temal on vaba pääs Tuileries’sse ja tema abiga võite nii päeval kui öösel kuninga ette saada.”
“Jaa, kahtlemata, aga on tarbetu jagada veel kellegagi väärtuslikku teadet, mida ma viin. Kas mõistate? Peavarahoidja tõukaks mind loomulikult tagaplaanile ja võtaks mult kogu kasu, mida asjast on võimalik saada. Ma ütlen teile vaid üht, markii, minu karjäär on kindlustatud, kui ma jõuan esimesena Tuileries’sse, sest ma osutan siis kuningale teene, mida tal ei ole võimalik unustada.”
“Sellisel juhul, kallis Villefort, minge pakkige oma asjad. Mina kutsun Salvieux’ ja lasen tal kirjutada kirja, mis peab teile läbipääsuloa eest olema.”
“Ärge kaotage aega, sest juba tunni aja pärast pean ma olema postitõllas.”
“Pidage oma sõiduk minu maja ees kinni”
“Loomulikult. Te annate minu vabandused edasi proua markiisile, eks ole? Ja preili de Saint-Méranile, kellest ma niisugusel päeval lahkun sügava kahetsusega.”
“Te leiate nad mõlemad minu kabinetist ja võite nendega hüvasti jätta.”
“Olge tänatud. Muretsege mulle kiri.”
Markii helistas. Ilmus teener.
“Ütelge krahv de Salvieux’le, et ma ootan teda… Minge nüüd,” jätkas markii Villefort’i poole pöördudes.
“Hästi, ma käin kiiresti ära.”
Ja Villefort ruttas jooksujalu minema. Aga välisuksel mõtles ta, et kui kuninglikku abiprokuröri nähakse kiirel sammul kuhugi tõttavat, võiks see häirida kogu linna rahu. Ja nõnda astus ta siis edasi oma tavalisel kõnnakul, mis oli tõeliselt mõjukas.
Oma maja uksel nägi ta nagu mingit valget viirastust, kes teda liikumatult seistes ootas.
See oli kaunis katalaan, kes polnud Edmond’ist midagi kuulda saanud ja oli pimeduse saabudes Pharost tulnud, et ise oma armsama arreteerimise põhjust välja uurida.
Villefort’i ligemale jõudes tuli ta ära majaseina äärest, mille vastu oli nõjatunud, ja astus Villefort’ile teele ette. Dantès oli abiprokurörile rääkinud oma pruudist ja Mercédèsil polnud vaja oma nime nimetada, et Villefort ta ära tunneks. Villefort’i üllatas naise ilu ja väärikus, ja kui naine talt küsis, mis on saanud tema armsamast, tundus talle, et süüalune on tema, Villefort, ja kohtunik on Mercédès.
“Mees, kellest te räägite,” ütles Villefort järsult, “on suur süüdlane, ja mina ei saa tema heaks midagi teha.”
Mercédès nuuksatas, ja kuna Villefort üritas edasi minna, peatas naine teda veel kord.
“Aga ütelge vähemalt, kus ta on,” küsis Mercédès, “et ma võiksin järele pärida, on ta elus või surnud?”
“Ma ei tea, ta ei kuulu enam minu alla,” vastas Villefort.
Häirituna Mercédèsi teravast pilgust ja paluvast hoiakust, tõukas Villefort ta eemale, astus majja ja lükkas ukse paukudes kinni, otsekui tahaks ukse taha jätta kannatust, mida talle tooma tuldi.
Aga kannatus ei lase ennast niiviisi ära tõugata. See on otsekui surmav nool, mida haavatu endaga kaasas kannab, nagu ütleb Vergilius. Villefort astus majja, sulges ukse, aga salongi jõudes läksid tal jalad nõrgaks, ta rinnast vallandus ohe, mis kõlas nuuksatusena, ja ta vajus tugitooli.
Ja siis hakkas selles haiges südames ajama esimest võrset surmav tõbi. Mees, kelle ta ohverdas oma auahnusele, too süütu, kes maksis tema, Villefort’i süüdi oleva isa eest, ilmus ta ette kahvatuna ja ähvardavana, käekõrval niisama kahvatu pruut, ning tõi endaga kaasa süümepiina. Mitte säärase piina, mis paneb haige hüppama nagu antiikmaailma fuuria, vaid kumeda, näriva tukslemise, mis teatud hetkedel, tehtud tegu meenutades, pigistab südant ja sellest pigistusest tingitud teravad valuhood tekitavad haiguse, mis süveneb kuni surmani.
Ja siis oli veel üks kõhklusehetk selle mehe hinges. Ta oli korduvalt nõudnud, tundmata midagi peale kohtuniku võitlusiha süüaluse vastu, surmanuhtlust vangidele. Vangid, kelle surmaotsus täide viidi tänu tema purustavale kõneosavusele, mis oli lummanud kohtunikud või vandemehed, ei olnud isegi ta laupa kipra tõmmanud, sest need vangid olid süüdi või vähemasti arvas Villefort seda.
Aga sel korral oli asi hoopis teine: ta oli pannud eluajaks vangi süütu, kes pidi saama õnnelikuks ja kellelt ta polnud võtnud ainult vabaduse, vaid ka hävitanud ta õnne. Sel korral ei olnud ta kohtunik, ta oli timukas.
Sellele mõeldes tajus ta kumedat tukslemist, mida me kirjeldasime ja mis talle seni oli tundmatu; see kajas vastu ta südames ja täitis rinna ebamäärase kartusega. Nõndaviisi hoiatab äge valuhoog haavatut, kes iial ei pane värisemata oma sõrme lahtisele veritsevale haavale, enne kui see on kinni kasvanud.
Villefort’i haav oli aga seda liiki, mis kinni ei kasva, ja kui kasvabki, siis lööb uuesti lahti ja veritseb ning valutab veel