Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
rajas oma Rooma kuningriigi poja jaoks, kelle taevas talle oli kinkinud, siis ma eeldan, et jätkates oma vallutuste käiku, on ta täide viinud Macchiavelli ja Cesare Borgia unelma teha kogu Itaaliast üksainus ühtne kuningriik.”
“Härra,” tähendas inspektor, “õnneks on saatus teinud oma muudatused sellesse hiiglaplaani, mida teie näite soojalt pooldavat.
“See on ainus võimalus teha Itaaliast tugev, sõltumatu ja õnnelik riik,” ütles abee.
“Võimalik,” vastas inspektor, “aga ma pole tulnud selleks siia, et arutada teiega Itaalia poliitikat, vaid selleks, et teilt küsida seda, mida ma juba küsisin, kas teil on mingeid nõudmisi toidu ja elamistingimuste osas.”
“Toit on niisugune nagu igas vanglas,” vastas abee, “see tähendab, väga vilets. Mis puutub eluasemesse, siis näete ise, et see on niiske ja ebatervislik, aga kasemati kohta küllalt viisakas. Jah. aga küsimus pole selles, mul on vaja teatada valitsusele midagi äärmiselt tähtsat ja ülimalt huvipakkuvat.”
“Ongi käes,” sosistas vanglaülem inspektorile.
“Sellepärast mul ongi nii hea meel teid nähes,” jätkas abee. “kuigi te segasite mind väga tähtsa arvestuse juures, mis sel juhul, kui ta välja peaks tulema, muudab võib-olla Newtoni süsteemi. Kas te võiksite nii lahke olla ja võimaldaksite mul teiega nelja silma all kõnelda?”
“Noh, mis ma ütlesin?” sõnas vanglaülem inspektorile.
“Teie tunnete hästi oma majalisi,” vastas too naeratades.
Pöördus siis abee Faria poole ja ütles:
“Härra, te nõuate mult võimatut.”
“Aga härra, kui küsimus on selles, et võita valitsusele määratu summa, näiteks viie miljoni suurune summa?”
“Jumala eest,” ütles inspektor omakorda vanglaülemale, “te ütlesite koguni summa ette ära.”
“Ega me ei pea olema täiesti omavahel,” ütles abee, nähes, et inspektor kavatseb ära minna. “Härra vanglaülem võib meie jutuajamise juures viibida.”
“Kallis härra,” sõnas vanglaülem, “õnnetuseks me teame juba peast, mida te kavatsete öelda. Küsimuses on teie varandus, kas pole nii?”
Faria vaatas pilkavat meest sääraste silmadega, et mõni kõrvalseisja oleks neis kahtlemata tõe ja arukuse helgi ära tabanud.
“Iseendast mõista,” vastas ta. “Millest ma siis teie arvates peaksin rääkima kui mitte sellest?”
“Härra inspektor,” sõnas vanglaülem, “mina võin teile seda lugu niisama hästi jutustada kui abee, sest juba neli-viis aastat kumisevad mu kõrvad sellest.”
“See näitab, härra vanglaülem,” ütles abee, “et teie kuulute nende inimeste kilda, kelle kohta pühakiri ütleb, et neil on silmad, aga nad ei näe, et neil on kõrvad, aga nad ei kuule.”
“Kallis härra,” sõnas inspektor, “valitsus on rikas ja tänu jumalale ei ole tal teie raha tarvis. Hoidke ta selleks päevaks, kui saate vanglast välja.”
Abee silmad läksid suureks, ta haaras inspektori käe.
“Aga kui ma ei pääse vanglast välja,” ütles ta, “kui mind õiglusevastaselt peetakse siin kasematis, kui ma suren ja ei saa kellelegi pärandada oma varandust, siis on see kõik ju kadunud? Kas poleks parem, kui seda kasutab nii valitsus kui ka mina? Ma pakun kuni kuus miljonit, härra. Jah, ma loobun kuuest miljonist ja lepin ülejäänuga, kui mulle antaks vabadus tagasi.”
“Ausõna,” ütles inspektor sosinal, “kui poleks teada, et see mees on hull… Ta räägib niisuguse veendumusega, et tundub, nagu räägiks ta tõtt.”
“Ma ei ole hull, härra, ja ma räägin tõesti tõtt,” sõnas Faria, kes vangidele iseloomuliku terava kuulmisega polnud kaotanud ühtegi inspektori sõna. “Varandus, millest ma räägin, on tõepoolest olemas, ma teen teile ettepaneku sõlmida leping, mille põhjal teie viite mind sinna kohta, mis ma teile ütlen. Maad kaevatakse meie silma all, ja kui ma valetan, kui midagi ei leita, kui ma olen hull, nagu te ütlete, noh, siis te toote mu tagasi siia kasematti, kuhu ma jään igaveseks ja kus ma suren, küsimata midagi teilt või ükskõik kellelt.”
Vanglaülem hakkas naerma.
“Kas teie varandus on kaugel?” küsis ta.
“Siit umbes sada ljööd,” ütles Faria.
“Asi pole halvasti välja mõeldud,” tähendas vanglaülem. “Kui kõik vangid tahaksid oma valvuritega saja ljöö ulatuses ringi jalutada ja kui valvurid oleksid nõus sellist jalutuskäiku ette võtma, annaks see vangidele hiilgava võimaluse parajal juhul jalga lasta, sest niisuguse rännaku ajal selline juhus tingimata avaneb.”
“See on tuntud trikk,” kinnitas inspektor, “ja härra ei ole isegi leiutaja nime väärt.”
Siis pöördus ta abee poole ja ütles:
“Ma küsin teilt, kas te saate hästi süüa?”
“Härra,” vastas Faria, “vanduge mulle Kristuse nimel, et te mind vabastate, kui ma õigust räägin, ja ma ütlen teile selle koha, kuhu varandus on maetud.”
“Kas te saate hästi süüa?” kordas inspektor.
“Härra, teie ei riski sel kombel millegagi ja te näete isegi, et ma ei plaanitse juhust põgenemiseks, sest ma jään vangi niikauaks, kui see käik sooritatakse.”
“Te ei vasta mu küsimusele,” ütles inspektor kärsitult.
“Ja teie minu palvele!” hüüdis abee. “Olge siis neetud nagu teised meeletud, kes ei ole tahtnud mind kuulda võtta! Teie ei taha mu kulda, ma hoian selle siis endale. Teie keeldute mulle vabadust andmast, jumal saadab selle mulle. Minge ära, mul ei ole enam midagi öelda.”
Abee viskas teki ümbert ära, võttis maast lubjatüki ja istus uuesti oma ringi keskele, kus jätkas oma joonte tõmbamist ja arvutamist.
“Mida ta seal teeb?” küsis inspektor lahkudes.
“Arvutab oma varandust kokku,” sõnas vanglaülem.
Faria vastas sellele sarkastilisele märkusele sügavalt põlgliku pilguga.
Nad läksid ära. Valvur pani nende selja taga ukse kinni.
“Võib-olla oli tal tõesti mingi varandus,” arvas inspektor trepist üles minnes.
“Või nägi unes, et tal see oli,” sõnas vanglaülem, “ja järgmisel hommikul ärkas hulluna.”
“Tõepoolest,” ütles inspektor äraostetava inimese lihtsameelsusega, “kui ta oleks tõesti rikas olnud, siis ei istuks ta vanglas.”
Nõnda lõppes see sündmus abee Fariale. Ta jäi vangi ja selle külaskäigu järel kasvas tema lõbusa hullu maine veelgi.
Caligula või Nero, need suured aareteotsijad, need võimatu ihkajad, oleksid kõrvu kikitanud selle vaese mehe sõnade peale ja oleksid võimaldanud talle õhku, mida ta ihkas, avarust, mida ta nii kõrgelt hindas, ja vabadust, mille eest oli valmis nii rängalt maksma. Aga meie päevade kuningatel, kes hoiavad end võimalikkuse piirides, ei ole julgust ega tahtekindlust; nad kardavad kõrva, mis kuulab nende antud käske, silma, mis puurib nende tegusid, nad ei tunne enam oma jumaliku olemuse üleolekut. Nad on kroonitud inimesed ja kõik. Ammu aega tagasi uskusid nad või vähemasti ütlesid, et on Jupiteri pojad, ja nad säilitasid midagi oma jumaliku isa kommetest: raske on kontrollida seda, mis toimub pealpool pilvi; tänapäeval on aga kuningad hõlpsasti ligipääsetavad. Despootlikud valitsused on alati jälestanud vangla ja piinamise tagajärgede ilmavalgele toomist; vähe on teada juhtumeid, kus inkvisitsiooni ohver oma murtud liikmete ja veritsevate haavadega on teiste silme ette tulnud; sama lugu on hullumeelsusega, selle paisega, mis sünnib kasemattide poris hingepiinamise tagajärjel, seda varjatakse hoolega seal, kus ta on sündinud, ja kui ta tulebki sealt välja, siis mattub