Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
soovin teada, millise kuriteo ma olen korda saatnud, ma soovin, et mulle antaks kohtunikud, ma soovin, et minu protsessi jaoks viidaks läbi uurimine, ma soovin lõpuks seda, et mind lastaks maha, kui ma olen süüdi, ja ka seda, et mind vabastataks, kui ma olen süütu.”
“Kas te saate hästi süüa?” küsis inspektor.
Jah, ma arvan küll, ma ei tea. Aga see pole tähtis, tähtis on hoopis see, ja mitte üksnes mulle, õnnetule vangile, vaid ka kõigile kohtuametnikele, kes otsuseid teevad, vaid ka kuningale, kes meie üle valitseb, et üks süütu ei langeks alatu kaebuse ohvriks ja ei peaks surema trellide taga, needes oma timukaid.”
“Täna te olete väga alandlik,” ütles vanglaülem. “Alati te ei ole seda olnud. Te rääkisite hoopis teisiti tol päeval, armas sõber, kui tahtsite oma valvuri maha lüüa.”
“See on tõsi,” ütles Dantès, “ja ma palun sellelt mehelt aiandlikult andeks, ta on minu vastu alati väga hea olnud… Aga mis parata! Ma olin hull, ma märatsesin.”
“Kas te seda enam ei ole?”
“Ei. härra, vangla on mu põlvili surunud, murdnud, hävitanud… Ma olen juba nii kaua siin!”
“Nii kaua?.. Mis ajal teid arreteeriti?” küsis inspektor.
“28. veebruaril 1815. aastal, kell kaks päeval.”
Inspektor rehkendas.
“Täna on 30. juuli 1816. Mis te räägite! Te olete kõigest seitseteist kuud vangis olnud.”
“Kõigest seitseteist kuud!” hüüatas Dantès. “Oo härra, teie ei tea, mida tähendab seitseteist kuud vanglas. See on seitseteist aastat, seitseteist sajandit. Eriti minusugusele inimesele, kellel õnn oli käeulatuses, kes pidi abielluma armastatud naisega, kes nägi enda ees avanevat ausat teed elus edasi jõuda ja kellel praegu ei ole midagi, kes kõige heledamast päikesepaistest langes kõige sügavamasse öösse, kelle karjäär on hävitatud, kes ei tea, kas see, kes teda kunagi armastas, teda ikka veel armastab, kes ei tea, kas tema vana isa elab veel või on surnud. Seitseteist kuud vanglas mehele, kes on harjunud mereõhuga, meremehe vabadusega, mereavarustega, mõõtmatusega, lõpmatusega! Härra, seitseteist kuud vanglat on rohkem, kui väärib mis tahes kuritegu, mida nimetatakse inimkeeles kõige õudsemate nimedega. Halastage ometi mu peale, härra, ja paluge mulle mitte heatahtlikkust, vaid karmust, mitte armu, vaid kohtuotsust; kohtunikke, ma palun vaid kohtunikke, härra, ei saa ju ometi keelata kohtunikke süüalusele.”
“Hea küll,” ütles inspektor, “me vaatame seda.”
Ja lausus siis vanglaülemale:
“Mui on sellest vaesest vennikesest tõesti hale. Kui me üles läheme, näitate mulle tema vangitoimikut.”
“Iseendast mõista,” ütles vanglaülem. “Aga ma kardan, et leiate tema kohta hirmsaid märkusi.”
“Härra,” jätkas Dantès, “ma tean, et te ei saa mind siit välja lasta oma isikliku otsuse põhjal, aga te võite minu palve edasi anda võimudele, te võite lasta asja uurida, lõpuks, te võite lasta minu üle kohut mõista. Ma ei nõua muud kui ainult kohtuotsust, et ma teaksin, millise kuriteo olen korda saatnud ja milline karistus on mulle määratud. Teadmatus on kõige kohutavam piin.”
“Näidake mulle valgust!”
“Härra,” hüüdis Dantès. “ma taipan teie häälekõlast, et te olete liigutatud. Härra, öelge, kas ma võin loota.”
“Seda ma ei või teile öelda,” vastas inspektor, “võin teile ainult lubada, et uurin teie toimikut.”
“Oo härra, siis ma olen päästetud, olen vaba.”
“Kes laskis teid arreteerida?” küsis inspektor.
“Härra de Villefort,” vastas Dantès. “Minge tema juurde ja rääkige temaga.”
“Härra de Villefort on juba terve aasta Marseille’st ära, ta on Toulouse’is.”
“Siis ma enam ei imesta,” pomises Dantès. “Minu ainus kaitsja on eemal.”
“Kas härra de Villefort’il oli põhjust teid vihata?” küsis inspektor.
“Mitte mingit, härra. Ta oli koguni väga heatahtlik minu vastu.”
“Ma võin siis usaldada märkusi, mis ta on teie kohta teinud või mis ta mulle ütleb?”
“Täiesti, härra.”
“Hea küll, oodake siis.”
Dantès langes põlvili, tõstis käed taeva poole ja pomises palvesõnu, milles palus jumala õnnistust mehele, kes oli tulnud tema vangikongi otsekui Lunastaja põrgust hingi päästma.
Uks sulgus taas. Ent lootus, mis oli tulnud koos inspektoriga, jäi Dantèsiga kasematti.
“Kas te soovite vangiregistrit kohe näha,” küsis vanglaülem, “või läheme enne abee kasematti?”
“Lõpetame enne kasematid,” vastas inspektor. “Kui ma lähen üles päevavalgesse, võib-olla siis ei jätku mul enam julgust täita oma kurba kohustust.”
“Oh, see pole niisugune vang, nagu too oli, ja tema hullumeelsus ei ole nii masendav kui tema naabri mõistus.”
“Mis laadi hullumeelsus teda vaevab?”
“Väga imelik hullumeelsus: ta kujutleb, et on määratu varanduse omanik. Oma esimesel vangla-aastal pakkus ta valitsusele ühe miljoni, kui valitsus peaks ta vabaks laskma, teisel aastal kaks miljonit, kolmandal aastal kolm ja ikka nõnda edasi. Nüüd on tema viies vangla-aasta. Ta palub, et saaks teiega nelja silma all rääkida ja pakub teile viis miljonit.”
“See on tõepoolest huvitav,” ütles inspektor. “Ja kuidas tolle miljonäri nimi on?”
“Abee Faria.”
“Nr. 27,” ütles inspektor.
“See on siin. Tehke lahti. Antoine.”
Valvur täitis kasu ja inspektori uudishimulik pilk tungis hullu abee kasematti.
“Nõnda kutsuti üldiselt vangi.
Keset kongi oli seinast võetud lubjatükiga joonistatud põrandale ring, mille keskel lebas peaaeqgu alasti mees, niivõrd räbalateks olid ta riided lagunenud. Ta joonistas ringi sisse väga selgeid geomeetrilisi jooni ja näis olevat süvenenud oma probleemi lahendamisse nagu Archimedes, kui üks Marcelluse sõdur ta ära tappis. Ta ei liigutanud isegi kasematiukse ragina peale, mida see avanedes tegi, ja näis ärkavat alles siis, kui tõrvikute leegi harjumatult hele valgus langes niiskele põrandale, kus ta töötas. Siis vaatas ta üles ja nägi üllatusega arvukat seltskonda, kes oli alla tema kasematti tulnud.
Ta kargas kohe väledalt püsti, haaras teki, mis oli heidetud ta armetu aseme jalutsisse, ja tõmbas selle kiiruga ümber, et võõraste ees vähegi viisakam välja näha.
“Mida te nõuate?” küsis inspektor oma küsimust varieerimata.
“Mina, härra?” ütles abee imestunud näoga. “Ma ei, nõua midagi.”
“Te ei mõista,” ütles inspektor. “Ma olen valitsuse esindaja, minu ülesanne on käia vanglates ja kuulata ära vangide nõudmised.”
“Ah nii, see on hoopis iseasi, härra,” hüüdis abee erutatult. “Ma loodan, et me mõistame teineteist.”
“Näete,” ütles vanglaülem sosinal, “see hakkab just nii peale, nagu ma teile ütlesin.”
“Härra,” jätkas vang, “ma olen abee Faria, olen sündinud Roomas. Ma olin kakskümmend aastat kardinal Spada sekretär, mind arreteeriti mulle teadmata põhjusel 1811. aasta algul. Sellest ajast peale nõuan ma vabadust Itaalia ja Prantsuse võimudelt.
“Mispärast Prantsuse võimudelt?” küsis vanglaülem.
“Sest et mind arreteeriti Piombinos ja ma eeldan, et nagu Milanost