Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
surnud meri, mis veeretab oma puhtaid siniseid voogusid, aga milles ujuja tunneb, et ta jalad vajuvad üha sügavamale kleepjasse porri, mis kisub, imeb, uputab ta endasse. Kord juba sellele teele sattunud, ja kui jumala abi ei tõtta talle toeks, on kõik lõppenud, iga pingutuse puhul, mida ta teeb, vajub ta üha sügavamale surma sisse.
Ent see hingeline agoonia pole nii kohutav kui kannatus, mis sellele eelnes, ja karistus, mis sellele võib-olla järgneb; see on omamoodi peadpööritav lohutus, mis näitab teile haigutavat sügavikku ja sügaviku põhjas olematust. Sinnamaani jõudnud, leidis Edmond sellest mõttest lohutust; kõik ta kannatused, kõik ta vaevad, viirastuste rongkäik, mis nad endaga kaasa tõid, näisid ära lendavat sellest konginurgast, kuhu surmaingel võis astuda oma hääletu jalaga. Dantès mõtles rahulikult oma möödunud elule, õudusega eelseisvale elule ja valis nende keskpunkti, mis näis talle pelgupaigana.
“Vahetevahel pikkadel merereisidel,” arutles ta endamisi, “kui ma olin veel inimene ja kui see vaba ja tugev inimene andis teistele meestele käske, mis täideti, nägin ma, kuidas taevas läks pilve, meri värises ja mürises, torm sündis kuskil taevanurgas ja tagus nagu hiiglakotkas oma kahe tiivaga mõlemat silmapiiri; siis ma tundsin, et laev on vaid ebakindel varjupaik, sest laev ise värises ja vabises kui kerge sulg hiiglase käes. Peagi kuulutas kohutav lainemürin, teravate kaljude nägemine mulle surma ja surm kohutas mind. Ma pingutasin kõigest väest, et tema käest pääseda, ma võtsin kokku inimese jõu ja meremehe osavuse, et võidelda jumalaga!.. Kui õnnelik ma siis olin, sest tagasitulek ellu tähendas tagasitulekut õnne juurde; sest toda surma ma ei olnud kutsunud, ma ei olnud teda valinud; uni näis mulle ränk selles kivide ja vetikate voodis; ma olin nördinud, ma arvasin, et olin loodud jumala näo järgi ja pidin nüüd pärast surma minema söödaks kajakatele ja raisakotkastele. Aga praegu on iseasi: ma olen kaotanud kõik, mille pärast võiksin elu armastada; praegu naeratab surm mulle vastu nagu amm, kes hällitab last magama; praegu suren ma oma tahtmist mööda, ma uinun väsinult ja murtult, nagu ma jäin magama ühel raevuse meeleheite õhtul, mille jooksul olin teinud kolm tuhat ringi oma kongis, see tähendab, kolmkümmend tuhat sammu, see tähendab, ligikaudu kümme ljööd.”
Sellest ajast peale, kui see mõte noormehe peas idanema hakkas, muutus ta rahulikumaks, naeratavamaks; ta leppis hõlpsamini oma kõva aseme ja musta leivaga, sõi vähem, ei maganud üldse ja leidis olevat enam-vähem talutava selle aja, mis tal veel jäänud elada, sest ta oli kindel, et võib sellest loobuda, millal soovib, nagu visatakse minema kantud riidetükk.
Suremiseks oli kaks teed: üks oli lihtne, tarvitses vaid rätik aknatrelli külge siduda ja ennast üles puua; teise puhul tuli teeselda söömist ja surra nälga. Esimene moodus oli Dantèsile äärmiselt vastik. Ta oli kasvanud piraatide hirmus, keda poodi laevaraade külge; poomist pidas Dantès häbistavaks hukkamisviisiks, mida ta enda puhul kasutada ei tahtnud; niisiis otsustas ta teise viisi kasuks ja hakkas seda veel samal päeval teoks tegema.
Ligi neli aastat oli kulunud nendes hingeheitlustes, millest me rääkisime. Teise aasta lõpul oli Dantès loobunud päevade lugemisest ja oli tagasi langenud teadmatusse aja suhtes, kust inspektor ta kunagi välja oli kiskunud.
Dantès oli öelnud: “Ma tahan surra,” ja ta oli otsustanud, mil viisil. Siis mõtles ta kõik hoolega läbi ja kartusest, et ta võiks oma otsust muuta, oli ta endale tõotanud, et sureb just niiviisi. “Kui mulle hommikusöök tuuakse ja õhtusöök tuuakse,” oli ta mõelnud, “siis ma viskan toidu aknast välja ja jääb mulje, et ma olen selle ära söönud.”
Ta toimis nii, nagu oli endale tõotanud. Kaks korda päevas viskas ta oma toidu läbi tillukese trellitatud ava, kust paistis vaid tükike taevast; algul tegi ta seda rõõmsalt, siis mõtlikult, siis kahetsustundega; ta pidi meelde tuletama tõotust, mille oli endale andnud, et leida jõudu selle hirmsa eesmärgi poole sammuda. Toidu, mis oli talle algul nii vastik olnud, muutis nälg oma teravate hammastega isuäratavaks silmale ja hõrgutavaks haistmismeelele; mõnda puhku hoidis ta terve tunni käes taldrikut ja vaatas üksisilmi mädanenud lihatükki või lehkavat kala ja hallitanud musta leiba. See oli veel viimane eluinstinkt, mis temas võitles ja mis aeg-ajalt püüdis purustada tema otsust. Tema kasematt ei paistnud talle enam nii sünge, tema olukord ei tundunud nii ahastamapanev; ta oli veel noor; ta võis olla kakskümmend viis või kakskümmend kuus aastat vana, tal jäi veel elada umbes viiskümmend aastat, see tähendab, kaks korda niipalju, kui ta oli elanud. Selle määratu ajavahemiku jooksul võisid mõnedki sündmused lahti murda uksed, põrmu paisata Ifi kindluse müürid ja lasta ta tagasi vabadusse! Ta tõstis oma hammaste juurde söögi, mille tema, vabatahtlik Tantalos, ise oma suu juurest eemale oli tõuganud. Aga siis tuli talle tõotus meelde ja tema õilis loomus kartis liiga seda, et ta peab ennast põlgama, kui murrab oma tõotust. Nõnda kustutas ta ise, rangelt ja halastamatult, vähese elujõu, mis temasse oli jäänud, ja jõudiski kätte päev, mil tal polnud enam jõudu tõusta, et trellide vahelt välja visata toodud õhtusöök.
Järgmisel päeval ta enam ei näinud, kuulis vaevu. Vangivalvur pidas teda raskesti haigeks; Edmond lootis peatsele surmale.
Päev jõudis õhtusse, Edmond tajus, kuidas teda aegamööda haarab ebamäärane kangestus, mis oli isegi omamoodi meeldiv.
Mao närviline tõmblemine oli mahenenud, janu ei vaevanud enam teravalt; kui ta silmad kinni pani, nägi ta hiilgavaid sädemeid, mis olid nagu öises soos helkivad tillukesed virvatuled: see oli hämarik tollel tundmatul maal, mille nimi on surm. Äkki, umbes kella üheksa paiku õhtul, kuulis ta summutatud kraapimist seina taga, mille ääres ta lebas.
Niipalju räpaseid elukaid oli teinud kära siin vanglas, et ajapikku oli Edmond sellega harjunud ega lasknud oma und häirida; aga sel korral, kas olid ta meeled nälgimise tõttu teravnenud, kas oli müra tõesti tugevam kui tavaliselt või omandab elu viimastel hetkedel kõik erakordse tähtsuse, igatahes tõstis Edmond pea, et paremini kuulda.
See oli niisugune rigin, mida teeb tohutu küünis, tugev hammas või mingi tööriist kivi kraapides.
Kuigi Dantès oli väga nõrk, rabas teda see vangide kõige tavalisem mõte – vabadus! Rigin oli kostnud just sel hetkel, mil kõik riginad pidid lakkama tema jaoks olemast, ja talle tundus, et jumal on lõpuks halastanud tema kannatustele ja saatnud talle selle rigina, et ta peatuks hauaäärel, kus tema jalg juba kõikus. Kes võis teada, võib-olla mõni tema sõber, mõni neist kallitest inimestest, kellele ta nii sageli oli mõelnud, et ta muud enam mõelda ei suutnud, tegutses just praegu tema heaks, püüdes vähendada vahemaad, mis neid lahutas?
Aga oh ei, kindlasti ta eksis ja see oli vaid surmaväraval hõljuv unenägu.
Ja ometigi kuulatas ta seda kraapimist kogu aeg. See kestis umbes kolm tundi, siis kostis nagu varingumüra ja kõik jäi vaikseks.
Paari tunni pärast algas kraapimine uuesti, aga nüüd oli see palju tugevam ja lähemal. Edmond’il ärkas juba huvi töö vastu, mis talle seltsi pakkus, kui äkki tuli sisse valvur.
Sellest oli umbes kaheksa päeva, mil ta oli otsustanud surra, ja neli päeva, mil ta seda plaani ellu oli viinud, ja kogu selle aja vältel ei olnud Edmond sõnagi vahetanud valvuriga, ei vastanud talle, kui too oli küsinud, mis haiguse ta arvab endal olevat, ja oli näo seina poole keeranud, kui valvur oli teda liiga tähelepanelikult silmitsenud. Aga täna võis valvur summutatud kriipimist kuulda, võis ärevusse sattuda, sellest teatada ja hävitada lootusekübeme, millele juba ainuüksi mõtlemine tegi meeldivaks Dantèsi viimased eluhetked.
Valvur tõi hommikusöögi.
Dantès ajas ennast voodis istuli ja hakkas kõva häälega rääkima kõikvõimalikest asjadest, viletsast söögist, mida valvur tõi, külmast, mida tuli kasematis kannatada, torises ja porises, et õigustada valjusti rääkimist, pannes sellega proovile valvuri kannatuse, kes just sel päeval oli haigele vangile puljongit ja värsket leiba nõudnud ning kes seda talle nüüd ka tõi.
Õnneks arvas valvur, et Dantès sonib. Ta pani söögi viletsale logisevale lauale nagu ikka ja läks ära.
Dantès oli nüüd vaba ja jätkas rõõmsa õhinaga kuulatamist.
Kraapimine kostis nüüd nii selgesti, et