Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
üks vale joon plaanil tähendas tegelikkuses viisteist jalga. Mina pidasin müüri, mida te kaevate, tsitadelli välismüüriks.”
“Aga seal on ju meri.”
“Seda ma tahtsingi.”
“Ja kui teil oleks õnnestunud?”
“Oleksin hüpanud merre ja ujunud mõnele Ifi kindluse lähedal olevale saarele, kas siis Daume’i või Tibouleni saarele, või isegi päris randa ja ma oleksin päästetud.”
“Kas te oleksite suutnud nii kaugele ujuda?”
“Jumal oleks mulle jõudu andnud, aga nüüd on kõik läbi.”
“Kõik?”
“Jah. Toppige oma auk ettevaatlikult kinni, ärge enam töötage, ärge tegelge millegagi ja oodake minult teateid.”
“Kes te vähemasti olete… ütelge mulle, kes te olete?”
“Ma olen… ma olen… number 27.”
“Te siis ei usalda mind?” küsis Dantès.
Edmond’ile tundus, nagu tungiks kibestunud naer läbi põranda võlvi ja tõuseks temani.
“Oo, ma olen õige ristiinimene,” hüüdis ta, tajudes vaistlikult, et see mees kavatseb ta maha jätta. “Ma vannun teile Kristuse nimel, et lasen ennast pigem maha tappa, kui luban teie ja minu timukatel tõe varjugi aimata; aga jumala nimel, ärge võtke mult ära teie juuresolekut, ärge võtke mult ära teie häält, ma vannutan teid, mu jõud on lõpukorral, ma peksan oma pea vastu müüri puruks ja teie võite ennast minu surmas süüdistada.”
“Kui vana te olete? Teil tundub olevat noore inimese hääl.”
“Ma ei tea oma vanust, ma ei ole aega arvestanud sest ajast peale, kui olen siin. Tean vaid seda, et pidin saama üheksateist aastat vanaks, kui mind arreteeriti 28. veebruaril 1815.”
“Pole veel kakskümmend kuus täis,” pomises hääl. “Selles eas ei olda veel reetur.”
“Ei, ei, ma vannun teile.” kordas Dantès. “Ma juba ütlesin teile ja kordan veelgi, ennem lasen ennast tükkideks raiuda, kui teid reedan.”
“Õigesti tegite, et rääkisite minuga, õigesti tegite, et palusite mind, sest kavatsesin teha uue plaani ja teist kaugemale minna. Aga teie iga rahustas mind, ma tulen teie juurde, oodake mind.”
“Millal?”
“Ma pean meie võimalusi kaaluma. Oodake minu signaali.”
“Aga te ei jäta mind maha, te ei jäta mind üksi, te tulete minu juurde või lubate mul tulla teie juurde? Me põgeneme koos, ja kui meil ei õnnestu põgeneda, siis me räägime, teie inimestest, keda teie armastate, ja mina inimestest, keda mina armastan. Te ju armastate kedagi?”
“Olen üksi maailmas.”
“Siis te armastate mind. Kui te olete noor, siis olen teie sõber, kui te olete vana, siis olen teie poeg. Mul on isa, kes peaks olema seitsmekümneaastane, kui ta veel elab. Armastasin ainult teda ja noort neiut, kelle nimi oli Mercédès. Mu isa ei ole mind unustanud, selles olen ma kindel, aga Mercédès, jumal teab, kas ta veel mõtleb minule. Ma armastaksin teid nagu oma isa.”
“Hästi,” ütles vang. “Nägemiseni.”
Need vähesed sõnad öeldi toonil, mis Dantèsi veensid; rohkem ta ei vajanud, ta tõusis püsti, peitis seinast lahtikistud prahi hoolikalt ära nagu alati ja lükkas voodi seina äärde tagasi. Nüüd laskis Dantès õnnetundel enda üle võimust võtta: kahtlemata ei ole ta tulevikus enam üksi, võib-olla saab ta koguni vabaks; kõige halvemal juhul, kui ta peakski vangi jääma, on tal ikkagi kaaslane; aga jagatud vangipõlv on ainult pool vangipõlve. Koos kurtmised on peaaegu palved; kahekesi öeldud palved on peaaegu õndsus.
Kogu päeva kõndis Dantès rõõmust põksuva südamega oma kongis edasi-tagasi. Aeg-ajalt rõõm lausa lämmatas teda; ta istus voodiservale ja surus käe vastu rinda. Vähimagi krabina peale, mis kostis koridorist, sööstis ta ukse poole. Paaril korral turgatas talle pähe hirmus mõte, et teda võidaks lahutada sellest mehest, keda ta veel ei tundnud ja keda ta juba armastas nagu sõpra. Ta oli otsustanud: sel hetkel, kui valvur tema voodi seina juurest eemale tirib ja kummardub, et auku vaadata, lööb ta valvuri pea lõhki kiviga, mille peal seisis veekruus.
Ta mõistetakse surma, ta teadis seda hästi, aga kas ta polnud suremas tüdimusse ja ahastusse siis, kui too imepärane krabin oli ta elule tagasi andnud?
Õhtul tuli valvur; Dantès lebas voodis; talle tundus, et sel kombel kaitseb ta kõige paremini lõpetamata avaust. Ilmselt vaatas ta tülikat külalist imeliku pilguga, sest too ütles:
“Hakkate jälle lolliks minema või?”
Dantès ei vastanud, ta kartis, et erutatud hääl võiks ta reeta.
Valvur läks pead vangutades minema.
Kui öö kätte jõudis, arvas Dantès, et naaber kasutab ära vaikuse ja pimeduse, et temaga uuesti vestlust alustada, aga ta eksis; öö läks mööda ja ükski krabin ei vastanud ta palavikulisele ootusele. Aga järgmisel päeval, pärast valvuri hommikust käiku, kui ta oli oma voodi seinast eemale tirinud, kuulis ta ebaühtlaste vaheaegade järel kolme lööki; ta põlvitas seina juurde.
“Olete see teie?” küsis ta. “Mina olen siin.”
“Kas valvur on läinud?” küsis hääl.
“Jah,” vastas Dantès, “ta tuleb uuesti alles õhtul. Meil on kaksteist tundi vaba aega.”
“Ma võin siis tegutseda?” küsis hääl.
“Jaa, jaa, otsekohe, ärge viivitage, ma anun teid.”
Sedamaid hakkas muld, millele Dantès auku ronides kätega toetus, tema all järele andma; ta tõmbus kähku tagasi; muld ja lahtitulnud kivid vajusid auku, mis oli tekkinud allpool tema tehtud avaust; siis nägi ta ilmuvat selle pimeda augu põhja, mille sügavust ta ei osanud mõõta, pead, õlgu ja lõpuks tervet meest, kes üsna väledalt august välja ronis.
XVI
ITAALIA ÕPETLANE
Dantès kaisutas oma uut, nii kaua ja nii kannatamatult oodatud sõpra ja tõmbas teda akna poole, et vähene kasematti tungiv päevavalgus täiesti temale langeks.
Mees oli väikest kasvu, pigem kannatuste kui aastate tõttu valgeks läinud juustega. Halliseguste tihedate kulmude alt vaatas läbitungiv pilk ja habe oli veel tume ja ulatus rinnani. Tema kõhn, sügavate kortsude ja julgete väljendusrikaste joontega nägu kõneles sellest, et ta oli harjunud pigem vaimse kui füüsilise tegevusega. Mehe laup oli higine.
Mis puutub tema riietesse, siis nende esialgset kuju oli võimatu kindlaks teha, sest need olid räbalaiks lagunenud.
Ta paistis olevat vähemasti kuuekümne viie aastane, kuigi tema jõulised liigutused näitasid, et võib-olla oli tal tegelikult aastaid vähem ja ta näis ainult pika vangipõlve tõttu nii vana.
Noormehe vaimustustuhin näis talle heameelt tegevat; tema jäätunud hing nagu soojenes hetkeks ja sulas kokkupuutel teise tulise hingega. Ta tänas noormeest tema südamlikkuse eest üsnagi soojalt, kuigi ta pettumus pidi olema suur, leides teise kasemati sealt, kust oli lootnud leida vabaduse.
“Vaatame kõigepealt,” ütles ta, “kas on võimalik teie valvurite silme eest kaotada minu siiatuleku jälgi. Tulevikus võime me rahulikud ja kindlad olla ainult siis, kui nemad teada ei saa, mis on juhtunud.”
Ta kummardus ava poole, võttis kivi, tõstis selle raskusest hoolimata hõlpsasti üles ja lükkas auku.
“Kivi on üsna lohakalt lahti kangutatud,” ütles ta pead vangutades. “Teil polnud vist tööriistu?”
“Kas teil siis on?” imestas Dantès.
“Olen endale mõned teinud. Peale viili on mul kõik, mida ma vajan – peitel, tangid, kang.”
“Oo!