Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
redeli jaoks?” küsis Dantès.
“Sinna kulus paar särki, siis voodilinad, millel ma kolmeaastase vangisoleku ajal Fenestrelles ääred ära rebisin. Kui mind Ifi kindlusesse üle toodi, leidsin ma võimaluse need ribad kaasa tuua. Siin jätkasin tööd.”
“Aga kas keegi ei pannud tähele, et teie linadel polnud enam palistust?”
“Ma õmblesin need uuesti.”
“Millega?”
“Selle nõelaga.”
Ja abee võttis seljas olevate närude vahelt pika ja terava kalaluu, millel oli alles niit taga.
“Algul kavatsesin ma trellid lahti kangutada ja põgeneda akna kaudu,” ütles abee, “mis on, nagu te näete, natuke laiem kui teie oma ja mida ma põgenemise ajal oleksin veelgi laiendanud, aga siis ma taipasin, et aken on siseõue poole, ja ma loobusin oma plaanist, pidades seda liiga kahtlaseks. Redeli hoidsin sellegipoolest alles seks puhuks, kui põgenemisvõimaluse peaks ootamatult pakkuma juhus, millest ma teile rääkisin.”
Dantès uuris pealtnäha ikka veel redelit, aga tegelikult mõtles hoopis millelegi muule, talle oli üks mõte pähe tulnud. Abee oli nii tark, leidlik, suurte teadmistega, võib-olla taipab abee midagi tema, Dantèsi õnnetuse ebaselgest loost, millest tema polnud kunagi aru saanud.
“Millele te mõtlete?” küsis abee naeratades, pidades Dantèsi mõttessevajumist järjest kasvavaks imetluseks.
“Kõigepealt mõtlen ühele asjale: kui meeletut mõttejõudu pidite kulutama, et saavutada seda, kuhu olete jõudnud. Mida te veel siis oleksite ära teinud, kui oleksite vaba olnud?”
“Võib-olla mitte midagi: minu liiga tulvil ajust väljakeevad mõtted oleksid haihtunud, pudenenud tühjaks-tähjaks. Ainult õnnetus suudab välja kaevata inimmõistuses peituvad salavarud. On vaja survet, et püssirohi plahvataks. Vangipõlv koondas ühte punkti kõik minu hajali hõljuvad võimed, nad põrkasid kokku väga ahtas ruumis. Te ju teate, et pilvede kokkupõrkest sünnib elekter, elektrist välk, välgust valgus.”
“Ei, mina ei tea midagi,” ütles Dantès oma nõmedusest masendatult.
“Ühel jaol neist sõnadest, mida te räägite, puudub minu jaoks igasugune mõte. Te olete õnnelik, et olete nii tark!”
Abee naeratas.
“Te mõtlesite veel ühele asjale, ütlesite te äsja?”
“Jah.”
“Te rääkisite ainult ühest, aga see teine?”
“Teine on see, et jutt on olnud kogu aeg teie elust, aga minu elu te ei tunne.”
“Teie elu, noormees, on olnud liiga lühike, et selles võiks mingeid eriliselt tähelepanuväärseid sündmusi olla.”
“Minu elus on olnud kohutav õnnetus,” ütles Dantès. “õnnetus, mida ma ei ole ära teeninud, ja ma tahaksin, et ma ei peaks enam teotama jumalat, nagu ma mõnikord teinud olen, vaid et ma võiksin oma viha välja valada inimeste peale, kes on minu õnnetuses süüdi.”
“Teie peate siis ennast süütuks selles, mida teile süüks pannakse?”
“Täiesti süütuks, ma võin seda vanduda kahe inimese elu nimel, kes on mulle kallid, oma isa ja Mercédèsi elu nimel.”
“Rääkige mulle õige oma lugu ära,” ütles abee, sulges oma peidupaiga ja lükkas voodi kohale tagasi.
Siis rääkis Dantès abeele kõigest sellest, mida ta nimetas oma looks ja mis piirdus ühe reisiga Indiasse ja paari-kolme reisiga idasse; lõpuks rääkis ta oma viimasest reisist, kapten Leclère’i surmast, pakist, mis ta suurmarssalile edasi andis, kirjast, mille suurmarssal temale andis ja mis oli adresseeritud kellelegi härra Noirtier’le, ja siis oma saabumisest Marseille’sse, kohtumisest isaga, armastusest Mercédèsi vastu, kihluspeost, oma arreteerimisest, ülekuulamisest, esialgsest vangistusest kohtumajas ja siis lõplikust vanglast siin Ifi kindluses. Sealt edasi ei teadnud Dantès enam midagi, isegi mitte seda, kui pikka aega ta vang oli olnud.
Kui Dantès oli oma jutu lõpetanud, vajus abee pikaks ajaks mõttesse.
“On üks väga sügavamõtteline õigusalane aksioom,” ütles ta mõne aja pärast, “mis on kooskõlas sellega, millest ma teile äsja rääkisin: välja arvatud juhud, kus halvad mõtted tingib rikutud loomus, on kuritöö inimesele vastumeelne. Ent tsivilisatsioon on meile andnud mitmed kunstlikud vajadused, pahed, tahtmised, mis teinekord lämmatavad meis hea vaistu ja tõukavad meid kurjale teele. Sellest tuleneb maksiim: kui te tahate avastada süüdlast, otsige kõigepealt seda, kes võis sellest kuriteost kasu saada! Kellele võis teie kadumine kasulik olla?”
“Jumal hoidku, mitte kellelegi! Ma olin nii tähtsusetu.”
“Ärge vastake nõnda, sellel vastusel puudub ühteaegu nii loogika kui ka filosoofiline lähenemine. Kõik on suhteline, mu kallis sõber, alates kuningast, kes on ees oma järglasele, kuni ametnikuni, kes on ees ajutisele töötajale: kui kuningas sureb, pärib ta järglane krooni; kui ametnik sureb, pärib ajutine töötaja tuhat kakssada livri palka. Need tuhat kakssada livri on tema tsiviilleht, need on temale niisama vajalikud kui kaksteist miljonit kuningale. Iga inimene, alates ühiskonna kõige madalamast ja lõpetades kõige kõrgema astmega, koondab enda ümber terve väikese huvide maailma, milles on oma keerised ja konksulised aatomid nagu Descartes’i maailmades. Ainult et need maailmad laienevad sedamööda, mida kõrgemale nad tõusevad. See on nagu ümberpööratud spiraal, mis seisab teraviku peal tasakaalutriki tõttu. Tuleme siis nüüd tagasi teie maailma. Te pidite saama “Pharaoni” kapteniks?”
“Jah.”
“Te pidite abielluma kauni neiuga?”
“Jah.”
“Kas keegi oli huvitatud sellest, et te ei saaks “Pharaoni” kapteniks? Kas keegi oli huvitatud sellest, et teie ei abielluks Mercédèsiga? Vastake kõigepealt esimesele küsimusele, kord on kõikide asjade võti. Kas keegi oli huvitatud sellest, et te ei saaks “Pharaoni” kapteniks?”
“Ei. Laeval armastati mind väga. Kui madrused oleksid võinud endale ülemuse valida, olen ma kindel, et nad oleksid minu valinud. Ühelainsal mehel oli põhjust minu vastu vimma tunda, selle mehega oli mul mõni aeg enne seda tüli olnud, mina tegin ettepaneku duelliks, aga tema keeldus.”
“No näete! Kuidas selle mehe nimi oli?”
“Danglars.”
“Kes ta laeval oli?”
“Raamatupidaja.”
“Kui teie oleksite kapteniks saanud, kas te oleksite ta siis laevale jätnud?”
“Ei, kui asi oleks minust olenenud, sest arvasin märkavat tema arvepidamises mõningaid ebatäpsusi.”
“Hüva. Aga nüüd, kas keegi viibis teie viimase jutuajamise juures kapten Leclère’iga?”
“Ei. Me olime kahekesi.”
“Kas keegi võis teie jutuajamist kuulda?”
“Jah, sest uks oli lahti; ja isegi… oot-oot… jah, just nii, Danglars läks mööda parajasti sel hetkel, kui kapten andis mulle paki suurmarssali jaoks.”
“Hästi,” ütles abee, “oleme juba edasi jõudnud. Kas te võtsite kedagi kaasa, kui te Elba saarel maale läksite?”
“Mitte kedagi.”
“Teile anti seal kiri?”
“Jah, suurmarssal andis.”
“Mida te selle kirjaga tegite?”
“Panin rahataskusse.”
“Kas teil oli siis rahatasku kaasas? Kuidas üks rahatasku, milles on ametlik kiri, võiks mahtuda meremehe taskusse?”
“Teil on õigus, mu rahatasku oli laeval.”
“Järelikult panite te kirja alles laeval rahataskusse?”
“Jah.”
“Kus