Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
korral kestis hoog pool tundi,” ütles ta. “Pärast seda oli mul nälg ja ma tõusin omal jõul püsti. Täna ma ei suuda liigutada ei paremat kätt ega jalga; mu pea on raske, järelikult on verevalum ajus. Kolmandal korral saan ma täieliku halvatust või suren kohe.”
“Ei, ei, rahustuge, te ei sure. Kui see kolmas hoog peaks tulema, siis olete juba vaba. Me päästame teid nagu selgi korral, isegi paremini kui sel korral, sest siis on meil vajalik abi käepärast.
“Kallis sõber,” ütles rauk, “ärge petke ennast, atakk, mis praegu oli, mõistis mind eluaegsesse vangistusse: selleks et põgeneda, реab inimene suutma kõndida.”
“Me ootame, nädal aega, kuu, kaks kuud, kui vaja. Selle aja sees saate oma jõu tagasi. Põgenemiseks on kõik valmis, see on meie enda teha, mis hetke ja tunni me selleks valime. Sellel päeval, kui teil on juba küllalt jõudu ujumiseks, viimegi oma plaani ellu.”
“Mina enam ei uju,” ütles Faria, “mu käsi on halvatud ja mitte üheks päevaks, vaid jäädavalt. Tõstke ta üles, vaadake ise, mis ta kaalub.”
Noormees tõstis abee käe, mis langes elutult alla. Ta ohkas.
“Olete nüüd veendunud, Edmond, eks ole?” ütles Faria. “Uskuge mind, ma tean, mida ma räägin: haiguse esimesest atakist peale olen lakkamatult sellele mõelnud. Ma ootasin seda, sest olen selle pärinud perekonnalt, minu isa suri kolmanda ataki tagajärjel, vanaisa nõndasamuti. Arst, kes mulle selle vedeliku valmistas ja kes polnud keegi muu kui kuulus Cabanis ise, ennustas mulle sama saatust.”
“Arst võib eksida,” hüüdis Dantès. “Teie halvatus mind ei sega, ma võtan teid oma turjale ja ujun niiviisi.”
“Kulla laps,” ütles abee, “te olete meremees, olete ujuja, järelikult teate väga hästi, et säärase koormaga ei uju inimene viitkümmend tõmmetki. Ärge laske ennast petta illusioonidest, millesse isegi teie suuremeelne süda ei usu: mina jään niikauaks siia, kuni lööb minu vabadusetund, mis nüüdsest peale võib olla ainult surmatund. Teie aga põgenege, lahkuge! Te olete noor, osav ja tugev, ärge minu pärast muretsege, ma annan teile teie sõna tagasi.”
“Hüva!” sõnas Dantès. “Sellisel juhul jään ka mina siia.”
Ta tõusis püsti, sirutas käe pidulikult rauga kohale ja ütles:
“Ma vannun Kristuse vere nimel, et ei lahku teist enne, kui surm meid lahutab.”
Faria vaatas noormeest, kes oli nii lihtne, õilis ja suuremeelne ja kelle näost võis välja lugeda, et tema ustavus on tagamõtteta, kiindumus siiras ja tõotus usaldatav.
“Olgu nii,” ütles haige. “Ma olen nõus. Tänan.”
Siis sirutas ta Dantèsile käe ja sõnas:
“Võib-olla teile tasutakse teie omakasupüüdmatu ustavuse eest. Aga et mina ei saa ja teie ei taha lahkuda, siis tuleb meil käik galerii all kinni panna: sõdur võib oma ringkäigul märgata, et jalgealune kajab õõnsalt vastu, võib mõne inspektori tähelepanu sellele juhtida, ja siis oleme avastatud ja meid lahutatakse.
Minge tehke see töö ära, kahjuks ei saa mina teid seejuures abistada; kasutage selleks kogu öö, kui vaja, ja tulge minu juurde alles hommikul, pärast valvuri ringkäiku, mul on teile midagi tähtsat öelda.”
Dantès surus abee kätt, kes talle rahustavalt naeratas, ja lahkus, kuulekalt ja aupaklikult – nii oli ta alati oma vanasse sõbrasse suhtunud.
XVIII
VARANDUS
Kui Dantès järgmisel hommikul oma kaaslase kongi jõudis, leidis ta abee rahuliku näoga istumas.
Tema vasakus käes – mäletatavasti sai ta ainult aeda liigutada – võis näha kongi kitsukesest aknast langevas valguskiires väikest silindrikujulist paberilehte, mis ilmselt tavaliselt rullis seisis ja nüüd kuidagi lahti ei tahtnud püsida.
Abee näitas paberit sõnalausumata Dantèsile.
“Mis see on?” küsis Edmond.
“Vaadake hoolega,” ütles Faria naeratades.
“Ma vaatan kõigest väest, aga ei näe muud kui poolpõlenud paberitükki, kuhu on mingi imeliku tindiga gooti tähtedes midagi kirjutatud.”
“See paber, kallis sõber,” ütles Faria, “ma võin teile seda nüüd tunnistada, sest olen teid proovile pannud see paber on minu varandus, millest tänasest peale pool kuulub teile.”
Külm higi tõusis Dantèsi laubale. Kuni tänase päevani – kui pikka aega! – oli ta vältinud Fariaga juttu varandusest, mille pärast vaest abeed hulluks peeti. Loomupärasest delikaatsusest oli Dantès hoidunud puudutamast seda valuliselt helisevat keelt ja ka Faria oli vaikinud. Dantès oli pidanud Faria vaikimist märgiks, et too on mõistuse tagasi saanud, aga täna näisid need paar pärast rasket kriisi poetatud sõna tähistavat Faria tõsist tagasilangemist nõdrameelsusesse.
“Teie varandus?” kogeles Dantès.
Faria naeratas.
“Te olete igas mõttes õilishing, Edmond,” sõnas abee, “teie kahvatusest ja värisemisest ma mõistan, mis teis praegusel hetkel toimub. Ei, olge rahulik, ma ei ole hull. See varandus on olemas, Dantès, ja kui mina pole seda enda kätte saanud, siis teie, Dantès, saate. Ükski inimene ei tahtnud mind kuulda võtta ega uskuda, sest mind peeti hulluks; aga teie peaksite teadma, et ma seda ei ole. Kuulake mind nüüd ära ja siis võite mind uskuda või mitte, nii nagu soovite.”
“Oh issand, ta on sellesse tagasi langenud,” pomises Edmond. “See õnnetus mul veel puudus!”
Ja ütles siis valjusti:
“Kallis sõber, atakk on teid võib-olla väsitanud, kas te ei tahaks natuke puhata. Homme, kui te soovite, kuulan ma teie loo ära, aga täna ma lihtsalt hoolitsen teie eest. Pealegi,” lisas ta naeratades, “ons meil siis varandusega nii kiire?”
“Väga kiire, Edmond!” vastas rauk. “Kes teab, võib-olla homme või ülehomme tuleb kolmas atakk? Mõelge sellele, siis on kõik läbi! Jaa, nii see on! Olen tihtipeale mõelnud kibeda mõnuga sellele varandusele, mis teeks rikkaks kümme perekonda. Nendele, kes mind jälitasid, on ta kadunud: see mõte oli mulle kättemaksu eest ja ma nautisin seda pikalt oma kongi pimeduses ja vangipõlve ahastuses. Aga nüüd, kus ma olen armastusest teie vastu maailmale andeks andnud, nüüd, kus ma näen, et teie olete noor ja tulevik on teil alles ees, nüüd, kui ma mõtlen sellele, millist õnne võib teile tuua minu saladuse avaldamine, nüüd on mul hirm viivitamise pärast, ma värisen mõtte juures, et ei suuda kindlustada teile kui igas mõttes väärikale omanikule seda määratut sala-aaret.”
Edmond pööras pea ohates kõrvale.
“Te ei taha mind ikka veel uskuda, Edmond,” jätkas Faria, “kas minu hääl ei veennud teid? Ma näen, et teil on vaja tõendeid. Lugege siis seda paberit, mida ma ei ole näidanud ühelegi inimesele.”
“Homme, kallis sõber,” sõnas Edmond, kellele rauga hullusega kohanemine oli vastumeelt. “Me ju leppisime kokku, et räägime sellest homme.”
“Me räägime sellest homme, aga paber lugege läbi täna.”
Ei maksa teda ärritada,” mõtles Dantès.
Ja võtnud paberi, millest pool oli puudu, ilmselt oli see mingi õnnetuse tõttu ära põlenud, Dantès luges sealt:
kahe miljoni rooma skuudoni ja mil
tab eest kahekümnenda rah
Idaabajast otsejoones. Kaks
koobastesse: varandus on teis
nurgas; selle vara parandan ma
ainukesele pärijale.
25. aprillil 1498 Ces
Noh?” küsis Faria, kui noormees oli lugemise lõpetanud.
“Ma