Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
vaatas teda jahmunult.
“Mis teil on?” küsis ta.
“Kas te näete seda päikesekiirt?” küsis abee.
“Jah.”
“Minule on nüüd kõik märksa selgem kui see läbipaistev ja särav kiir. Vaene laps, vaene noormees! See kohtumees oli siis kena teie vastu?”
“Jah.”
“Väärikas abiprokurör põletas, hävitas kirja ära?”
“Jah.”
“Too korralik timuka varustaja laskis teil vanduda, et te iial ei mainiks Noirtier’ nime?”
“Jah.”
“Noirtier! Õnnetu sõge, kas te teate, kes oli see Noirtier? Noirtier oli tema isa!”
Välk, mis oleks Dantèsi jalge ees maasse löönud ja sinna sügava kuristiku lõhestanud, mille põhjast paistab põrgu, poleks teda sel määral rabanud, poleks šokki põhjustanud, poleks nii hävitav olnud kui need kuuldud sõnad. Ta tõusis püsti ja haaras kahe käega peast kinni, otsekui püüdes takistada selle lõhkemist.
“Tema isa! Tema isa!” karjus ta.
“Jaa, tema isa, kelle nimi on Noirtier de Villefort,” tähendas abee.
Siis sähvas nagu terav valgus läbi vangi aju, kõik, mis oli talle segaseks jäänud, oli nüüd hetkega päevselge. Villefort’i kõhklemine ülekuulamise ajal, hävitatud kiri, nõutud vanne, kohtumehe peaaegu anuv hääl, mis ei ähvardanud, vaid näis paluvat, kõik tuli talle nüüd meelde. Ta karjatas, taarus, nagu oleks ta purjus; tormas siis ava juurde, mis viis abee kongist tema omasse.
“Ma pean nüüd olema üksi,” ütles ta, “et kõige selle üle järele mõelda.”
Oma kongi jõudes vajus ta voodile. Kui valvur õhtul tuli, leidis ta Dantèsi seal istumas, nägu krampis, silmis liikumatu pilk, jäik ja tumm nagu raidkuju.
Nende tundide jooksul, mis ta oli mõelnud ja mis olid lennanud nagu sekundid, oli ta teinud kohutava otsuse ja andnud hirmsa tõotuse.
Üks hääl äratas Dantèsi mõtisklustest. See oli abee Faria, kelle juures oli valvur ka juba käinud ja kes tuli nüüd Dantèsi enda poole sööma kutsuma. Tema tuntud hullu maine, eriti aga lõbustava hullu maine, andis talle mõningaid eeliseid, nagu näiteks seda, et ta sai pisut valgemat leiba ja väikese pudeli veini pühapäeviti. Parajasti oligi pühapäev ja abee tuli oma noort kaaslast kutsuma, et temaga oma leiba ja veini jagada.
Dantès läks abeega kaasa; kõik ta näojooned olid jälle oma tavalisel kohal, aga nad olid kuidagi jäigad ja kindlad, mis kõnelesid mingist otsusest, kui nii öelda võib. Abee vaatas teda uurivalt.
“Mul on kahju, et aitasin teid otsingutes ja et ma ütlesin teile seda, mida ma ütlesin,” sõnas ta.
“Mispärast?” küsis Dantès.
“Sest ma põetasin teie südamesse tunde, mida seal varem ei olnud: kättemaksu.”
Dantès naeratas.
“Räägime millestki muust,” ütles ta.
Abee silmitses teda veel kord ja vangutas nukralt pead. Siis hakkas ta rääkima millestki muust, nagu Dantès oli palunud.
Vana vang kuulus nende inimeste kilda, kelle jutus, nagu see on tavaline paljukannatanud inimeste puhul, oli hulganisti õpetlikku ja alati huvipakkuvat, aga see oli vaba egoismist – too õnnetu ei rääkinud iial oma õnnetustest.
Dantès kuulas õhinal iga ta sõna: osa neist olid seoses mõtetega, mis olid talle tuttavad või puudutasid tema meremeheelu teadmisi, paljud rääkisid tundmatutest asjadest ja otsekui virmalised, mis meresõitjate teed polaarsetel laiuskraadidel valgustavad, näitasid noormehele fantastilises helenduses säravaid uusi maid ja silmapiire. Dantès taipas, milline õnn võiks olla teadmistega inimesel jälgida seda haritud vaimu tema rännakutel moraali-, filosoofia- ja ühiskonnaideede kõrgustikel, kus see oli harjunud mängeldes liikuma.
“Te peaksite mulle õpetama pisut seda kõike, mida te teate.” ütles Dantès, “kas või selleks, et teil minuga igav ei oleks. Praegu mulle tundub, et arvatavasti te eelistaksite üksindust minusugusele hariduseta kaaslasele, kes millestki aru ei saa. Kui te olete nõus sellega, mida ma teilt palun, siis mina omalt poolt luban, et ma põgenemisest enam ei räägi.”
Abee naeratas.
“Kallis laps, paraku on inimlikud teadmised üsna piiratud,” sõnas abee, “kui ma teile olen õpetanud matemaatikat, füüsikat, ajalugu ja kolme kuni nelja elavat keelt, mida ma ise räägin, siis teate te niisama palju kui mina: mul kulub selleks vähem kui kaks aastat, et need teadmised teile üle anda.”
“Kaks aastat!” imestas Dantès. “Teie arvate, et ma võin kahe aastaga kõik need tarkused ära õppida?”
“Rakendama te neid ei õpi, aga põhiprintsiibid saate selgeks: õppimine ei tähenda veel teadmist. On olemas teadjad ja õpetlased: esimesed loob mälu, teised filosoofia.”
“Kas filosoofiat ei saa õppida?”
“Filosoofiat ei ole võimalik õppida. Filosoofia on teadmiste kogum, mida rakendab geenius; filosoofia on särav pilv, millele astus Kristus, kui ta taevasse läks.”
“Mida te mulle kõigepealt õpetate? Ma tahan kohe alustada, mul on janu teadmiste järele.”
“Kõike,” ütles abee.
Veel samal õhtul seadsid kaks vangi kokku õppimise plaani, mida pidi hakatama järgmisel päeval ellu viima. Dantèsil oli oivaline mälu, äärmiselt kiire taipamisvõime: tal oli matemaatiku kalduvusi ja selletõttu lihtne taibata kõike, mis oli seotud arvutamisega, kusjuures meremehe romantiline hingelaad mahendas kõiki neid liiga materialistlikke tõestusi, mis avaldusid vaid kuivades arvudes ja sirgjoontes; pealegi oskas ta juba itaalia keelt ja pisut uuskreeka keelt, mida oli õppinud oma reisidel idasse. Nende kahe keele abil mõistis ta peagi kõigi ülejäänute ehitust ja poole aasta pärast hakkas ta juba rääkima hispaania, inglise ja saksa keelt.
Nii nagu Dantès abee Fariale oli lubanud, kas siis nüüd sellepärast, et meelelahutus, mida talle pakkus õppimine vabaduse asemel, või sellepärast, nagu me juba näinud olime, et ta rangelt oma sõna pidas, igatahes põgenemisest ta enam ei rääkinud ja teadmistest tulvil päevad veeresid kiiresti. Aasta pärast oli ta hoopis teine inimene.
Mis puutub abee Fariasse, siis pani Dantès tähele, et hoolimata vaheldusest, mida abeele pakkus tema selts vangipõlves, läks abee päev-päevalt süngemaks. Mingi pidev lakkamatu mõte näis piiravat ta vaimu; ta vajus sügavasti mõttesse, ohkas tahtmatult, tõusis äkki püsti, pani käed rinnale risti ja käis sünge näoga oma kongis ringi.
Ühel päeval jäi ta äkki seisma keset ringi, mida oli sadu kordi oma kongis tallanud, ja hüüatas:
“Oh, kui seda tunnimeest ei oleks!”
“Tunnimeest ei oleks, kui te seda vaid tahaksite,” ütles Dantès, kes oli jälginud ta mõtet läbi ajukesta, nagu olnuks see klaasist.
“Ma ju ütlesin teile,” sõnas abee, “et tapmine on mulle vastumeelt.”
“Ja ometigi, kui see tapmine on korda saadetud, oleks selle sooritanud meie elualalhoiuinstinkt, sellele tõukab enesekaitse.”
“Ükskõik, ma ei suuda seda teha.”
“Aga te mõtlete sellele siiski?”
“Lakkamatult, lakkamatult,” pomises abee.
“Te olete mingi võimaluse leidnud, eks ole?” küsis Dantès erutatult.
“Jah, kui õnnestuks galeriile panna tunnimees, kes ei kuule ega näe.”
“Ta ei kuule ega näe,” vastas noormees nii kindla ja otsustava tooniga, et see kohutas abeed.
“Ei, ei,” hüüdis ta, “võimatu!”
Dantès