Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
rekonstrueerinud iga lause, täiendanud iga mõtet.”
“Ja te arvate, et olete leidnud selle pooleli jäänud mõtte?”
“Olen selles päris kindel, te võite selle üle ise otsustada: aga kõigepealt kuulake ära selle paberi ajalugu.”
“Tasa!” hüüdis Dantès. “Sammud! …Keegi tuleb… Ma lähen… Hüvasti.”
Ja Dantès, õnnelik, et pääses paberi ajaloost ja selgitusest, millest ta ilmselt oleks leidnud kinnitust sõbra õnnetule haigusele, libistas ennast nagu madu läbi kitsa käigu, kuna Faria, kellele hirm oli liikumisvõime osaliselt tagasi andnud, lükkas põrandakivi jalaga paika ja viskas mati sinna peale, et peita pilkude eest pragu, mida ta ei jõudnud kaotada.
Tuli vanglaülem, kes oli valvuri käest kuulnud Faria haigushoost ja tahtis nüüd ise kindlaks teha, kui tõsine see oli.
Faria võttis ta vastu istudes, püüdes vältida iga kompromiteerivat liigutust, ja tal õnnestuski vanglaülema eest varjata halvatust, mis oli tema poolt keha tabanud. Ta kartis, et vanglaülemal võiks temast hale hakata ja ta lastakse üle viia tervislikumasse vanglasse ning lahutatakse nõndaviisi oma noorest kaaslasest. Aga õnneks see nii ei olnud ja vanglaülem lahkus veendumusega, et tema vaesel hullul, kelle vastu ta südamepõhjas kerget poolehoidu tundis, oli vaid tühine tervisehäire.
Sedaaegu istus Dantès, pea käte vahel, oma voodil ja püüdis mõtteid koguda. Sest ajast peale, kui ta Fariat tundis, oli ta näinud abee mõtlemisviisis säärast arukust, laiahaardelisust, loogilisust, et ta ei suutnud kuidagi kooskõlla viia ülimat tarkust kõigis küsimustes absoluutse arulagedusega ainult ühes punktis: kas tõesti Faria eksis, et tal on varandus, või eksisid teised, pidades Fariat hulluks?
Dantès jäi kogu päevaks oma kongi ja ei söandanud sõbra juurde minna. Nõndaviisi püüdis ta edasi lükata momenti, mil saab kindlalt teada, et abee on hull. See veendumus võis olla midagi kohutavat.
Aga õhtul, pärast valvuri ringkäiku, kui abee nägi, et noormees tema juurde ei tule, üritas ta ületada vahemaa, mis teda noormehest lahutas. Edmond värises, kuuldes valurikkaid pingutusi, mida tegi rauk ennast edasi lohistades; ta jalg oli tundetu ja käega ta ennast toetada ei saanud. Edmond oli sunnitud ta enda juurde tõmbama, sest omal jõul ei oleks ta iial läbi pääsenud kitsast käigust, mis viis Dantèsi kongi.
“Näete, kui halastamatult ma teid jälitan,” ütles abee heatahtlikult särava naeratusega. “Te lootsite pageda minu helduse eest, aga sellest ei tule midagi välja. Nii et kuulake nüüd.”
Edmond nägi, et taganemisteed ei olnud. Ta pani rauga voodile istuma ja tuli ise oma taburetiga tema kõrvale.
“Te teate,” ütles abee, “et ma olin kardinal Spada, sellenimelise vürstisoo viimase esindaja sekretär, olin tema majas omainimene, tema sõber. Tollele auväärsele senjöörile võlgnen ma kõik, mis mu elus õnnelikku oli. Ta ei olnud rikas, kuigi tema perekonnavara pidasid kõik muinasjutuliseks ja ma kuulsin sageli ütlemist: rikas nagu üks Spada. Aga nii tema ise kui ka need kuulujutud elasid vaid sellest küllusemainest. Tema palee oli minu paradiis. Ma õpetasin tema vennapoegi, ja kui ta pärast nende surma maailma üksi jäi, tasusin ma talle kõige eest, mis ta oli minu heaks kümne aasta jooksul teinud, jäägitu ustavusega, ma tegin kõik, mis ta soovis.
Kardinali majas ei olnud varsti minu jaoks enam saladusi; olin monsenjööri sageli näinud vanades raamatutes tuhnimas ja õhinal perekonna tolmuseid manuskripte lappamas. Kui ma talle ühel päeval ette heitsin neid tarbetult veedetud uneta öid ja sellele järgnevat masendust, vaatas ta mulle kibestunult naeratades otsa ja lõi mu ees lahti raamatu, mis on pühendatud Rooma linna ajaloole. Selle ühe osa “Paavst Aleksander VI elu” kahekümnendas peatükis on järgmised read, mis on mulle alatiseks meelde jäänud:
“Suured Romagna sõjad olid lõppenud. Cesare Borgia oli oma vallutused lõpule viinud, aga ta vajas raha, et osta ära kogu Itaalia. Ka paavst vajas raha, et lõplikult purustada Prantsusmaa kuningas Louis XII, kes oli viimastele lüüasaamistele vaatamata ikka veel kohutav vastane. Tuli teha mingi ilus äri, mis aga polnud vaeses kurnatud Itaalias sugugi kerge.
Tema Pühadusel tuli mõte. Ta otsustas teha kaks uut kardinali.
Valides välja kaks Rooma tähtsat, ja peaasi, väga rikast meest, vaat, missugust tulu võis sellest Püha Isa saada: esiteks võis ta ära müüa kõrged ja tulusad ametid, mis praegu olid nende kahe tulevase kardinali käes; teiseks võis ta arvestada hiilgava summaga, mis ta saab kahe kardinalikübara eest.
Jäi veel kolmas osa äritehingust, mis selgub peagi.
Paavst ja Cesare Borgia leidsid kõigepealt kaks tulevast kardinali: need olid Giovanni Rospigliosi, kelle käes oli neli kõrget ametikohta Püha Tooli juures, ja Cesare Spada, väga kuulsast soost ja põhjatu rikas roomlane. Nii üks kui teine teadsid, mida maksab paavsti säärane soosing. Nad olid auahned. Kui kardinalid olid leitud, leidis Cesare Borgia peagi taotlejad ka vabanenud ametikohtadele.
Selle äritehingu tulemusena maksid Rospigliosi ja Spada, et saada kardinaliks, ja veel kaheksa inimest maksid selle eest, et olla need, kes kaks verivärsket kardinali varemalt olid olnud. Kaheksasada tuhat skuudot läks äritsejate rahakirstudesse.
On juba aeg asuda äritehingu viimase osa juurde. Paavst, kes oli Rospigliosile ja Spadale heldelt oma soosingut jaganud, andes neile kardinali insiigniad, oli päris kindel, et selle sugugi mitte väljamõeldud tänuvõla maksmiseks tuli neil koondada ja realiseerida oma varandust, et lõplikult Rooma asuda, ja nüüd otsustasid paavst ja Cesare Borgia kaks kardinali einele kutsuda.
Selles küsimuses tekkis vaidlus Püha Isa ja tema poja vahel: Cesare arvas, et võiks kasutada vahendit, mis oli tal alati valmis lähedaste tuttavate tarbeks, nimelt kuulsat võtit, millega teatavaid inimesi paluti avada teatav kapp. Võtmel oli tilluke raudoga, lihtsalt lukksepa lohakus. Kui võtit kõvasti suruti, sest lukk käis raskelt, torkas see väike oga kätte ja järgmisel päeval oli inimene surnud. Oli ka veel lõvipeaga sõrmus, mille Cesare pani sõrme, kui tal seisid ees teatavad käesurumised. Lõvi hammustas väljavalitute kätt ja see hammustus tõi surma kahekümne nelja tunni pärast.
Niisiis tegi Cesare isale ettepaneku saata kardinalid kas kappi avama või suruda kummalgi südamlikult kätt, aga Aleksander VI vastas talle:
“Ei maksa koonerdada einega, kui küsimuses on nii hiilgavad kardinalid kui Rospigliosi ja Spada. Miski ütleb mulle, et me saame ka need kulud tagasi. Pealegi te unustate, Cesare, et seedehäire ilmneb otsekohe, kuna torke või hammustuse tagajärg ilmneb alles päeva või paari pärast.”
Cesare jäi isa väidetega nõusse. Ja nii kutsutigi kardinalid einele.
Laud kaeti paavsti viinamarjaistanduses San Pietro in Vincoli lähedal, väga kaunis paigas, mida kardinalid kuulu järgi hästi tundsid.
Rospigliosi, kes oli ikka veel nagu arust ära oma uue kõrge ameti tõttu, tuli särava näoga hõrgutisi tõotavale einele. Spada, kes oli ettevaatlik mees ja armastas ainult oma vennapoega, väga lootustandvat noort kaptenit, võttis paberi ja sule ning tegi testamendi.
Siis laskis ta oma vennapojale teatada, et too teda ootaks viinamarjaistanduse lähedal, aga paistab, et teener ei leidnud vennapoega üles.
Spada tundis einete tavasid. Sellest ajast peale, kui ülimalt tsiviliseeriv ristiusk oli oma progressi Rooma toonud, ei tulnud enam tsentuurio teie juurde türanni sõnumiga: “Keiser soovib, et sa sured,” vaid legaat a latere19 tuli naeratava näoga teile ütlema paavsti käsul: “Tema pühadus soovib, et te einetaksite koos temaga.”
Kella kahe paiku päeval läks Spada San Pietro in Vincoli viinamarjaistandusse, kus paavst teda ootas. Esimene inimene, kes Spadale seal silma hakkas, oli tema säravas riietuses ja naeratav vennapoeg, keda Cesare Borgia tähelepanuga üle külvas. Spada kahvatas; Cesare irooniline pilk, mille too Spadale heitis, laskis aimata, et ta oli kõik ette näinud, lõks oli osavasti seatud.
Istuti lauda. Spada oli saanud vennapojalt vaid küsida: “Kas te saite mu sõnumi
Kõrval, kõrvalt (lad. k.). – Kasutati paavsti lähikonnast valitud kardinalide kohta, kellele usaldati diplomaatiliste ülesannete täitmine.