Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
ta ulatas Dantèsile teise paberilehe teiste lausekatkenditega.
Dantès võttis selle ja luges:
aastal, olles kutsutud
VI poolt ja kartes,
bara eest saadud rahast
da ning laseb mulle
ra ja Bentivoglio saart
ma oma nõbule Guido
t ma olen matnud paika,
al koos minuga, nimelt väik-
bastesse kõik, mis mul oli:
vid, teemandid, ehted;
andusest, mi.s ulatub
le ta leiab, kui tõs-
nu, kui minna väikesest
ava on tehtud nendesse
e koopa kõige kaugemas
omanduseks temale kui oma
are Spada
Faria põnevil pilk jälgis Dantèsi.
“Ja nüüd,” ütles ta, nähes, et Dantès oli jõudnud viimase reani, “pange kaks tükki kokku ja otsustage ise.”
Dantès täitis kasu. Kaks katkendit andsid järgmise terviku:
Täna, 25. aprillil 1498. … aastal, olles kutsutud einele Tema Pühaduse Aleksander … VI poolt ja kartes, et talle ei piisa kardinalikü … bara eest saadud rahast ja et ta tahab minu järelt päri … da ning laseb mulle osaks saada kardinalide Crapa … ra ja Bentivoglio saatuse, kes surid mürgitusse, teata … n ma oma nõbule Guido Spadale, oma ainupärijale, e … t ma olen matnud paika, mida ta tunneb, sest käis se … al koos minuga, nimelt väikese saare Monte-Cristo koo… bastesse kõik, mis mul oli: kullakangid, kuldraha, kalliski … vid, teemandid, ehted; ainult mina üksi tean sellest var … andusest, mis ulatub kahe miljoni rooma skuudoni ja mil … le ta leiab, kui tõstab eest kahekümnenda rah … nu, kui minna väikesest Idaabajast otsejoones. Kaks … ava on tehtud nendesse koobastesse: varandus on teis … e koopa kõige kaugemas nurgas; selle vara parandan ma … omanduseks temale kui oma ainukesele pärijale.
25. aprillil 1498 Ces … are Spada
“Kas te nüüd lõpuks mõistate?” küsis Faria.
“See oli kardinal Spada kirjutatud testament, mida nii kaua otsiti?” küsis Edmond, kes ei suutnud seda ikka veel uskuda.
“Jah, tuhat korda jah.”
“Kes selle niiviisi kokku pani?”
“Mina. Säilinud katke põhjal aimasin ära puuduva, mõõtsin lausete pikkust paberi pikkusega, püüdes tungida varjatud sisusse nähtava sisu abil, nagu inimene juhindub maa all viimasest valguskiirest, mis ülevalt paistab.”
“Ja mida te siis tegite, kui arvasite olevat selles kindlalt veendunud?”
“Tahtsin ära sõita ja sõitsingi kohe, võttes kaasa alustatud suure töö ühtse Itaalia kuningriigi kohta. Aga tol ajajärgul tahtis Napoleon, vastupidiselt hilisematele plaanidele, kus talle juba poeg oli sündinud, provintside jagamist ja keiserlik politsei oli mul pikka aega silma peal hoidnud; minu kiire lahkumine, mille põhjust politsei uneski ei osanud aimata, paistis talle kahtlane ja sel hetkel, kui ma laevale asusin, et sõita Piombinosse, võeti mind kinni.”
“Ja nüüd, mu sõber,” ütles Faria, vaadates Dantèsi peaaegu isalikul pilgul, “nüüd teate te niisama palju kui mina: kui me peaksime siit kunagi üheskoos pääsema, kuulub pool minu varandusest teile; kui ma suren siin ja teie pääsete üksi, kuulub kõik teile.”
“Aga,” küsis Dantès kõheldes. “Kas sellel varandusel ei ole maailmas mõnda seaduslikumat pärijat kui meie?”
“Ei, ei, ärge muretsege, suguvõsa on lõplikult välja surnud ja pealegi määras viimane krahv Spada minu oma pärijaks. Pärandades mulle sümboolse palveraamatu, pärandas ta mulle ühtlasi kõik, mida see sisaldas. Ei, ei, ärge muretsege, kui me võtame selle varanduse endale, võime seda südamerahuga kasutada.”
“Te ütlesite, et varanduse suurus on…”
“Kaks miljonit rooma skuudot, umbes kolmteist miljonit meie rahas.”
“Võimatu!” hüüatas Dantès summa suurusest kohkudes.
“Võimatu! Mispärast?” sõnas Faria. “Spada suguvõsa oli üks vanemaid ja võimsamaid 15. sajandil. Liiatigi tol ajal, mil äritsemisega ei tegeldud ja tööstust ei olnud, ei ole säärased kulla ja kalliskivide kuhjumised sugugi haruldased. Veel praegugi on Roomas perekondi, kes surevad nälga, ehkki neil on miljoni väärtuses teemante ja teisi kalliskive, aga need on päritud majoraadi alusel ja neid nad puutuda ei tohi.”
Edmond’il oli tunne, et ta näeb und: ta hõljus kuskil uskumatuse ja rõõmu vahepeal.
“Ma varjasin seda saladust teie eest nii kaua sellepärast, et tahtsin näha, mis inimene te olete, ja teiseks sellepärast, et teid üllatada. Kui me oleksime põgenenud enne minu katalepsiahoogu, oleksin teid viinud Monte-Cristole. Nüüd,” jätkas ta ohates, “viite teie mind sinna! Noh, Dantès, kas te ei tänagi mind?”
“Varandus kuulub teile, mu sõber,” ütles Dantès, “ta kuulub ainuüksi teile, minul pole sellele mingit õigust: ma ei ole teie sugulane.”
“Te olete mu poeg, Dantès!” hüüdis Faria. “Te olete mu vangipõlve laps, minu seisus määras mind elama vallalise elu: jumal saatis teid minule, lohutama meest, kes ei võinud saada isaks, ja vangi, kes ei võinud saada vabaks.”
Ja Faria sirutas terve käe noormehe poole, kes talle nuuksatades kaela langes.
XIX
KOLMAS ATAKK
Nüüd, kus varandus, mille üle abee nii pikka aega oli mõelnud, võis kindlustada selle inimese õnne, keda Faria armastas nagu oma poega, oli varanduse väärtus tema silmis kahekordistunud; iga päev rääkis ta pikalt varanduse suurusest ja seletas Dantèsile, kui palju võib tänapäeval kolmeteistkümne või neljateistkümne miljoniga oma sõpradele head teha. Neil juhtudel Dantèsi nägu mornistus, sest talle tuli meelde kättemaksutõotus, mille oli andnud, ja tema mõtles sellele, kui palju võib üks mees kolme- või neljateistkümnemiljonilise varandusega oma vaenlastele halba teha.
Abee ei tundnud Monte-Cristo saart, aga Dantès tundis: ta oli palju kordi mööda sõitnud sellest saarest, mis asus kahekümne viie ljöö kaugusel Pianosast, Korsika ja Elba vahel, ja üks kord oli ta koguni maal käinud. Monte-Cristo saar oli, oli alati olnud ja on praegugi täiesti inimtühi – selle peaaegu koonilise kujuga kaljusaare näis olevat mingi vulkaaniline purse sügavikust merepinnale tõstnud.
Dantès tegi Fariale saare plaani ja Faria andis Dantèsile nõu, mis viisil oleks tal võimalik varandust üles leida.
Dantès polnud kaugeltki nii vaimustatud ja kaugeltki nii kergeusklik kui abee. Selles oli ta nüüd muidugi kindel, et Faria hull ei olnud, ja viis, kuidas ta varanduse avastas, mille pärast teda hulluks peeti, suurendas veelgi Dantèsi imetlust. Aga Dantès ei suutnud uskuda, et varandus, juhul kui see kunagi tõesti olemas oli, veel praegugi alles on, ja kui ta seda varandust ka pettekujutluseks ei pidanud, siis arvas ta vähemalt, et nüüd seda enam seal ei ole.
Järjekordne õnnetus tabas neid, otsekui tahtnuks saatus võtta vangidelt viimase lootuse ja teha neile selgeks, et nad on mõistetud igavesse vangipõlve: merepoolne galerii, mis juba ammu ähvardas sisse langeda, remonditi ära; paigati vundamenti ja suurte kivimürakatega topiti kinni auk, mille Dantès oli juba poolest saadik täis kandnud. Mäletatavasti käskis abee noormehel seda teha, ja kui Dantès poleks seda teinud, olnuks nende õnnetus veelgi suurem, sest siis oleks nende põgenemiskatse avastatud ja nad oleksid teineteisest tingimata lahutatud. Uus, palju tugevam, eelmistest palju halastamatum uks oli nende taga kinni löödud.
“Näete nüüd,” ütles noormees,