Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
tasa!” pomises surija. “Muidu meid lahutatakse, kui te peaksite mu päästma.”
“Teil on õigus. Oh jaa, olge mureta, ma päästan teid! Ja pealegi, kuigi te hirmsasti kannatate, paistab siiski, et te kannatate vähem kui esimesel korral.”
“Te eksite! Ma kannatan vähem, sest minus on vähem jõudu kannatusteks. Teie eas inimesed usuvad elusse, nooruse privileeg on uskuda ja loota; aga vanad näevad surma selgemini. Oo! Ongi käes… ta tuleb… kõik on läbi… ma ei näe enam… mõistus kaob … Andke oma käsi, Dantès.. Jumalaga!.. Jumalaga!..”
Ja kogu oma jõuvaru kokku võttes ajas ta ennast viimast korda voodis istuli.
“Monte-Cristo!” kähises ta. “Ärge unustage Monte-Cristot!”
Ja Faria langes tagasi voodile.
Atakk oli kohutav: kõverdunud liikmed, tursunud laud, verine vaht, liikumatu keha olid nüüd selles vaevavoodis aruka inimese asemel, kes oli sinna hetk tagasi heitnud.
Dantès võttis lambi ja pani voodipeatsi juures seinast väljaulatuvale kivile – hubisevalt tulelt langes kummaline ja fantastiline valgus moondunud näole ja elutule, jäigale kehale.
Dantès jälgis üksisilmi, oodates kannatamatult hetke”-, mil kasutada päästvat ravimit.
Kui ta arvas selle hetke käes olevat, võttis ta noa, kangutas hambad lahti – see läks nüüd hõlpsamini kui esimesel korral – ja tilgutas üksteise järel kaksteist tilka ning jäi siis ootama; pudelikesse oli jäänud umbes kaks korda niipalju, kui ta oli ära kallanud.
Ta ootas kümme minutit, veerand tundi, pool tundi – ei mingit märki. Värisedes, juuksed hirmust püsti, luges ta sekundeid oma südamelöökide järgi.
Siis arvas ta olevat tulnud aja viimaseks katseks; ta pani pudelikese Faria lillaks tõmbunud huulte juurde, ja tarvitsemata lahti kangutada lõualuid, kallas ära kogu pudeli sisu.
Ravimil oli elektriline mõju, äge kramp raputas rauga liikmeid, ta silmad läksid õudselt pärani, suust vallandus ohe, mis kõlas nagu karje, siis vajus värisev keha aegamisi tagasi tardumusse.
Ainult silmad olid jäänud lahti.
Pool tundi, tund, poolteist tundi läks mööda. Ahastava poolteise tunni jooksul oli Edmond kummargil oma sõbra kohal; kätt abee südamele surudes tundis ta, kuidas selle keha läks järkjärgult jahedamaks ja südamelöögid ikka tuhmimaks ja nõrgemaks.
Siis oli kõik läbi; viimne südamelöök kustus, nägu tõmbus kaameks, silmad jäid lahti, aga pilk tuhmus.
Kell oli kuus hommikul, päike hakkas tõusma ja kahvatu kuma tungis kongi, kahandades kustuva lambi valgust. Aeg-ajalt langes kummaline helk surnu näole, jättes mõnda puhku mulje, nagu oleks ta elus. Kuni kestis heitlus valguse ja pimeduse vahel, võis Dantès veel kahelda; aga kui päev oli võitnud, mõistis ta. et ta oli üksi jäänud laibaga.
Siis haaras teda kohutav, ületamatu hirm; ta ei julgenud enam pigistada kätt, mis rippus üle voodiääre, ta ei julgenud enam vaadata valgeid, klaasistunud silmi, mida püüdis mitmel korral asjata kinni suruda, mis aga jälle lahti läksid. Ta kustutas lambi, peitis selle hoolikalt ja põgenes, pannes põrandakivi oma pea kohal paika nii hästi kui suutis.
Oli ka juba aeg, varsti pidi tulema valvur.
Sel korral alustas valvur Dantèsist, Dantèsi kongist pidi ta minema Faria juurde, et viia talle hommikusöök ja pesu.
Sellest mehest polnud küll aru saada, et ta juhtunust midagi teadnud oleks. Ta läks jälle ära.
Dantèsi haaras kirjeldamatu kärsitus saada teada, mis juhtub ta õnnetu sõbra kongis. Ta läks tagasi maa-alusesse käiku ja jõudis just õigeks ajaks, et kuulda, kuidas valvur abi järele hüüdis.
Varsti tulid teised valvurid, siis kostsid reeglipärased ja rasked sammud, mis on omased sõduritele isegi siis, kui nad teenistuses ei ole. Sõdurite kannul tuli vanglaülem.
Edmond kuulis voodi naginat, kui laipa liigutati; ta kuulis vanglaülema häält, kes käskis vangile vett näkku visata, ja kui vang kastmisest hoolimata meelemärkusele ei tulnud, saatis arsti järele.
Vanglaülem läks välja ja Dantèsi kõrvu jõudsid mõned kaastundlikud sõnad, mille sekka kajas pilkavat naeru.
“Vang läks siis nüüd oma varanduse järele! Head reisi!” ütles üks.
“Miljonid on, aga seda pole, millega surilina kinni maksta,” tähendas teine.
“Ifi lossi surilinad ei maksa palju,” ütles kolmas hääl.
“Aga ta oli ju usumees,” ütles esimesena kõlanud hääl. “Võibolla tema puhul antakse natuke raha välja.”
“Sellisel juhul saab ta koti.”
Edmond kuulas, ei lasknud ühtegi sõna kaduma, aga suuremat aru ei saanud. Varsti hääled vaibusid ja talle tundus, et kõik olid kongist lahkunud.
Aga ta ei julgenud sinna minna: võib-olla oli mõni mees jäetud surnut valvama.
Nii püsis ta liikumatult, vaikselt ja hoidis hinge kinni.
Umbes tunni aja pärast kostis vaikuses nõrka müra, mis läks järjest tugevamaks.
Vanglaülem tuli tagasi koos arsti ja paari ohvitseriga.
Natuke aega valitses vaikus: ilmselt oli arst voodi juurde läinud ja uuris laipa.
Varsti kostsid küsimused.
Arst selgitas, mis tõbi vangil oli olnud ja et ta on surnud.
Küsimused ja vastused esitati niisuguse ükskõiksusega, mis pani Dantèsi nördima; tema meelest pidid kõik tundma vaese abee vastu osagi sellest kiindumusest, mida tema tundis.
“Mul on väga kurb kuulda seda, mida te mulle räägite,” ütles vanglaülem arsti kinnituse peale, “et vanamees on tõesti surnud. Ta oli väga vaikne ja ohutu vang, tema hullumeelsus tegi nalja ja teda oli kerge valvata.”
“Oh, teda poleks tarvis olnud üldse valvata,” tähendas valvur. “Uskuge mind, tema oleks istunud viiskümmend aastat siin, ilma et ta oleks ühtegi põgenemiskatset teinud.”
“Aga sellegipoolest,” ütles vanglaülem, “tuleb kindlaks teha, kas vang on tõepoolest surnud. Ega ma teie veendumuses, teie oskustes ei kahtle, lihtsalt minu enda vastutuse pärast.”
Mõni aeg valitses absoluutne vaikus, nii et Dantès, kes kogu aeg hoolega kuulatas, arvas, et arst katsub ja uurib teist korda laipa.
“Võite olla rahulik,” ütles siis arst, “ta on surnud, ma vastutan selle eest.”
“Te teate, härra,” ütles vanglaülem, jäädes oma seisukoha juurde kindlaks, “et säärastel juhtumitel me ei lepi tavalise läbivaatusega; vaatamata sellele, et asi näib kindel, lõpetage asi ära ja täitke seaduses ettenähtud juhtnöörid,”
“Ajage raud tuliseks,” ütles arst, “aga see on tõepoolest tarbetu ettevaatus.”
Käsk ajada raud tuliseks pani Dantèsi judisema.
Kostsid künd sammud, uks kriiksus, keegi käis kongis edasi-tagasi; mõne aja pärast tuli valvur sisse ja ütles:
“Söed ja raud on siin.”
Jälle oli natuke aega vaikne, siis kostis põleva liha särinat ja lämmatav, iiveldamaajav lõhn tungis isegi läbi müüri, mille taga Dantès õudusega kuulas.
Kõrbenud inimliha lõhna tundes tõmbus Dantèsi laup märjaks ja ta arvas, et minestab.
“Näete nüüd, härra, ta on tõesti surnud,” ütles arst. “Kandade põletamine on otsustav: vaene hull on oma hullumeelsusest paranenud ja vangipõlvest vabanenud.”
“Kas ta nimi polnud Faria?” küsis koos vanglaülemaga tulnud ohvitser.
“Jah, härra, ja tema enda jutu järgi olnud see vana