Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
ta üles tõstis, heitis ta pilgu nii kaugele, kui silm ulatus, püüdes tungida tihedasse pimedusse, iga laine, mis oli pisut kõrgem eelmistest, näis talle jälitava pargasena, ja siis pingutas ta veel rohkem jõudu, mis teda kahtlemata kaugemale viis, aga ilmselt ka ta jõuvarusid kiiresti vähendas.
Ta ujus ja ujus ning kohutav loss oli juba ööuttu vajumas: ta silm ei seletanud seda enam, aga ta tajus küll.
Möödus tund. Dantès oli kogu aeg ujunud kindlas suunas, tiivustatud teda tervenisti haaranud vabadustundest.
“Ma olen varsti juba tund aega ujunud,” mõtles ta, “aga et tuul on vastu, kaotan ma oma kiirusest ligi veerandi; ja ikkagi, kui ma just vales suunas ei lähe, peaks Tibouleni saar üsna ligidal olema… Aga kui mu suund on vale?”
Värin raputas ujuja keha; ta püüdis selili heita, et natuke puhata, aga torm tugevnes üha ja ta mõistis peagi, et loodetud kergendust sellest ei tule.
“Olgu!” sõnas ta endamisi. “Lähen lõpuni, kuni mu käed väsivad, kuni keha lööb krampi ja siis vajun ma põhja.”
Ja ta ujus edasi visaduse ja jõuga, mida annab meeleheide.
Äkki tundus talle, et juba isegi tume taevas läks veelgi tumedamaks ja et tihke, raske ja kokkusurutud pilv langeb tema peale. Samal hetkel tundis ta põlves teravat valu. Mõõtmatult kiire kujutlusvõime ütles talle, et ta oli kuuli pihta saanud ja et kohe kuuleb ta püssipauku; aga pauku ei tulnud. Dantès sirutas käe välja ja see läks millegi vastu, ta laskis jala alla ja see puudutas maad. Ja siis ta nägi, mida ta pilveks oli pidanud.
Kahekümne sammu kaugusel tema ees kerkisid imelikud kaljumürakad, mis meenutasid ägedas põlemishoos kivistunud tohutut kollet – see oli Tibouleni saar.
Dantès ajas enda püsti, astus paar sammu edasi ja heitis pikali, tänades jumalat graniiditeravikel, mis tundusid talle praegusel hetkel pehmemad kui kõige pehmem voodi.
Ja siis, hoolimata tuulest, hoolimata tormist, hoolimata alanud vihmasajust, uinus ta täiesti kurnatult magusasse unne nagu inimene, kelle keha lõtvub, hinge aga hoiab ärkvel teadmine ootamatust õnnest.
Tunni aja pärast äratas Dantèsi koletu kõuekärgatus: torm möllas merel ja piitsutas õhku; aeg-ajalt sähvas taevas välk otsekui tulemadu, valgustades vetevooge ja pilvi, mis veeresid üksteisele vastu nagu lained määratus kaoses.
Dantèsi meremehepilk polnud eksinud: ta oli jõudnud esimesele kahest saarest, mis oli tõepoolest Tibouleni saar. Ta teadis, et see oli paljas ja lage ega pakkunud vähimatki varju; kui torm vaibub, hüppab ta uuesti merre ja ujub Lemaire’i saarele, mis oli küll niisama viljatu, aga suurem ja seetõttu külalislahkem.
Dantès pages eenduva kalju alla, et seal ajutist varju leida, ja peaaegu samal hetkel vallandas torm kogu oma raevu.
Edmond tundis, kuidas kalju, mille all ta varju otsis, vabises; hiiglapüramiidi jalamil murduvad lained paiskusid üles kuni temani; kuigi ta oli kindlas kohas, ometigi panid pimestavad välgud ja tormi müha ta pea pööritama. Talle tundus, et saar tema all vabises nagu laev ja iga hetk võib puruneda ankrukett ning ta kistakse määratusse keerisesse.
Siis tuli talle meelde, et ta polnud kakskümmend neli tundi midagi söönud: tal oli nälg, tal oli janu.
Dantès sirutas käed ja pea välja ja jõi kaljulohust tormivett.
Kui ta ennast jälle püsti ajas, valgustas maailmaruumi välgusähvatus, mis näis lõhestavat taeva kuni jumala hiilgava aujärjeni; selle sähvatuse valgel nägi Dantès, kuidas Lemaire’i saare ja Croisille’i neeme vahele, umbes veerand ljöö kaugusel temast, ilmus otsekui laineharjalt kuristikku libisev viirastus väike kalurilaev, mille lained ja torm endaga kaasa viisid; hetk hiljem ilmus viirastus järgmisele laineharjale ja tormas kohutava kiirusega ligemale. Dantès tahtis karjuda, otsis riideräbalat, et sellega lehvitada ja märku anda, et nad tormavad surma, aga seda nägid nad ilmselt isegi. Järgmise välgu valgel nägi Dantès nelja meest klammerdumas mastide ja tääkide külge, viies seisis murdunud roolipuu juures. Mehed, keda tema nägi, nägid ilmselt ka teda, sest tormihoog kandis ta kõrvu ahastavaid karjeid. Pilliroona paindunud masti kohal plagises tuules purjeräbal: äkki rebenesid seda hoidvad taglaseköied ja puri kadus taeva tihedasse pimedusse nagu mustade pilvede taustal vilksatav suur valge lind.
Samal hetkel käis hirmus raksatus, surmakarjed kostsid Dantèsini. Otsekui kalju külge klammerdunud sfinks vaatas Dantès alla ja nägi järgmise välgusähvatuse valgel purustatud laeva ja selle riismete keskel ahastavaid nägusid ja taeva poole sirutuvaid käsi.
Siis vajus kõik uuesti pimedusse, kohutav vaatepilt oli kestnud vaid välgulöögiaja.
Dantès tormas kaljude libedalt pinnalt alla, riskides ise merre veereda. Ta vaatas, kuulatas, aga ei kuulnud ega näinud enam midagi: ei karjeid, ei heitlevaid inimesi, ainult tormi jumalik stiihia möirgas koos tuulega ja vahutas koos lainetega.
Aegamööda tuul rauges; taevas veeretas läände tumedaid, tormist pleekinud halle pilvi; jälle paistis sinine taevas heledasti, siravate tähtedega; idas lõi silmapiiril kumama punetav joom mustjassiniste voogude kohal ja hüplevate lainete vahused harjad said äkki endale pähe kuldsed lakad.
Päev koitis.
Dantès seisis liikumatult ja sõnatult üleva vaatemängu ees, just nagu näeks seda esimest korda elus; sellest ajast peale, mil ta oli Ifi lossis, oli ta selle tõepoolest unustanud. Ta pööras näo kindluse poole ja uuris samal ajal tähelepanelikult maad ja merd ümberringi.
Sünge ehitis kerkis voogude keskelt liikumatutele kolossidele omase majesteetlikkusega – nad näivad ühteaegu valvavat ja kasutavat.
Kell võis olla umbes viis hommikul. Meri hakkas pikkamööda rahunema.
“Kahe või kolme tunni pärast,” mõtles Edmond, “läheb valvur minu kongi, leiab mu vaese sõbra laiba, otsib mind asjatult ja tõstab lärmi. Siis leitakse auk ja maa-alune käik, sellepeale kuulatakse üle mehed, kes mu merre heitsid ja kes ilmselt mu karjatust kuulsid. Otsekohe kihutavad relvastatud sõduritega paadid õnnetut põgenikku otsima, kes ei saa ju olla kaugel.
Kahuripauk teatab kogu rannikule, et keegi ei tohi varjupaika anda ringihulkuvale paljale ja nälginud mehele. Teatatakse Marseille nuhkidele ja alguacil’idele,20 kes kammivad läbi ranniku, ja Ifi vanglaülem laseb läbi kammida mere. Taga aetud merel, sisse piiratud maal, mis minust niiviisi saab? Mul on nälg, mul on külm, ma lasksin käest isegi päästva noa, mis mind ujumisel segas; ma olen esimese ettejuhtuva talumehe meelevallas, kes tahab teenida kakskümmend franki minu ülesandmise eest. Mul pole enam jõudu, ühtki mõtet peas ega otsustusvõimet. Oo jumal! Mu jumal! Sa vaata, ma olen ju küllalt kannatanud, vaata, kas Sina saad teha minu heaks midagi, ma ise enam ei suuda.”
Parajasti siis, kui Edmond selles omamoodi sonimishoos, mis oli tingitud kurnatusest ja mõttetühjast peast, hirmunult Ifi lossi poole vaatas ja kirglikke palvesõnu pomises, nägi ta ilmuvat Pommegue’i saare juures silmapiirile ladina purje otsekui vee kohal lendlevat kajakat, ja alles tumedal veepiiril liuglevas aluses võis vaid meremehesilm ära tunda Genova tendri. Laev tuli Marseille sadamast ja suundus ulgumerele, paisates enda ees laiali säravat vahtu terava tääviga, mis ta ümaratele külgedele tee hõlpsamaks tegi.
“Oo!” hüüdis Edmond. “Kui vaid mõelda, et poole tunni pärast oleksin ma sel laeval, kui ma ei kardaks, et mehed hakkavad pärima, et nad tunnevad minus ära põgeniku ja viivad tagasi Marseille’sse! Mida teha? Mida öelda? Missuguse legendiga saaks nad ära petta? Kõik need mehed on salakaubavedajad, poolpiraadid. Kaubitsemise sildi all riisuvad nad rannarahvast ja enne müüvad nad mu maha, kui teevad tulutu heateo.
Ootame ära.
Aga oodata on võimatu: ma suren nälga; paari tunni pärast pole mul enam sedagi jõudu, mis mul praegu on. Valvuri ringkäiguaeg läheneb, häiret pole veel antud, võib-olla mehed ei kahtlusta midagi; ma võin öelda, et olen madrus väikeselt laevalt, mis öösel hukkus. See jutt võib paista üsna tõepärane ja vastu vaidlema ei hakka mulle keegi, kõik mehed laevalt on uppunud. Nii ma teengi.”
Neid
Kohtuteener, politseinik (hisp. k.).