Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
enne. Lõpuks, vanglaülema poolt öeldud kellaajal hakkasid trepilt kostma sammud. Edmond taipas, et nüüd oli silmapilk kätte jõudnud; ta võttis ennast kokku ja hoidis hinge kinni; kui õnnelik ta oleks olnud, kui oleks saanud samal ajal tagasi hoida vere kiiret tukslemist soontes.
Ukse juures jäädi seisma, kostsid kahe inimese sammud. Dantès mõistis, et kaks matjat olid talle järele tulnud. Oletusest sai veendumus, kui ta kuulis, kuidas kanderaam maha pandi.
Uks läks lahti, Dantèsi silmad nägid ähmaselt valgusekuma. Läbi teda katva kotiriide nägi ta kahte varju voodi juurde astuvat. Kolmas seisis ukse juures ja hoidis laternat käes. Kaks voodi juurde astunud meest haarasid üks ühest, teine teisest koti otsast kinni.
“Küll on raske, vanamees oli ju nii kõhn!” ütles see, kes pea poolt haaras.
“Paistab, nagu annaks iga aasta kontidele pool naela juurde,” ütles teine.
“Kas sa sõlme tegid?” küsis esimene.
“Ega ma loll ei ole, et hakkan ilmaaegu raskust vedama,” ütles teine, “eks ma seal tee”.
“Õige jah, no lähme siis.”
“Milleks sõlm?” mõtles Dantès.
Oletatav surnu toodi voodilt kanderaami juurde. Edmond sirutas ennast kangeks, et paremini mängida kadunu rolli. Ta tõsteti kanderaamile ja leinarong, mille ees sammus laternaga mees, asus teele.
Äkki tajus Dantès vinget, jahedat tuult. Ta tundis ära mistraali. Ootamatu tunne oli ühteaegu joobnustav ja hirmutav.
Matjad kõndisid oma paarkümmend sammu, siis jäid seisma ja panid kanderaami maha.
Üks kandja läks eemale ja Dantès kuulis ta sammude tümpsumist sillutisel.
“Kus ma küll olen?” mõtles ta.
“Kas sa tead, ta pole üldsegi kerge!” ütles too, kes oli Dantèsi juurde jäänud ja kanderaamiservale istunud.
Dantèsi esimene mõte oli põgeneda, aga õnneks hoidis ta ennast tagasi.
“Näita ometi valgust, tõbras,” ütles kandja, kes oli kaugemale läinud, “muidu ma ei leia iial seda, mida ma otsin.”
Laternaga mees täitis kasu, ehkki see polnud kuigi sündsal viisil esitatud.
“Mida ta ometi otsib?” mõtles Dantès. “Ilmselt labidat.”
Rahulolev hüüatus näitas, et matja oli leidnud, mida otsis.
“Lõpuks ometi,” ütles teine, “võttis aga aega.”
“Jah,” vastas esimene, “ega vanamees ootamisega midagi kaotanud.”
Nende sõnade peale astus ta Edmond’i juurde, kes kuulis, kuidas tema kõrvale pandi mingi raske kõmisev asi; samal hetkel tõmmati jalad köiega kõvasti ja valusasti kinni.
“Kas sõlm on valmis?” küsis see matja, kes tegevuseta oli olnud.
“Valmis,” vastas teine, “selle peale võid kindel olla.”
“Hakkame siis astuma.”
Kanderaam tõsteti üles ja mindi edasi.
Mindi umbes viiskümmend sammu, siis tehti mingi uks lahti, siis mindi veel edasi. Lainete mürin vastu kaljusid, millele loss oli ehitatud, kostis Dantèsi kõrvu seda selgemini, mida kaugemale mindi.
“Koerailm!” tähendas üks kandja. “Täna öösel poleks mõnus merel olla.”
“Jah, paistab, et abee kuiva nahaga ei pääse!” ütles teine ja mõlemad pahvatasid naerma.
Dantès ei saanud naljast päris hästi aru, aga ta juuksed tõusid sellegipoolest peas püsti.
“Olemegi päral!” ütles esimene.
“Kaugemale, kaugemale,” ütles teine, “mäletad, viimane jäi poolele teele ja lendas lömaks vastu kaljusid; järgmisel päeval vanglaülem sõimas ja ütles, et me oleme päevavargad.”
Mindi veel neli-viis sammu ülespoole, siis Dantès tundis, kuidas tal haarati peast ja jalgadest ning kuidas teda õõtsutati.
“Üks,” ütlesid matjad.
“Kaks.”
“Ja kolm!”
Dantès tundis, kuidas ta paisati määratusse tühjusesse, ta langes läbi õhu nagu haavatud lind, langes südanttarretava hirmuga ikka allapoole ja allapoole Ehkki miski raske asi teda allapoole tiris ja kiirendas tema lendu, tundus talle ometigi, et langemine kestis terve sajandi. Siis vajus ta kohutava mürtsatusega noolkiirelt jäisesse vette ja ta suust kõlas karjatus, mille aga vesi otsekohe summutas.
Dantès oli heidetud merre, mille põhja teda kiskus jalgade külge seotud kolmekümne kuue naelane kuul.
Ifi lossi surnuaed on meri.
XXI
TIBOULENI SAAR
Dantès oli uimane, peaaegu lämbumas, aga tal oli siiski niipalju meelekindlust, et ta hoidis hinge kinni, ja et ta parem käsi, nagu me mainisime, oli kõigeks valmis ja noa ümber klammerdunud, tõmbas ta kiiresti koti lõhki ja sirutas sealt välja käe ja siis pea; kuigi ta püüdis rabelemisega kuulist vabaneda, tundis ta, kuidas teda ikka allapoole kisti. Siis tõmbas ta ennast kägarasse, kobas köit, mis oli ta jalgade ümber seotud, ja hirmsa pingutusega lõikas selle läbi just sel hetkel, kui ta hakkas lämbuma. Siis andis jalgadega tugeva tõuke ja tõusis vabana merepinnale, kivikuul aga tiris tundmatusse sügavusse jämeda kotiriide, mis oleks peaaegu talle surilinaks saanud.
Dantès tõmbas ainult korraks hinge ja sukeldus uuesti: ükski pilk ei tohtinud teda tabada.
Kui ta teist korda veepinnale tõusis, oli ta juba umbes viiskümmend sammu langemiskohast eemal, ta nägi oma pea kohal tormist ja tumedat taevast, kus tuul kihutas taga kiireid pilvi, mille vahelt aeg-ajalt vilksatas sinine laiguke vilkuva tähega; tema ees laius sünge ja mürisev avarus, lained hakkasid keema nagu tormi tulekul ja tema selja taga kõrgus otsekui ähvardav viirastus graniithiiglane, mis oli tumedam kui meri, kui taevas ja mille sünge torniteravik näis saagi järele haarava käena: ülal kõrgel kaljupangal langes laterna valgus kahele tumedale kogule.
Dantèsile paistis, et need kaks kogu kummardusid murelikult mere kohale; küllap olid kummalised hauakaevajad kuulnud karjatust, mis oli ta suust vallandunud läbi õhu lennates. Dantès sukeldus taas ja ujus üsna pika maa vee all; kunagi ammu oli ta seda sageli teinud ja sellega Pharo abajas palju imetlejaid ligi meelitanud, kes olid ta korduvalt Marseille kõige osavamaks ujujaks kuulutanud.
Kui ta jälle veepinnale tõusis, oli latern kadunud.
Nüüd tuli orienteeruda: Ifi kindluse lähistel olevatest saartest on kõige ligemal Ratonneau ja Pommegue, aga mõlemad on asustatud, ja nõndasamuti väike Daume’i saar. Järelikult oli kõige kindlam minna Tibouleni või Lemaire’i saarele; nii Tiboulen kui Lemaire on umbes ühe ljöö kaugusel Ifi kindlusest.
Ja siiski otsustas Dantès minna ühele neist kahest saarest. Aga kuidas leida nad üles keset ööd, mis tema ümber iga hetkega pilkasemaks läks.
Äkki nägi ta Planier’ majakat otsekui tähte vilkumas.
Kui otsejoones majaka poole ujuda, jääb Tibouleni saar pisut vasemale; kui ta nüüd vasemale hoiab, peaks saar tema teele jääma.
Aga me juba ütlesime, et Ifi kindlusest saareni oli umbes ljöö jagu maad.
Vanglas oli Faria alatasa noormehele korranud, nähes teda masenduses ja käed rüpes istumas:
“Dantès, ärge laske loidusel enda üle võimust võtta; te upute, kui te põgeneda üritate ja te pole oma jõudu treeninud.”
Soolase ja rõhuva veemassi all kajasid need sõnad taas Dantèsi kõrvus. Ta tõusis kiiruga pinnale ja tungis läbi lainete, et näha, kas ta tõesti pole oma jõudu kaotanud; ta pani rõõmuga tähele, et sunnitud tegevusetus polnud ta vastupidavust ega nõtkust