Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
otsus tehtud. Ta hüppas merre, ujus mütsi juurde, pani selle pähe, haaras kinni palginotist ja asus ujuma laeva sõidutee poole.
“Nüüd olen ma päästetud,” pomises ta.
See veendumus andis talle jõu tagasi.
Varsti nägi ta tendrit, mis loovis peaaegu vastutuult sõites Ifi lossi ja Planier’ majaka vahel. Hetkeks tekkis Dantèsil hirm, et väike laev ei kavatse piki randa sõita, vaid läheb ulgumerele, juhul kui sõidusiht peaks olema Korsika või Sardiinia; aga laeva manööverdamisest taipas ujuja peagi, et ta läheb nagu tavaliselt Itaaliasse minevad laevad Jaros’ ja Calasareigne’i saare vahelt läbi.
Vahepeal olid laev ja ujuja märkamatult teineteisele liginenud. Ühel halsil tuli laev koguni umbes veerand ljöö kaugusele Dantèsist. Edmond püüdis ennast vees püsti ajada ja lehvitas mütsi, et sellega märku anda, aga laeval ei märganud teda keegi ja see keeras uuele halsile. Dantès tahtis hüüda, kuid hindas siis pilguga vahemaad ja taipas, et tema hääl tendrini ei jõua, lainemüha ja tuulekohin lämmatab selle ja viib endaga.
Ta ei jõudnud ennast mõttes küllalt kiita, et oli palginoti kaasa haaranud. Ta oli nii nõrk, et ilma selleta poleks ta suutnud ennast niikaua mere peal hoida, kuni jõuab tendrini; ja juhul kui tendrilt teda ei märgata, mis on täiesti võimalik, ei jõuaks ta ilma palgita randa tagasi.
Kuigi Dantès oli laeva kursis enam-vähem kindel, jälgis ta tendrit äreva pilguga, kuni nägi seda jälle pööravat ja tema poole tulevat.
Siis ujus ta laevale vastu, aga enne kui ta päris ligi jõudis, hakkas laev jälle halssi muutma.
Hirmsa pingutusega küünitas Dantès ennast veest välja, lehvitas mütsi ja tema rinnust vallandus ahastav karje, mida võib tavaliselt kuulda mõne merehädalise madruse suust ja mis kõlas nagu vetevaimu kaeblemine.
Sel korral teda nähti ja kuuldi. Tender katkestas manööverdamise ja pööras nina tema poole. Dantès nägi, et samal ajal kiirustati paati vette laskma.
Natukese aja pärast tuli paat kahe mehega, kes jõuliselt aerutasid, tema poole. Dantès laskis nüüd palginoti käest, pidades seda juba tarbetuks, ja ujus pikkade tõmmetega tulijatele vastu, et säästa neile poolt teed.
Aga ujuja oli arvestanud jõudu, mida tal enam peaaegu ei olnud; alles nüüd tundis ta, kui palju kasu oli olnud jäigast puunotist, mis hõljus temast juba umbes saja sammu kaugusel. Ta käed hakkasid kangeks jääma, jalad olid kaotanud nõtkuse, liigutused olid järsud ja katkendlikud, ta ahmis õhku.
Dantès karjatas ahastavalt, sõudjad surusid ägedamalt aerudele, ja üks neist hüüdis itaalia keeles:
“Pea vastu!”
Dantès kuulis hüüatust sel hetkel, kui laine, mille harjale ta enam tõusta ei suutnud, lõi tal üle pea ja mattis ta vahu sisse.
Ta ilmus veepinnale, sumas meeleheitlikult ja ebakindlate liigutustega nagu uppuja, karjatas veel kord ja tundis, et hakkab vajuma, just nagu oleks tal surmatoov kivikuul endiselt jalgade küljes.
Vesi lõi ta pea kohal kokku ja läbi vee paistis kahvatu tumedate laikudega taevas.
Äge pingutus tõi ta tagasi veepinnale. Siis tundus talle, nagu haaraks keegi tal juustest; ja siis ei näinud ta enam midagi, ei kuulnud enam midagi: ta oli minestanud.
Kui Dantès silmad lahti lõi, oli ta tendri tekil, mis oma teed jätkas; kõigepealt vaatas ta, kuhupoole see sõidab – tender kaugenes Ifi kindlusest.
Dantès oli nii kohutavalt kurnatud, et tema rõõmuhüüatust peeti valuoigeks.
Nagu me mainisime, oli ta tekil pikali. Üks madrus hõõrus ta käsi-jalgu villase tekiga, teine, kelles ta tundis ära mehe, kes oli talle “Pea vastu!” hüüdnud, pistis talle plaskuava suhu, kolmas, vana meremees, kes oli ühteaegu kipper ja peremees, vaatas teda enesearmastaja kaastundega, mis valdab inimesi, nähes õnnetust, millest nad eile ise pääsesid, aga mis võib neid tabada homme.
Plaskus olnud paar rummitilka panid noormehe nõrkeva südame tööle ja tema kõrval põlvitava madruse pidev hõõrumine tegi liikmed taas nõtkeks.
“Kes te olete?” küsis peremees viletsas prantsuse keeles.
“Olen Malta meremees,” vastas Dantès viletsas itaalia keeles.
“Me tulime Siracusast veini- ja linalastiga. Öine pagi tabas meid Morgioni neeme juures ja meie laev lendas pilbasteks vastu neid kaljusid, mida te seal näete.”
“Kust te tulete?”
“Nendeltsamadelt kaljudelt, kuhu mul õnnestus klammerduda, meie vaese kapteni pea aga purunes seal. Ülejäänud kolm meest uppusid. Arvatavasti pääsesin ainult mina eluga. Ma märkasin teie laeva ja kartsin, et mul tuleb kaua istuda sellel üksikul inimtühjal saarel, sellepärast üritasin purunenud laevast jäänud palginotiga teieni jõuda. Aitäh,” ütles Dantès, “te päästsite mu elu. Olin juba omadega läbi, kui üks teie madrus mul juustest kinni kahmas.”
“Mina kahmasin,” ütles meremees, kellel oli aus ja avameelne, tumedast põskhabemest piiratud nägu. “Oli viimane aeg, te hakkasite vajuma.”
“Jah,” ütles Dantès ja sirutas meremehele käe, “olge veel kord tänatud.”
“Jumala eest, ma olin päris kahevahel,” ütles meremees, “teie oma kuuetollise habeme ja terve jala pikkuste juustega näete välja rohkem röövli kui ausa inimese moodi.”
Dantèsile meenus nüüd, et sestpeale kui ta Ifi lossis oli, polnud ta juukseid lõiganud ega habet ajanud.
“Oh jaa.” ütles ta, “kord hädas olles tõotasin ma Pie de la Grotta jumalaemale, et ma ei lõika kümme aastat oma juukseid ega aja habet. Just täna saab mu tõotuse aeg täis, ja nüüd oleks ma äärepealt uppunud.”
“Mida me nüüd teiega peale hakkame?” küsis peremees.
“Seda, mida tahate!” vastas Dantès. “Felukk, millel ma sõitsin, läks põhja ja kapten on surnud. Mina pääsesin sellest saatusest, nagu näete, aga olen täiesti paljas. Õnneks olen ma üsna hea meremees, pange mind maha esimeses sadamas, kus te peatuse teete, ja mõnel kaubalaeval leian ma alati tööd.”
“Kas te Vahemerd tunnete?”
“Seilan siin lapsest peale.”
“Head ankrupaigad on teile teada?”
“Neid sadamaid on vähe, isegi kõige raskemate seas, kuhu ma ei võiks kinnisilmi sisse või sealt välja sõita.”
“Peremees, kui ta peaks õigust rääkima,” ütles madrus, kes oli Dantèsile “Pea vastu!” karjunud, “miks ta ei võiks siis meie juurde jääda?”
“Kui ta õigust räägib, siis küll,” sõnas peremees kahevahel olles, “aga vaene vennike paistab nii vilets välja; lubada võib ju paljugi, kuid mis ta sellest pidada jaksab.”
“Rohkemgi, kui ma lubasin,” ütles Dantès.
“Hahaa!” naeris peremees. “Elame, näeme!”
“Proovime kohe, kui olete nõus,” sõnas Dantès ennast püsti ajades. “Kuhu te sõidate?”
“Livornosse.”
“Miks te siis siin loovite ja raiskate kallist aega, miks te rohkem allatuult ei liigu?”
“Siis satume otsejoones Rioni saarele.”
“Te lähete sellest mööda umbes kahekümne sülla kauguselt.”
“Eks minge rooli,” ütles peremees, “ja me vaatame, mida te oskate.”
Noormees läks ja istus rooli juurde, tegi kerge surumisega roolirattale kindlaks, et laev mitte just hiilgavalt, aga ometigi sõna kuulas, ja andis käskluse:
“Prasside ja liiktrosside juurde!”
Neli madrust, kellest koosnes meeskond, tormasid oma kohtadele, kuna peremees jäi pealt vaatama.
“Haala