Krahv Monte-Cristo (koguteos). Alexandre Dumas
korjanud ja salakaubavedajatele müünud, kasvas Edmond’i haav peagi kinni. Siis katsus Edmond Jacopot proovile panna; ta pakkus Jacopole hoolitsemise eest oma tuluosa, aga Jacopo ütles nördinult ära.
Heatahtlik austus, millega Jacopo oli suhtunud Edmond’i esimesest hetkest peale, mil oli teda näinud, tingis ka mõningase Edmond’i-poolse kiindumuse Jacoposse. Rohkem Jacopo ei tahtnudki: ta oli vaistlikult tajunud, et Edmond’il oli kaugelt rohkem võimeid, kui vajas tema amet, aga teiste eest oli Edmond’il õnnestunud seda varjata. Ja tubli meremees oli rahul selle vähesega, mida ta Edmond’ilt sai.
Selletõttu pikkadel päevadel, kui tender liikus kindlalt mere sinistel voogudel purjesid paisutava mõnusa tuulega ja peale roolimehe kedagi ei vajanud, asus Edmond, suur merekaart käes, õpetama Jacopot, nii nagu õnnetu abee Faria teda oli õpetanud. Edmond selgitas talle rannajoone iseärasusi, näitas kompassi kasutamist, õpetas lugema seda suurt avatud raamatut meie pea kohal, mida nimetatakse taevaks ja mille sinasse jumal on kirjutanud teemanttähtedega.
Ja kui Jacopo temalt küsis:
“Milleks on vaja minusugusel vaesel madrusel kõike seda õppida?”
Siis vastas Edmond:
“Kes teab? Võib-olla tuleb sinust ühel päeval laevakapten: sinu kaasmaalane Bonaparte sai ju keisriks!”
Me unustasime mainida, et Jacopo oli korsiklane.
Juba oli kulunud kaks ja pool kuud nende üksteisele järgnevate sõitudega, Edmond’ist oli tulnud niisama osav rannakaubitseja, kui ta vanasti tubli meremees oli olnud. Ta oli tutvust teinud ranniku kõigi salakaubavedajatega, oli ära õppinud kõik salamärgid, mille abil need poolpiraadid üksteist ära tundsid.
Selle aja vältel oli ta paarkümmend korda Monte-Cristo saarest mööda sõitnud, aga polnud leidnud ainustki võimalust maale minna.
Ja nõnda oli ta siis otsustanud.
Niipea kui tema lepinguaeg “Giovane Amelia” peremehega täis saab, üürib ta oma raha eest väikese pargase (ta võis seda endale lubada, sest oli mitmesuguste retked ega kogunud sadakond piastrit) ja läheb mingil ettekäändel Monte-Cristo saarele.
Seal võib ta siis südamerahuga oma varandust otsida.
Ei, südamerahuga ta ei või, sest kindlasti luuravad tema järele need, kes ta sinna viivad.
Nojah, aga ega päris ilma riskita siin ilmas ka kuhugi ei jõua.
Vangipõlv oli Edmond’i ettevaatlikuks teinud ja ta oleks meelsasti tegutsenud ilma igasuguse riskita.
Aga kuidas ta ka oma viljakat fantaasiat tööle ei pannud, ometigi ei leidnud ta teist võimalust ihaldatud saarele jõudmiseks kui lasta ennast sinna viia.
Dantès oli ikka veel kahevahel, kui ühel õhtul peremees, kes teda kõvasti usaldas ja teda kangesti oma teenistusse ihkas jätta, tal käe alt kinni võttis ja viis ühte kõrtsi via del Ogliol, kus Livorno kõige paremad salakaubavedajad koos käisid.
Tavaliselt arutati seal ranna äriasju. Dantès oli juba paarkolm korda sellel merebörsil käinud, ja nähes neid hulljulgeid riisujaid, keda toodab umbes kahe tuhande ljöö pikkune rannikuala, oli ta endalt mõttes küsinud, milline võim oleks käes mehel, kes oma tahte järgi suunaks kõiki neid seotud või hargnevaid niite.
Sedapuhku oli küsimuses suur äri: tegu oli laevaga, mille lastiks olid türgi vaibad, idamaade kangad ja kašmiir; tuli leida erapooletu ala, kus võiks need kaubad ümber laadida ja siis paisata nad Prantsusmaa rannikule.
Tulu oli kõva, kui asi peaks õnnestuma: iga mees pidi saama viiskümmend kuni kuuskümmend piastrit.
“Giovane Amelia” peremees pakkus lossimispaigaks välja Monte-Cristo saare; see oli täiesti inimtühi, seal polnud ei sõdureid ega tollimehi ja ta näis olevat paisatud mere keskele paganliku Olympose aegadel jumal Mercuriuse poolt, kes kaitseb kaupmehi ja vargaid. Meie peame neid kaheks eri seisuseks ja teeme neil vahet, aga paistab, et antiikmaailmas asetati nad ühele pulgale.
Monte-Cristo nime kuuldes võpatas Dantès rõõmust. Ta tõusis püsti, et varjata oma erutust, ja tegi tiiru kõrtsiruumis, kus kõik maailma tuntud keeled olid sulanud lingua franca’ks.22
Kui ta kahe jutuajamisse süvenenud mehe juurde tagasi jõudis, oli juba otsustatud, et maale minnakse Monte-Cristo saarel ja teele asutakse juba järgmisel ööl.
Edmond’ilt küsiti tema arvamust ja tema leidis, et saar on igas mõttes kindel, ja kui midagi suurt tahetakse läbi viia, tuleb asja ajada kähku.
Otsustatud plaanis midagi ei muudetud. Lepiti kokku, et homme õhtul ollakse valmis merele minema ja püütakse, kui meri on rahulik ja tuul soodus, ülehomme õhtuks erapooletu saare vetesse jõuda.
II
MONTE-CRISTO SAAR
Lõpuks ometi hakkas Dantès, tänu ootamatule õnnele, mis langeb teinekord osaks neile, keda karm saatus on tüdimuseni jälitanud, päris loomulikul ja lihtsal teel eesmärgile jõudma – ta astub saarele nii, et ükski hing ei oska midagi kahtlustada.
Ainult üks öö lahutas teda kauaoodatud teeleasumisest.
See oli erutavamaid öid, mida Dantès üle elas. Õnn ja ebaõnn vaheldusid kordamööda ta mõtteis: kui ta silmad kinni pani, nägi ta seinal tulikirjas kardinali kirja, kui ta viivuks uinus, keerlesid kõige meeletumad unenäod ta peas. Ta ronis koobastesse, kus olid smaragdpõrandad, rubiinseinad, rippusid teemantstalaktiidid. Pärlid kukkusid tilkhaaval laest nagu tavaliselt vesi koopalaest.
Vaimustatud ja võlutud Dantès toppis oma taskud kalliskive täis, tuli siis päevavalguse kätte ja neist oli järel vaid kiviklibu: siis püüdis ta tagasi minna imekoobastesse, mida oli vaid põgusalt näinud, aga tee keerles lõputus spiraalis, sissekäiku polnud enam näha. Asjatult otsis ta oma väsinud ajus salapärast ja maagilist sõna, mis avas araabia kalamehele Ali-Baba hiilgavad koopad. Kõik oli asjata: kadunud varandus oli läinud tagasi maavaimude valdusesse, kellelt ta silmapilgu vältel oli lootnud selle ära võtta.
Päev tuli peaaegu niisama ärev, kui oli olnud öö, aga loogika tuli appi kujutlusvõimele ja Dantès võis seni ähmaselt mõttes mõlkuvale plaanile selged piirjooned anda.
Jõudis kätte õhtu ja algasid ettevalmistused ärasõiduks. Askeldustuhin aitas Dantèsil tema erutust varjata. Ajapikku oli ta harjunud oma kaaslasi käsutama sedavõrd autoriteetselt, nagu oleks ta laeva kapten, ja et tema korraldused olid alati selged, täpsed ja lihtsad täita, siis täideti need mitte ainult kiiresti, vaid ka meelsasti.
Vana meremees jättis talle vabad käed: temagi oli tajunud Dantèsi üleolekut oma kaaslastest ja koguni temast endast. Tema nägi noormehes oma loomulikku järeltulijat ja tundis südames kahetsust, et tal ei ole tütart, kes annaks võimaluse õilsa abieluühendusega Edmond’i aheldada.
Kell seitse õhtul oli kõik valmis. Kümme minutit pärast seitset sõideti mööda majakast just sel hetkel, kui see plinkima hakkas.
Meri oli rahulik, puhus kerge kagutuul; nad purjetasid avamerele, pea kohal sinine taevas, kus jumal süütas üksteise järel oma majakad, millest igaüks oli omaette maailm. Dantès teatas, et ta jääb ise rooli ja kõik võivad magama minna.
Kui Maltalane (nõnda kutsuti Dantèsi) midagi niisugust ütles, oli sellest küllalt ja kõik läksid südamerahuga magama.
Teinekord tuli ette, et ootamatult üksindusest inimeste sekka paisatud Dantès tundis ajuti teravat vajadust olla üksi. Kas võib olla veel suuremat ja romantilisemat üksindust kui ööpimeduses merevoogudel hõljuval laeval, ääretus vaikuses, kõigevägevama pilgu all?
Sel korral asustasid mõtted ta üksindust, unelmad valgustasid ööd, lootused elustasid vaikust.
Kui peremees ärkas, liikus laev täispurjes; polnud ühtegi purjeriba, mida poleks paisutanud tuul, ning nad tegid rohkem kui kaks ja pool ljööd tunnis.
Monte-Cristo saar kasvas silmapiiril.
Edmond andis laeva peremehele