Pariisi kõht. Emile Zola
Pariisi kõht
I
Sügavas vaikuses veeresid mööda tühja avenüüd Pariisi poole aedviljakasvatajate vankrid rütmilise rattamürina saatel, mille kaja peksis kahel pool ähmaste jalakaridade taga uinuvate majade fassaade. üks koorem kapsastega ja teine hernestega oli Neuilly sillal liitunud kaheksa naeri- ja porgandivankriga, mis tulid Nanterre’ist; hobused kõndisid omatahtsi, pea maas, ühtlasel laisal kõnnakul, mida tõus veelgi aeglustas. üleval, kõhuli aedviljakoorma otsas ja kaetud kitsa musta ja halli triibuga keepidega, tukastasid voorimehed, ohjad randme ümber keeratud. Varjupinnast esile kerkinud gaasilatern heitis valgust kinganaeltele, kitli sinisele mansetile, mütsinokale, mis vilksatasid keset punaste porgandi- ja valgete naerikimpude, herneste ja kapsaste roheluse määratut õilmitsemist. Ja teel, naaberteedel, ees- ja tagapool, teatas kauge rattamürin samasugustest vooridest, laadungi saabumisest kell kaks hommikul läbi pimeduse ja sügava une, hällitades pimedat linna söögikraami möödumise mühinaga.
Rivi eesotsas astus Balthazar, proua François’ hobune, liiga paks loom. Hobune sammus pooleldi magades ja kõrvu lingutades, kui äkki Longchamp’i tänava kohal võpatas hirmust ja tardus oma nelja jalaga paigale. ülejäänud loomad põrkasid peaga vastu ees liikunud koormaid ja rivi jäi seisma keset rauakolinat ja ärganud veomeeste kirumist. Proua François istus, selg vastu aedvilja ette pandud planku ega näinud midagi pahemalt poolt tulevas kasinas helenduses, mida heitis väike neljakandiline latern, valgustades ainult Balthazari läikivat külge.
“Hei, mammi, lähme edasi!” karjus mees, kes oli ennast naeriste peal põlvili ajanud. “Jälle mõni purjus siga.”
Proua François oli kummardunud, ta oli märganud paremal pool peaaegu hobuse jalgade all tumedat kogu, mis tõkestas tee.
“Inimesi ei või alla ajada,” ütles ta maha hüpates.
Maas lamas üks mees täies pikkuses, käed laiali, näoga tolmu kukkunud. Ta paistis erakordselt pikk, kõhn nagu raagus oks; lausa ime, et Balthazar polnud teda kabjahoobiga pooleks löönud. Proua François arvas, et mees on surnud; ta kükitas mehe juurde, võttis ta käe ja tundis, et see on soe.
“Hei, mees!” ütles ta leebelt.
Veomehed läksid kärsituks!.. See, kes oli ennast naeriste keskel põlvili ajanud, põrutas oma käriseva häälega:
“Andke talle piitsa, mammi!.. Täis kaaninud ennast, kuradi siga! Lükake ta rentslisse!”
Mees oli vahepeal silmad lahti löönud. Ta vaatas proua François’d ehmunult ega liigutanud ennast. Naine mõtles, et ilmselt on mees tõesti purjus.
“Te ei tohi siia jääda, hobused tallavad teid surnuks,” ütles ta mehele. “Kuhu te tahtsite minna?”
“Ma ei tea…“ vastas mees väga tasa.
Siis, pingutades end, ja ärevil pilguga:
“Ma läksin Pariisi, ma kukkusin, ma ei tea…”
Naine nägi teda juba paremini; mees oli haletsusväärne omamustade pükste ja musta redingotiga, mis mõlemad olid räbaldunud ning paljastasid ta lihata luid. Jämedast kalevist must nokats, kartlikult kulmudele tõmmatud, jättis nähtavale kaks suurt kummaliselt mahedat pruuni silma karmis ja vaevatud näos. Proua François’ meelest oli ta tõepoolest liiga kõhn, et olla joonud.
“Ja kuhu te Pariisis tahtsite minna?” küsis naine uuesti.
Mees ei vastanud kohe; see pärimine häiris teda. Ta näis järele mõtlevat, siis ütles kõheldes:
“Sinna, Keskturu poole.”Ta oli püsti tõusnud lõpmatu vaevaga, ja paistis, nagu tahaks ta oma teed jätkata. Aedviljakasvataja nägi, kuidas ta vaarudes vastu vankriaisa toetus.
“Te olete väsinud?”
“Jaa, väga väsinud,” pomises mees.
Siis läks naise hääl järsuks ja kuidagi pahaseks. Ta tõukas meest,öeldes:
“Kähku, ronige vankrisse! Te raiskate meie aega! Ma lähen Keskturule, laadin teid seal koos oma aedviljaga maha.”
Ja et mees ajas vastu, siis vinnas ta tolle oma tugevate kätega üles ja viskas porgandite ja naeriste peale, olles juba päris vihane ja karjudes:
“Kas saab juba ükskord rahu! Te tüütate mind, mu armas… Ma ju ütlesin teile, et lähen Keskturule! Jääge magama, ma äratan teid üles!”
Naine ronis jälle vankrile, naaldus vastu planku, istudes poolviltu; ta võttis Balthazari ohjad ja hobune hakkas uuesti liikuma, endistviisi poolunes ja kõrvu lingutades. Teised vankrid tulid järele ja voor jätkas aeglast liikumist pimeduses ning rataste põrin peksis taas vastu uinunud majade fassaade. Veomehed vajusid taas unne oma keepide all. Too, kes oli proua François’ga rääkinud, heitis porisedes pikali:
“On jama, kui pead veel joodikuid kah üles korjama!.. Teie, mammi, olete üks kange mutt!”
Vankrid veeresid, hobused sammusid omatahtsi, pea norus. Mees, kelle proua François oli üles korjanud, lamas kõhuli, pikad jalad peitunud vankri tagaosa täitvasse naerikuhja; ta nägu oli surutud keset ilusat porgandilasu, mille pundid end laiutades ülespoole sirutasid; ja kurnatult, haarates laiali kätega määratut aedviljakoormat hirmust, et mõni raputus võib ta maha paisata, silmitses ta enda ees olevat kahte lõputut gaasilaternate rida, mis liginesid ja segunesid seal päris üleval, teiste arvutute valgusallikate seas. Silmapiiril hõljus määratu valge vine, mähkides magava Pariisi kõigi nende leekide säravasse aurupilve.
“Ma olen Nanterre’ist, mu nimi on proua François,” ütles aedviljakasvataja veidi aja pärast. “Sestpeale kui kaotasin oma mehe, vaesekese, käin igal hommikul Keskturul. Ah, see on ränk!.. Aga teie?”
“Mu nimi on Florent, ma tulen kaugelt…” vastas tundmatu kohmetult. “Ma palun vabandust: ma olen nii väsinud, et mul on raske rääkida.”
Mees ei tahtnud juttu ajada. Ja naine jäi vait, lastes ohjad kergelt lõdvaks Balthazari seljal, kes jätkas oma teed nagu tundes iga sillutisekivi. Vahtides ainiti Pariisi tohutut valgusekuma, mõtles Florent loole, mida ta varjas. Põgenenud Cayenne’ist1, kuhu detsembripäevad2 olid ta paisanud, hulkunud kaks aastat ringi Hollandi Guajaanas, ihates meeletult tagasi tulla ja kartes keisririigi politseid, oli tal nüüd lõpuks silme ees kallis suurlinn, mida ta oli nii väga taga nutnud, nii väga igatsenud. Ta peidaks end sinna, elaks seal oma kunagist rahulikku elu. Politsei ei saaks midagi teada. Pealegi, seal kaugel oleks ta surnud. Ja ta meenutas oma saabumist Le Havre’isse, kui tal oli jäänud vaid viisteist franki taskuräti nurka. Kuni Rouenini võis ta sõita postitõllaga. Rouenist, kus talle oli jäänud vaevalt kolmkümmend sou’d, liikus ta edasi jalgsi. Kuid Vernonis ostis ta viimase kahe sou eest leiba. Sestpeale ei teadnud ta enam midagi. Ta arvas, et oli maganud mitu tundi kraavis. Ta oli pidanud sandarmile näitama pabereid, mille ta oli endale muretsenud. Kõik see tantsiskles ta peas ringi. Vernonist edasi oli ta tulnud söömata, äkiliste raevu- ja ahastushoogudega, mis sundisid teda närima lehti hekipõõsastelt, millest ta mööda kõndis; ja ta sammus edasi, haaratud krambi- ja valuhoogudest, kõht kokku tõmbunud, silme ees must. Tema jalgu oleks otsekui edasi tõmmanud, kuigi ta ise seda ei taibanud, Pariisi pilt seal kaugel, väga kaugel silmapiiri taga, kus linn teda kutsus, kus ta teda ootas. Kui ta jõudis Courbevoie’sse, oli päris pilkane öö. Pariis, mis oli just nagu musta maa ühte nurka langenud tükike tähistaevast, näis talle range ja otsekui pahane tema tagasituleku üle. Siis tuli talle nõrkushoog peale, ta sammus värisevate jalgadega nõlvakust alla. Minnes üle Neuilly silla, nõjatus ta vastu rinnatist, kummardus Seine’i kohale, mis veeretas oma tintjaid vooge tumenenud kaldamassiivide vahel; punane latern veepinnal jälgis teda otsekui veritsev silm. Nüüd tuli tal mäkke ronida, jõuda Pariisi seal päris üleval. Avenüü tundus talle mõõtmatu. Sajad ljööd, mis ta oli läbinud, oli olnud tühiasi; see lõpujupp ajas ta meeleheitele, ta ei jõua eales sinna üles valgusega kroonitud tippu. Sile avenüü laius oma kõrgete puuderidade ja madalate majadega, laiade ja hallide, oksavarjudest laiguliste kõnniteedega, ristuvate tänavate mustade aukudega, kogu oma vaikuse ja kõigi oma varjudega; ja ainult sirged, kindla vahemaa järel paiknevad gaasilaternad elustasid oma lühikeste kollaste leekidega seda surmakorbe. Florent ei saanud enam edasi, avenüü pikenes üha, tõukas Pariisi kaugele sügavasse öösse. Talle tundus, et gaasilaternad oma ainsa silmaga jooksid vasemal ja
Prantsuse Guajaana halduskeskus Lõuna-Ameerikas. Tähtsaim koht, kuhu saadeti sunnitöölised.
Mõeldud on 1851. aasta 2. detsembri riigipööret, millega tõusis võimule Louis-Napoleon Bonaparte, kes kuulutati keisriks 2. detsembril 1852.