Pariisi kõht. Emile Zola
vanamutike kummardus välja, vaatas taevast, seejärel kaugemale, Keskturu poole. “Ohoh, preili Saget on varajane,” sõnas üles vaadanud Claude.
Ja ta lisas, kaaslase poole pöördudes:
“Kunagi elas siin majas mu tädi. On üks laimujutupesa… Ah, Méhudinid hakkavad ka liigutama; kolmandal korrusel on valgust näha.”
Florent tahtis midagi küsida, aga Claude oma laias pleekinud palitus tegi ta kuidagi umbusklikuks; ta läks Claude’iga sõna lausumata kaasa, sellal kui too talle rääkis Méhudinidest. Need naised kauplesid kaladega; vanem oli vaimustav; väiksem, kes kauples mageveekaladega, sarnanes Murillo madonnaga, olles päris heledapäine oma karpkalade ja angerjate keskel. Ja lõpuks ütles kunstnik tigedalt, et Murillo maalis nagu uulitsapoiss. Siis äkki, jäädes keset tänavat seisma:
“Kuulge, kuhu te lõpuks lähete?”
“Mina ei lähe praegu kuhugi,” ütles Florent masendunult. “Läheme, kuhu teie tahate.”
Kui nad Pirouette’i tänavalt ära keerasid, hõikas üks hääl Claude’i nurgal asuva veinikaupmehe poest. Claude läks sisse, tõmmates Florent’i endaga kaasa. Luukidelt oli vaid üks pool ära tõstetud. Gaasilamp põles veel ruumi uinuvas õhus; laual vedelesid unustatud kaitsja eelmise õhtu menüüd; pärani uksest puhuv tuuleiil tõi värskust sooja ja kolkunud veiniõhku. Peremees härra Lebigre teenindas kliente vestiväel, tema habemevõru oli päris sakrus, jäme korrapärane nägu unest kaame. Mehed seisid kobaras leti ääres ja jõid köhides, sülitades, silmad poolkinni, hakates ärkama valge veini ja viina mõjul. Florent tundis ära Lacaille’, kelle kott oli sel tunnil ääretasa aedvilja täis. Ta oli kolmanda ringi juures koos kaaslasega, kes pajatas pikalt korvitäie kartulite ostmisest. Kui Lacaille oli lõpetanud oma klaasi, läks ta juttu ajama härra Lebigre’iga väikesesse klaasseintega kabinetti kõrtsi tagaosas, kus gaasi ei olnud põlema pandud.
“Mida te võtate?” küsis Claude.
Kõrtsi tulles oli ta surunud kätt mehel, kes teda kaasa kutsus. Mees oli kaubakandja, ilus, kõige rohkem kakskümmend kaks aastat vana, raseeritud, ees vaid väikesed vurrud, tal oli lõbus ilme, laiaääreline kriidiga määrdunud kübar ja jämedast vaibariidest seljakaitse, mille rihmad surusid kokku tema sinist töökuube. Claude kutsus teda Alexandre’iks, patsutas teda käsivarrele, küsis talt, millal nad lähevad Charentonneau’sse. Ja nad pajatasid toredast välja- sõidust, mille nad olid teinud kahekesi paadiga Marne’i jõel. õhtul olid nad kinni pistnud küüliku.
“Mida te siis võtate?”
Florent vaatas suures kimbatuses leti poole. Leti serval soojenesid vaskvõrudega punši- ja hõõgveinikannud gaasipliidi lühikeste sinakate ja roosade leekide kohal. Lõpuks ta tunnistas, et ta võtaks meelsasti midagi sooja. Härra Lebigre andis kolm klaasi punši. Teekannude kõrval olid korvis võisaiad, mis olid äsja toodud ja aurasid, kuid teised ei võtnud neid. Ja Florent jõi oma punši; ta tundis, kuidas see vajus tühja makku otsekui sulatinanire. Alexandre maksis.
“Alexandre on tore poiss,” ütles Claude, kui nad mõlemad olid jälle Rambuteau tänava kõnniteel. “Maal on temaga hiigla lõbus; ta teeb vägevaid tempe; see nadikael on võrratu; ma olen teda näinud alasti, ja kui ta oleks valmis mulle poseerima akti jaoks vabas õhus… Aga kui teil midagi selle vastu pole, teeksime ehk ühe ringi Keskturul.”
Florent läks kaasa, laskis end lõdvaks. Hele valgus Rambuteau tänava lõpus teatas päeva algusest. Keskturu võimas hääl müristas valjemalt; ajuti lõikusid sellesse veerevasse ja kasvavasse lärmi mingi kauge paviljoni kellalöögid. Nad astusid mereandide ja lindude paviljoni vahel olevale kaetud teele. Florent tõstis pilgu, silmitses kõrget võlvlage, mille sisemised puuosad särasid metallsõrestiku mustade pitside vahel. Kui ta jõudis suurele peateele, langes ta mõte kummalisele linnale selle erinevate kvartalite, äärelinnade, külade, promenaadide ja teedega, väljakute ja ristmikega, mis olid kõik ühel vihmasel päeval mingi hiiglasliku kapriisi ajel pandud ühte suurde halli. Katuseõõnsustes tukkuv hämarus mitmekordistas tugipostide metsa, laiendas lõpmatuseni õrnu nervüüre, tükeldatud galeriisid, läbipaistvaid luuke; ja kõik see kõrgus linna kohal põhjatu pimeduseni otsekui taimestik, õitsemine, tohutu metalli vohamine, mille raketina sirguvad varred, kõverad ja läbi põimunud oksad katsid kerge lehestikuga nagu mingit iidset palgimetsa. Eri osakonnad alles magasid suletud võreväravate taga. Või- ja linnupaviljonis seisid reas väikesed võreboksid, vahekäigud olid gaasilaternate rea all inimtühjad. Mereandide paviljon oli äsja avatud; naised kõndisid valgete kivilettide ridade vahel, mida plekitasid korvide varjud ja unustatud kaltsud. Juurvilja, lillede ja puuvilja juures lärm kasvas. Järk-järgult vallutas ärkamine linna alates rahvarikastest kvartalitest, kus kapsavirnad kerkivad hommikul kella neljast alates, kuni laisa ja rikka kvartalini, kus nuumkanad ja faasanid pannakse välja alles kella kaheksa paiku.
Suurtel katusealustel teedel elu aina paisus. Kahel pool kõnniteedel olid veel kohal väikeaiapidajad, kes olid tulnud Pariisi lähistelt ja pannud korvides välja oma eelmise õhtu saagi: aedviljapundid, peotäie puuvilja. Keset rahva lakkamatut edasi-tagasi saalimist sõitsid vankrid võlvide alla, kus hobused pidid aeglustama oma kõmisevat sammu. Kaks põiki jäetud vankrit tõkestasid tee. Et neist mööda pääseda, pidi Florent nõjatuma söekotiga sarnaneva koti vastu tohutu suures koormas, mis painutas kõveraks vankriassid; märgadel kottidel oli merevetikate värske lõhn; ühest, mille ots oli katki, veeres välja suurte merekarpide must kuhi. Nüüd tuli neil seisatada igal sammul. Mereannid jõudsid kohale, vankrid järgnesid üksteisele, vedades suuri puukaste, pilgeni täis korve, mida tuuakse rongiga otse ookeani äärest. Ja et hoida kõrvale mereandide vankritest, mis olid üha kiiremad ja ähvardavamad, oleksid nad äärepealt sattunud värviliste laternatega neljahobusevankrite alla, mis vedasid võid, mune ja juustu; laadijad tõstsid maha munakastid, juustu- ja võikorvid ning viisid need oksjonipaviljoni, kus vormimütsidega ametnikud panid kauba gaasivalgel märkmeraamatusse kirja. Claude oli sellest melust vaimustuses; ta unustas end vaatama valgusefekti, pluuside kobarat, vankri tühjendamist. Lõpuks rabelesid nad sealt välja. Et nad kõndisid ikka veel peateel, sammusid nad seal hõljuvas oivalises lõhnas, mis näis neid saatvat. Nad olid keset lõikelillede turgu. Kõnnitee müügiplatsidel, vasakul ja paremal, olid istuvate naiste ees kandilised korvid täis roosi-, kannikese-, daalia- ja karikakrakimpe. Mõned kimbud olid tumedad otsekui vereplekid, teised kahvatusid aegamisi ääretult õrna hõbehallini. ühe korvi juures tekitas põlev küünal keset ümbritsevat pimedust terava värvimängu, tuues esile karikakarde erksuse, daaliate veritseva puna, kannikeste lillad varjundid, rooside elava ihu. Raske oli ette kujutada midagi mahedamat ja kevadisemat kui see trotuaaril kohatud meeldiv lõhn, kui ollakse tulnud mereandide kibekast hõngusest ning või ja juustu vastikust lehast.
Claude ja Florent sammusid tuldud teed tagasi, uitasid ringi, viites aega lillede keskel. Nad jäid huviga seisma naiste juures, kes müüsid sõnajalavihkusid ja viinapuulehtede punte, mis olid korralikult veerandsaja kaupa kokku seotud. Siis keerasid nad ühele katusealusele teele, mis oli peaaegu tühi ja kus nende sammud kajasid vastu nagu kirikuvõlvide all. Seal nägid nad suure käru ette rakendatud väikest eeslit, kellel oli ilmselt igav ja kes hakkas neid nähes kõvasti puhkides pikalt karjuma, nii et Turuhallide kõrged katused värisesid. Sellele vastas hobuste hirnumine; kostis sammude kõminat, müra kaugemal, mis paisus, mürises ja hakkas seejärel vaibuma. Nende vastas Berger’ tänaval näitasid vahendajate pärani ustega kõledad putkad eredas gaasivalguses korvide ja puuvilja kuhje kolme räpase, pliiatsiga rehkendusi täis kritseldatud seina vahel. Ja seistes seal, märkasid nad hästi riietatud daami, kes õnnest väsinud näoga kössitas fiakris, mis oli takerdunud tänavaummikus ja vaevaliselt edasi liikus.
“Tuhkatriinu läheb ilma kingata koju,” sõnas Claude muiates. Nüüd ajasid nad juttu, pöördudes tagasi Keskturule. Claude, käed taskus, pajatas vilistades oma suurest armastusest selle söögi ülekülluse vastu, mis liigub Pariisi südamesse igal hommikul. Ta uitas ööde kaupa müügiplatside juures, unistades kolossaalsetest natüürmortidest, erakordsetest maalidest. ühte oli ta koguni alustanud; ta oli lasknud poseerida oma sõbral Marjolinil ja kerjusplikal Cadine’il, aga töö oli raske, see oli liiga ilus, need põrgulikud aedviljad ja puuviljad ja kalad ja liha! Florent kuulas pitsitava