Pariisi kõht. Emile Zola
vankri aeglasemaks muutunud raputustele; ja selles pingutuseta liginemises vaevas teda veel ainult nälg. Talumatu, metsik nälg oli taas ärganud. Ta ihuliikmed magasid; ta tundis vaid oma kõhtu, otsekui tulise rauaga põletatud, pitsitavat kõhtu. Aedviljast, mille keskele ta oli vajunud, õhkus värsket lõhna, porgandite läbitungiv hõng tegi ta segaseks, nii et minestus tuli peale. Ta surus rinna kogu jõuga selle sügava toiduvoodi vastu, et oma magu kokku suruda, et takistada teda karjumast. Ja selja taga näisid seitse ülejäänud vankrit oma kapsakuhilate, hernemägede, kuhja pandud artišokkide, salatite, selleri ja porrulauguga aeglaselt tema peale veerevat ja tahtvat teda tema näljaagoonias toiduvaringu alla matta. Tuli peatus, kostis rämedate häälte kõma: see oli linnavaldas, tollimehed kontrollisid vankreid. Siis jõudis Florent Pariisi, teadvuseta, hambad ristis, porgandite peal.
“Hei, mees seal üleval!” hüüdis äkki proua François.
Et mees ei liigutanud, ronis naine üles ja raputas teda. Siis ajas Florent end istukile. Ta oli maganud, ta ei tundnud enam nälga; ta oli päris juhmistunud. Aedviljakasvataja aitas ta alla, küsides:
“Te ju aitate mul maha laadida?”
Florent aitas. Kepi ja viltkaabuga paks mees, kellel oli palitu vasakul revääril metallmärk, sai vihaseks ja koputas kepiotsaga vastu kõnniteed.“Nonoh, rutem, rutem, tehke kähku! Lükake vankrit edasi… Mitu meetrit teil on? Neli, eks ole?”
Ta andis kviitungi proua François’le, kes võttis väikesest riidest kotikesest mõned suuremad mündid. Ja mees läks vihaselt kärkima ja kepiga koputama natuke kaugemale. Proua François oli haaranud Balthazaril suitsetest ja lükkas teda tagasi, nii et vankri rattad jäid vastu trotuaari. Seejärel, võtnud ära tagumise vankriplangu ja olles märkinud õletuustidega oma neli meetrit müügiplatsil, palus ta Florent’i ulatada talle puntide kaupa aedvilja. Ta pani need määratud müügiplatsile korrapäraselt maha, ilustades kaupa, paigutades juurviljapealsed nii, et need raamistasid kuhilaid roheluse võrguga, seadis imekiiresti kokku terve väljapaneku, mis näis hämaruses nagu sümmeetriliste värvilaikudega vaip. Kui Florent oli talle andnud suure sületäie vankri põhjast võetud peterselle, palus naine temalt veel üht teenet.
“Olge nii kena ja valvake mu kaupa, kuni ma vankri varju alla viin… See on siinsamas, Montorgueil’ tänavas, “Kuldkompassis”.
Florent kinnitas, et naine võib olla rahulik. Ta ei hoolinud liigutamisest; ta tundis, kuidas nälg ärkab taas, niipea kui ta oli liigutama hakanud. Ta istus seljaga vastu kapsakuhja, proua François’ kauba kõrvale, öeldes endale, et tal on seal hea, et enam ta ennast ei liiguta, et ta jääb ootama. Pea näis talle täiesti tühi, ja tal ei olnud päris selge, kus ta on. Septembrikuu esimestest päevadest peale on kõik hommikud kottpimedad. Laternate leegid tema ümber suitsesid vaikselt, kadusid pimedusse. Ta oli laia tänava ääres, mida ta ära ei tundnud. See vajus väga kaugel pilkasesse pimedusse. Tema silmad seletasid vaid kaupa, mida ta valvas. Sealt edasi järgnesid ebamäärased kuhilad aedviljamüügiplatsidel. Keset tänavat tõkestasid suurte vankrite küljed tee; ja tänava ühest otsast teise liikuv hingus laskis aimata rakkes loomade rivi, mida polnud näha. Hõiked, mõne puuklotsi või raudketi sillutisele kukkumise müra, mõne koormatäie aedvilja veeremise tuhm kõla, vastu kõnniteed juhitud vankri viimane nõksatus tekitasid veel uinunud õhus maheda sosina mingist kõmisevast ja kohutavast ärkamisest, mille liginemist oli tunda kogu selle võbiseva pimeduse südames. Pöörates pead, märkas Florent teisel pool kapsaid end keepi mässinud norskavat meest, kes oli nagu mingi pakk, pea ploomikorvidel. Veel ligemal, vasakul pool, silmas ta umbes kümne aasta vanust last uinumas inglinaeratusega kahe sigurikuhja vahelises õõnsuses. Ja trotuaari tasapinnal olid päris ärkvel vaid nähtamatute käte otsas tantsisklevad laternad, mis hüppasid üle seal lebavatest uinunud, päeva ootavatest inimestest ja kuhjas aedviljast. Ent Florent’i üllatasid kahel pool teed olevad hiiglapaviljonid,3 mille üksteise kohal kerkivad katused näisid kõrgusse pürgivat, laiuvat ja hajuvat kauguses tulede helendavasse tolmu. Ta nägi oma poolähmases olekus und ridamisi paiknevatest paleedest, suurtest ja korrapärastest, mis olid õhulised nagu kristall ja mille fassaadidel süttisid pidevate ja lõputute ribiluukide tuhanded leegiviirud. Tugipostide peente sõrestike vahel tekitasid need kollased viirud valguseredeleid, mis tõusid kuni esimeste katuste tumeda jooneni, ronisid üles mööda ülemisi katuseid, tuues oma nurgelisuses esile suured ažuursed karkassid, mis kõrgusid tohutute ruumide ümber, kus lebasid kollakas gaasivalguses läbisegi hallid, ebamäärased ja liikumatud lasud. Florent pööras pead, ta oli vihane, et ei tea, kus ta on, teda tegi rahutuks see kolossaalne ja habras nägemus; ja tõstnud silmad, märkas ta Saint-Eustache’i säravat numbrilauda koos kiriku halli koguga. See üllatas teda sügavalt. Ta oli Saint-Eustache’i kiriku ristmiku juures.
Proua François oli vahepeal tagasi tulnud. Ta vaidles ägedalt mehega, kellel oli kott õlal ja kes tahtis talle maksta ühe sou porgandipundi eest.
“Kuulge, Lacaille, olge mõistlik… Te müüte nad pariislastele edasi nelja või viie sou eest, ärge vaielge vastu. Kaks sou’d, kui soovite.”
Ja et mees sammus minema, sõnas proua François:
“Taevake, inimesed arvavad, et kõik kasvab iseendast… Eks otsigu porgandeid ühe sou eest, vana lakkekrants Lacaille… Küll näete, ta tuleb tagasi.”
Ta pöördus Florent’i poole. Siis, istudes tema juurde, küsis:
“ütelge, kas te olete kaua olnud Pariisist ära, võib-olla te ei tunne uusi Turuhalle? Need ehitati kõige rohkem viie aasta eest… Vaadake, see paviljon meie kõrval, see on puuvilja- ja lillepaviljon; kaugemal on mereannid ja linnud ning tagapool aedvili, või, juust… Siinpool on kuus paviljoni; teisel pool, vastas, on veel neli; liha, rupskid, kodu- ja metslinnud… See on väga suur, aga talvel on siin põrgulikult külm. Käib jutt, et tahetakse ehitada veel kaks paviljoni, majad eest maha lammutada, ümber viljaturu. Kas te tunnete kõike seda?”
,Ei,” vastas Florent. “Ma olin välismaal. See lai tänav siin meie ees, mis selle nimi on?”
“See on päris uus, Pont-Neufi tänav, mis saab alguse Seine’i äärest ja ulatub välja siia, Montmartre’i ja Montorgueil’ tänavani… Oleks valge, oleksite kohe kõik ära tundnud.”
Ta tõusis, nähes üht naist tema naeriste kohale kummardumas. “Ah teie, mamma Chantemesse?” lausus ta sõbralikult.
Florent vaatas Montorgueil’ tänavat mööda allapoole. Just seal oli üks politseinike kamp ta kinni võtnud 4. detsembri ööl. Ta oli kõndinud Montmartre’i bulvaril kella kahe paiku, sammudes aeglaselt keset rahvahulka, muiates kõigi nende sõdurite üle, keda Élysée oli saatnud tänavatele, et sundida ennast tõsiselt võtma, kui sõdurid olid äkki kõnniteed puhtaks pühkinud, tulistades lähedalt umbes veerand tundi. Teda tõugati, ta paisati maha ja ta kukkus Vivienne’i tänava nurgal; ja ta ei teadnud enam midagi, hullunud rahvahulk tormas üle tema, kohutavas hirmus laskude ees. Kui ta enam midagi ei kuulnud, tahtis ta end püsti ajada. Tema peal lamas noor roosa kübaraga naine, kelle sall oli ära libisedes paljastanud peene plisseega šemizeti.4 üleval rinna kohal oli kaks kuuli läbi šemizeti tunginud; ja kui ta noore naise õrnalt kõrvale lükkas, et oma jalgu vabastada, valgus kuuliaukudest kaks vereniret ta kätele. Siis kargas ta ühe hüppega püsti ja tormas hullunult minema, ilma kübarata, käed niisked. Ta hulkus kuni õhtuni ringi, pea segi, nähes üha noort naist lebamas oma jalgade peal, kaame näo, suurte pärani siniste silmade, valugrimassis huulte ja üllatunud ilmega, et on seal nii äkitselt surma saanud. Florent oli ujeda loomuga; kolmekümneaastasena ei söandanud ta naistele otse näkku vaadata, ent too naine oli nüüd eluks ajaks ta mälus ja südames. Ta oleks just nagu kaotanud naise, kes oli kuulunud temale. õhtul, teadmata kuidas, veel pärastlõuna kohutavatest sündmustest vapustatult, oli ta olnud Montorgueil’ tänavas, ühe veinikaupmehe pool, kus mehed jõid, rääkides barrikaadide püstitamisest. Ja tema läks nendega kaasa, aitas neil sillutisekive lahti kangutada, ja väsinud tormamisest läbi tänavate, istus barrikaadile, sõnades endale, et ta astub võitlusse, kui sõdurid peaksid tulema. Tal polnud isegi nuga kaasas; ta oli ikka veel paljapäi. Kella üheteistkümne
Florent oli Pariisist lahkunud enne Turuhallide valmimist 1851. a. lõpul.
Šemizett (pr. k.)