Püha Antoniuse kiusamine. Gustave Flaubert
sest ta käitumises oli olnud eemaletõukavat kõrkust.
Félicité nuttis teda taga, nagu tavaliselt ei nuteta pererahva puhul. Et proua suri enne teda, ei mahtunud talle pähe, näis käivat vastu asjade loomulikku kulgu, olevat vastuvõetamatu ja koletu.
Kümne päeva pärast (aeg, mis kulus Besanconist kohalejõudmiseks) ilmusid pärijad. Minia tuhnis laegastes, valis mööblit, müüs ülejäänu maha, siis läksid nad registriametisse tagasi.
Proua tugitool, väike ümmargune laud, sütepann ja kaheksa tooli olid läinud! Gravüüride kohad joonistusid seintel koltunud ruutudena. Nad olid kaasa viinud kaks kušetti koos madratsitega ning seinakapis polnud näha enam ühtegi Virginie’ asja. Félicité käis ühelt korruselt teisele, kurbusest nagu joobnud.
Järgmisel päeval seisis uksel kuulutus; apteeker karjus talle kõrva, et maja on müüa.
Félicité vaarus ja pidi istet võtma.
Peamiselt kurvastas teda see, et ta peab oma toast, vaese Loulou jaoks nii mugavast toast välja kolima. Silmitsenud lindu ahastaval pilgul, anus ta Püha Vaimu ja kinnistas sel moel paganlikku kommet lugeda palveid papagoi ees põlvitades. Mõnikord riivas päike katuseaknast sisse piiludes papagoi klaassilma, sundides seda jämedat valguskiirt heitma, mis Félicité joovastusse viis.
Félicitél oli emanda pärandatud kolmsada kaheksakümmend franki. Aiast sai ta köögivilja. Mis puutub riietesse, siis neid jätkus tal elupäevade lõpuni ja valgustuselt sai kokku hoida, kui magama heita juba videvikus.
Ta ei käinud peaaegu üldse väljas, selleks et vältida vanakraamikaupmehe poodi, kus olid välja pandud mõned endised mööblitükid. Kuna Félicité maanteel toimunud õnnetusest saadik jalga liipas ja ta jõud üha kahanes, käis koloniaalkaubanduses laostunud mammi Simon talle hommikuti puid lõhkumas ja vett pumpamas.
Ta nägemine jäi päev-päevalt nõrgemaks. Ribikardinat ei tõmmatud enam üles. Hea hulk aastaid läks mööda. Aga maja ei üüritud välja ega müüdud ka maha.
Hirmust, et teda võidakse majast välja ajada, ei nõudnud Félicité mingisugust remonti. Katusesindlid mädanesid; kogu talve oli ta padjarull märg. Pärast lihavõtteid köhis ta verd.
Seepeale kutsus mammi Simon arsti. Félicité tahtis teada, mis tal viga on. Et ta oli peaaegu kurt, jõudis temani üksainus sõna: „Pneumoonia.“ See oli talle tuttav ja ta vastas tasaselt: „Ah! Nagu proual,“ leides olevat loomuliku sama haigust põdeda kui emand.
Lähenes altarite ehtimise aeg.
Esimene neist oli alati tänava kaldapoolses otsas, teine postkontori vastas, kolmas tänava keskpaigas. Kolmanda asukoha suhtes oli võistlevaid pakkumisi; lõpuks valisid koguduseliikmed proua Aubaini õue.
Lämbumishood sagenesid ja palavik tõusis. Félicité kahetses, et ei saa midagi altari heaks teha. Oleks ta sinna vähemalt mõne asjagi võinud viia! Siis meenus talle papagoi. See polevat sünnis, väitsid naabrid. Aga küree andis loa; Félicité muutus sellest nii õnnelikuks, et palus küreed, et see pärast tema surma ta ainsa vara, Loulou endale võtaks.
Teisipäevast laupäevani, Kristuse Ihu Püha eelõhtul läkastas ta veel tihedamini. Õhtul kiskus ta nägu krampi, huuled kleepusid vastu igemeid, ilmnesid oksendushood; järgmise päeva varahommikul tundis ta end minekul ja laskis kutsuda preestri.
Kolm head mutikest ümbritsesid pühapäevaülikonnas, mis ei sobinud kokku selle leinalise õhustikuga. „Andestage mulle,“ ütles Félicité ja üritas kätt tõsta, „ma uskusin, et teie tapsite tema!“
Mida tähendab niisugune keelepeks? Temasugust meest oli kahtlustatud mõrtsukatöös! Ja mees lahkus, nördimusest lärmi lüües. „Ta on peast soe, te ju näete!“
Félicité rääkis aeg-ajalt varjudega. Head mutikesed läksid ära. Mammi Simon einetas.
Pisut hiljem võttis ta Loulou ja tõi selle Félicité juurde:
„Hea küll, jätke nüüd jumalaga!“
Ehkki Loulou polnud laip, õgisid teda vaglad; üks tiib oli tal katki murdunud, takud pudenesid kõhust. Kuid oleviku suhtes pime, suudles Félicité linnu otsaesist ja hoidis teda oma põse vastas. Mammi Simon võttis papagoi, et see altarile paigutada.
Nurmed õhkasid suve hõngu; kärbsed sumisesid; päike pani jõe helkima ja soendas kivivoodrit. Kambrisse tagasi tulnud mammi Simon magas magusasti.
Kellalöögid äratasid ta; väljuti just õhtujumalateenistuselt. Félicité jampsimine vaibus. Protsessioonile mõeldes nägi ta seda vaimusilmas nii elavalt, justkui oleks ise sellest osa võtnud.
Kõik koolilapsed, eeslauljad ja pritsimehed liikusid kõnniteedel, samal ajal kui sõiduteel lähenesid kõigepealt hellebardiga šveitslane, suure ristiga kirikuteener, jõmpsikate järele valvav algkooliõpetaja, oma pisitüdrukute pärast muretsev nunn; neist kolm kõige armsamat, inglilokilist, loopisid õhku roosiõisi; diakon, käed laiali, juhatas muusikat; ja kaks viirukisuitsutajat keerasid end igal sammul Püha Sakramendi poole, mida nelja vöörmündri hoitud leekivpunasest sametist baldahhiini all kandis kaunis missarüüs härra küree. Rahvavool tungles majade seinu katvate valgete linikute vahel neile järele; lõpuks jõuti kaldapealsele.
Külm higi niisutas Félicité meelekohti. Mammi Simon tupsutas neid lapiga ja märkis endamisi, et seda teed peame me kõik minema.
Rahvahulga müha paisus, muutus hetkeks väga valjuks, siis hakkas eemalduma.
Laskmine pani aknaruudud värisema. Need olid postipoisid, kes tervitasid monstrantsi saabumist. Félicité pööritas silmi ja päris nii kõva häälega kui suutis:
„On ta ilus?“ papagoi pärast muretsedes.
Algas agoonia. Üha tihedamini kergitas korin ta ribisid. Suunurkadest tulid vahumullid ja kogu ta keha vappus.
Peagi võis eristada vanaaegsete puhkpillide norskamist, selgeid lapse- ja madalaid meeshääli. Kõik vaibus mõneks hetkeks ja sammumüdin, mida lillevaip summutas, meenutas loomade astumist karjamaal.
Vaimulikkond astus hoovi. Mammi Simon ronis toolile, et küündida väikese ümmarguse aknani, mis jäi altarist tublisti kõrgemale.
Rohelised vanikud rippusid maitsetu pitsiga kaunistatud altaril. Seal keskel oli väike laegas, mis sisaldas reliikviaid, altari nurkades oli kaks apelsinipuud ja piki kogu altarit hõbedast küünlajalad ning portselanist vaasid, kust sirutusid päevalilled, liiliad, pojengid, digitaalised ja hortensiapuhmad. Kõik need kriiskavad värvid langesid viltu astmelt vaibani, mida jätkus veel tänavasillutiselegi; ja haruldased esemed püüdsid pilku. Kullatud suhkrutoosil oli kannikestest pärg, Alençoni kividest ripatsid sillerdasid samblal, kaks hiina sirmi demonstreerisid oma maastikke. Rooside alla peidetud Louloust ei paistnud muu kui lasuurkivi meenutav pea.
Vöörmündrid, eeslauljad ja lapsed rivistusid õue kolme külge üles. Preester tõusis pikkamisi mööda astmeid ja asetas pitsidele suure päikesekujulise monstrantsi. Kõik põlvitasid. Oli väga vaikne. Vaid viirukipannid kõikusid hoogsalt kettide otsas.
Taevassinine vine tõusis Félicité tuppa. Ta ajas sõõrmed puhevile ja hingas seda müstilise meelusega sisse, seejärel sulges ta laud. Tema huulil oli naeratus. Tema südamelöögid aeglustusid, aegamisi muutusid nad üha ebamäärasemaks, tasasemaks nagu seisma jääv purskkaev, nagu vaibuv kaja; ja kui ta tegi oma viimse hingetõmbe, uskus ta nägevat pooleldi avanenud laotuses hiiglaslikku papagoid, kes liugles ta pea kohal.
LEGEND PÜHA JULIANUS VÕÕRUSTAJAST
Julianuse ema ja isa elasid lossis, mis asus mäenõlvakul keset metsi.
Kõigil neljal nurgatornil olid teravatipulised seatinast soomustega katused; tornide alusmüür toetus kaljurahnudele, mis järsult vallikraavide sügavusse laskusid.
Õue sillutis oli niisama puhas kui mõne kiriku kivipõrand. Pikad lohelõugadega vihmaveetorud sülgasid sademete vee mahutite suunas; kõikidel korrustel seisid aknaveertes maalitud savipotid, milles õitses kas basiilik või heliotroop.
Teivastest