Püha Antoniuse kiusamine. Gustave Flaubert
kui midagi kerget tema õlale langes. Loulou! Mida paganat ta küll oli teinud? Võib-olla oli end ümbruskonnas tuulutamas käinud!
Félicitél oli raske sellest loost üle saada, õigupoolest ei toibunudki ta sellest enam iial.
Külmetuse tagajärjel jäi ta angiini, veidi hiljem kõrvapõletikku. Kolme aasta pärast oli ta kurt; ta rääkis väga valjult, isegi kirikus. Olgugi et Félicité patud poleks olnud häbiks talle enesele ega koormaks üldsusele, kui nad oleksid levinud piiskopkonna kõigis nurkades, pidas härra küree sündsaks teda mitte enam mujal pihile võtta kui käärkambris.
Kujuteldavad kuminad nüristasid ta lõplikult. Perenaine ütles talle tihti: „Mu jumal, küll te olete tobe! Tema aga vastas „Jah, proua,“ otsides mõnd eset enda ümbrusest.
Ta kitsuke mõttemaailm ahenes veelgi, kirikukellade helinat ning loomade ammumist polnud tema jaoks enam olemas. Kõik olevused tegutsesid viirastuslikus vaikuses. Ainus müra, mis nüüd veel ta kõrvu jõudis, oli papagoi hääl.
Justkui Félicité lõbustamiseks jäljendas ta praevarda plõnksumist, kalakaupmehe kiledat hõikumist, nende vastas elava mööbelsepa sae vingatusi; uksekella helina peale ahvis lind proua Aubaini: „Félicité! Uks! Uks!“
Nad pidasid kahekõnesid, papagoi kandis tüdimuseni ette kolme lauset oma repertuaarist, Félicité vastas talle seosetute sõnadega, mille abil ta ometi sai oma südant puistata. Loulou oli talle üksilduses peaaegu nagu poeg, nagu armuke. Lind ronis mööda ta käsi üles, näkitses huuli, klammerdus rätikusse; ja kui ta kallutas otsaesist ning vangutas ammede kombel pead, värisesid ta suured tanutiivad ja linnu tiivad üheskoos.
Kui pilved kuhjusid ja kõu kõmistas, hakkas papagoi kriiskama, arvatavasti meenusid talle kodumetsade paduvihmad. Vee voolamine viis linnu ekstaasi: ta lendles meeletult, tõusis lakke, pööras kõik segi ja tuiskas läbi akna aeda plädistama, aga naases kähku kamina juurde, kus hüples sulgi kuivatades, ja vibutas kord saba, kord nokka.
Ühel 1837. aasta kohutava talve hommikul, kui Félicité oli papagoi külma pärast kamina ette asetanud, leidis ta linnu surnult keset puuri, pea maas ja küünised raudtraadis kinni. Oli verevalum ta tapnud? Félicité uskus petersellimürgistust; ja vaatamata igasuguste tõendite puudumisele, kahtlustas ta Fabud.
Ta nuttis nii lohutamatult, et emand ütles talle: „Olgu, laske lind siis täis toppida!“
Félicité küsis nõu rohuteadlaselt, kes papagoi vastu alati kena oli olnud.
Apteeker kirjutas Le Havre’i. Keegi Fellacher võttis selle toimetuse enda peale. Et pakid postitõllas mõnikord kaotsi läksid, otsustas Félicité linnu ise Honfleuri viia.
Teed käies möödus ta raagus õunapuudest. Maanteekraavidel oli jääkaas peal. Talude juures haukusid koerad; käed peleriini all, väikesed mustad puukingad jalas ning turukorv käes, sammus ta kärmesti kesk sõiduteed.
Ta läbis metsa, möödus Haut-Chêne’ist ja jõudis Saint-Gatieni. Tema järel kihutas tolmupilves nõlvakust alla kiirpostitõld justkui tuulispask. Märgates naist, kes end häirida ei lasknud, ajas konduktor end katte all sirgu, postipoiss karjus samuti, samas kui neli hobust, keda ta ei suutnud tagasi hoida, kiirust lisasid; kaks esimest riivasid Félicitéd; järsult tõmbas postipoiss nad teepervele, tõstis aga samas raevunult käe ja virutas Félicitéle oma suure piitsaga täiest jõust kõhust krunnini säherduse obaduse, et naine selili lendas.
Esimene liigutus, mis Félicité pärast teadvusele tulemist tegi, oli avada korv. Õnneks polnud Loulou viga saanud. Ta tundis paremal põsel kõrvetust; näo juurde tõstetud käed värvusid punaseks. See oli veri.
Ta võttis verstapostil istet, tupsutas rätikuga nägu, siis sõi ära leivakoorukese, mille igaks juhuks korvi oli pistnud, ning trööstis end oma hädas linnu vaatlemisega.
Lõpuks jõudis ta Ecquemauville’i ja hoomas Honfleuri tulesid, mis sätendasid öös nagu täheparv; taamal laius uduselt meri. Siis valdas teda nõrkushoog: lapsepõlve viletsus, esimese armastuse pettumus, õepoja ärasõit, Virginie’ surm haarasid teda ühekorraga nagu tulvaveevood, nad kerkisid talle kurku ja matsid hinge.
Seejärel soovis ta kõnelda laevakapteniga; ja ütlemata, mida ta tahab saata, andis talle edasi oma palve.
Fellacher pidas papagoid kaua enda käes. Ta lubas lindu alati järgmiseks nädalaks; kuuenda kuu lõpuks teatas ta paki teelesaatmisest; siis ei teinud ta loost enam välja. Võis karta, et Loulou enam kunagi tagasi ei pöördu. „Nad on ta minult varastanud!“ mõtles Félicité.
Viimaks lind saabus – sirgelt istus oivaline lind mahagonipuust soklile kinnitatud puuoksal, üks jalg õhus ja pea viltu, näksimas pähklit, mille topisetegija oli toredusearmastusest üle kullanud.
Félicité sulges papagoi oma tuppa.
Sel nurgakesel, kuhu ta väheseid inimesi sisse laskis, oli ühtaegu nii kabeli kui ka komisjonipoe ilme, nii palju oli siin igasuguseid usutarbeid ja muid iseäralikke esemeid.
Suur kapp takistas ukse avamist. Aeda avaneva akna vastas vaatas väike ümmargune aken hoovi; laual pukkvoodi läheduses oli veekann, kaks kammi ja tükk rohelist seepi mõranenud taldrikul. Seintel oli näha roosikrantse, medaleid, hulgaliselt Pühi Neitseid, kookoskoorest nõu pühitsetud vee jaoks; altari kombel kattega kaetud kummutil oli Victori kingitud merikarpidest toos; siis kastekann ja suur pudel, koolivihikud, estampgeograafia, paar poolsaapaid; ja peegliga sama naela küljes rippus paelupidi tilluke plüüškübar! Félicité läks sedasorti austusavaldustes isegi nii kaugele, et säilitas ühte härra redingotti. Kõik vanakraam, mida proua Aubain enam ei tahtnud, leidis koha tema toas. Nõnda olid tal kunstlilled kummuti äärel ja krahv d’Artois portree aknaorvas.
Lauajupi abil seati Loulou sisse eenduvale kaminasimsile toas. Igal hommikul, kui ta ärgates lindu koiduvalguses nägi, meenutas Félicité kadunud päevi, tähtsusetuid toiminguid kuni nende pisimate üksikasjadeni, ilma nukruseta, täielikus rahus.
Kellegagi suhtlemata elas ta kuutõbise tardumuses. Kristuse Ihu Püha protsessioonid elustasid teda. Ta käis naabrite juures tõrvikuid ja õlgmatte otsimas, et tänavale püstitatavat altarit kaunistada. Kirikus vaatles Félicité alati süvenenult Püha Vaimu ja täheldas, et temas on midagi papagoist. Sarnasus paistis talle veel ilmsemana odaval pühapildil, millel oli kujutatud Jeesuse Kristuse ristimist. Oma purpurpunaste tiibade ja smaragdrohelise kehaga oli see kindlasti lausa Loulou koopia.
Ostnud pildi, riputas ta selle krahv d’Artois’ asemele, nii et ta neid mõlemat korraga nägi. Nad liitusid Félicité mõtetes, papagoi osutus seetõttu pühitsetuks Püha Vaimu läbi, viimane aga sai tema silmis sel moel palju elavamaks ja mõistetavamaks. Jumal-Isa ei võinud ju ometi enese avaldamiseks valida tuvi, sest neilsinatseil olevustel pole kõnevõimet, vaid pigem ühe Loulou eellastest. Félicité palvetas pilti vaadates, vahetevahel aga keeras end veidi ka linnu poole.
Félicité tundis soovi nunnaks hakata. Proua Aubain laitis selle mõtte maha.
Esiplaanile nihkus tähtis sündmus: Pauli abiellumine.
Pärast seda kui ta oli esialgu olnud notari kirjutaja, siis ärialal, tolliametis, maksuametis ja isegi alustanud vete ning metsade eest hoole kandmist, avastas ta äkki jumaliku ilmutuse läbi kolmekümne kuue aastaselt oma kutsumuse: registriamet! Ja ta näitas selles üles nii suurt võimekust, et järelevaataja andis talle naiseks oma tütre ja lubas protektsiooni.
Soliidseks muutunud Paul tõi pruudi emale näha.
Temake halvustas Pont-1’Évêque’i tavasid, mängis printsessi, solvas Félicitéd. Proua Aubain hingas nende lahkumisel kergendatult.
Järgmisel nädalal saadi teada härra Bourais’ surmast ühes Alam-Bretagne’i võõrastemajas. Kumu enesetapust leidis kinnitust; tekkisid kahtlused tema aususe suhtes. Proua Aubain uuris oma arveid ning sai viibimata Bourais’ mustade tegude jälile: raha raiskamine võlgade tasumise asemel, salajane metsa müük, võltsitud kviitungid jne. Enamgi, tal oli sohilaps ja suhted „kellegi isikuga Dozulest“.
Need häbiteod vaevasid emandat väga. 1853. aasta märtsikuus kaebas ta valu rinnakorvis;